Kokutaja triumf

Jüri Laulik

Hästi välja peetud stsenaarium, üleoleva elegantsiga linale toodud 1930. aastate Inglismaa, profilt jutustatud lugu ja suurepärased näitlejatööd pakuvad filmisõbrale head meelelahutust.          Mängufilm „Kuninga kõne” („King’s Speech”, Suurbritannia-Austraalia 2010, 118 minutit), režissöör Tom Hooper, stsenarist David Seidler, operaator Daniel Cohen, helilooja Alexandre Desplat. Osades Colin Firth, Geoffrey Rush, Helena Bonham Carter, Guy Pearce, Michael Gambon, Timothy Spall, Jennifer Ehle jt. Linastub Tallinna ja  Tartu Cinamonis.        Eelmise sajandi kolmekümnendad aastad olid  maailmas põnev, aga kurjakuulutav aeg. Veel oli Suurbritannia maailma naba, tohutu impeerium, kus päike ei loojunudki, kusagil nurgas ikka paistis. Aga Briti impeerium mõranes juba igast otsast. Veel oli jäänud mõni aasta Teise maailmasõjani, kus sakslased mandril ja jaapanlased kolooniates nüpeldasid savijalgadega kolossi. Suur lagunemine oli alanud kuningakojast kuni hurtsikuteni välja. Selle üheks sümboliks sai kuninglik prints David, lühikest aega  kuningas Edward VIII .  

1936. aasta 11. detsembri õhtul esineb  Edward VIII raadios ja teatab, et loobub troonist. Kõigepealt teatab teadustaja: „Siin Windsori loss. Teiega räägib Tema Kuninglik Kõrgus prints Edward.” Kuningas ütleb: „Tahan, et te teaksite: otsus, mille olen langetanud, on minu ja ainult minu otsus. Ainus otsustaja olin mina.”     

Seda raadiokõnet kuulasid üle maailma  miljonid inimesed. Naised pühkisid vaikselt silmanurgast härdusepisarat, mehed olid üllatunud. Kuningas loobub kroonist ja troonist mingi Ameerika eide pärast! Pole tal ka aru peas. Aga seda Edward VIII tegi: kui kuningas ei tohi abielluda vabameelse, seisuselt sobimatu, kaks korda lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoniga, siis loobub ta troonist, aga abiellub kindlasti armastatud naisega. Temast saab elu lõpuni Windsori hertsog ja tema naisest  Windsori hertsoginna. Edward ja Wallis olid oma aja kangelased, mees rohkem armastatud ja naine rohkem vihatud. Kuulujutud ja kõmu katsid nende kujud nagu sügisel kollased lehed maa. 

Neist mõlemast ja eriti Wallisest on palju kirjutatud ning filme tehtud. 1972. aastal, Windsori hertsogi surma-aastal, mängis Faye Dunaway Wallist filmis „The Woman In Love” („Naine armastuses”). Näitlejannasid, kes kehastanud Wallis Simpsonit, on tänaseks kogunenud terve trobikond. Praegu näiteks nikerdab lavastajana samast kuulsast paarist oma filmiversiooni „W. E.” uuema aja kõmustaar Madonna. 

Vend Davidi varjust ilmus järsku välja noorem prints Bertie. Nüüd oli tema kord kuningaks saada. Lapsest peale kokutama hakanud vasakukäelist Yorki hertsogit Albertit, olid õpetajad sundinud paremakäeliseks, lapsena oli julmalt ja valurikkalt sirgeks aetud tema x-jalgu. Sügavad  lapsepõlvekompleksid ei teinud Bertie’st, kelle kuninganimeks sai George VI, eriti paljutõotavat kandidaati Briti impeeriumi kroonitud peaks. Ta oli küll seisusekohaselt abielus ja kahe tütre isa (üks neist praegune kuninganna Elizabeth), igati vanamoodne ja kohusetundlik, aga oma rahva poolt armastatud vennaga võrreldes ikkagi väga varjukuju. Hiljemgi igatses rahvas veel pikalt Edwardit tagasi.

See oleks siis üldine taust filmile „Kuninga kõne”, mis tugineb tõelistele ajaloolistele isikutele ja sündmustele. Film on klassikaline lugu sellest, kuidas kokutav ja ebakindel kuningas (Colin Firth) kohtub pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid Austraaliast pärit kõneõpetaja, mõnevõrra boheemliku, aga väga inimliku ja empaatilise Lioneliga (Groffrey Rush), kes paneb ta nii palju endast pidama ja korralikult rääkima, et kuningal on  võimalik raadios kõnet pidada. Nende kahe suurepärase näitlejatöö peal see film püsib.       

Kuninga ja keeleõpetaja dialoogid on säravad, mõlemad teevad oma rolli hiilgavalt. Teistele  näitlejatele jääb vaid taustamäng, aga väikseid õnnestumisi jagub kohati neilegi. „Kuninga kõnes” keeleõpetaja abikaasat kehastav Jennifer Ehle ja kuninga rollis Colin Firth mängisid 15 aastat tagasi Jane Austeni romaani põhjal tehtud BB C kuueosalises miniseriaalis „Uhkus ja eelarvamus” peaosi ja said kõvasti kiita. Timothy Spall Churchilli napis rollis jääb kindlasti meelde.       

  Hästi välja peetud stsenaarium, üleoleva elegantsiga linale toodud 1930. aastate Inglismaa, profilt jutustatud lugu ja muidugi suurepärased näitlejatööd pakuvad filmisõbrale  head meelelahutust. Vana hea psühholoogiline draama, millele annab koomilist värvi dialoogides kõlisev napp briti huumor. Lõpus ka tõelist pateetikat, kui äbarikust prints kasvab hävitava Teise maailmasõja alguseks rahva kuningaks. Tahes-tahtmata peaks paralleele tõmbama Helen Mirrenile Oscari toonud filmiga „Kuninganna”, kus peategelaseks kuningas George’i tütar kuninganna Elizabeth. Võib leida nii olemuslikku kui ka stiililist sarnasust.  George VI sai küll sõja ajal kuningana rahva hulgas populaarseks, sest keeldus Londonist lahkumast ja innustas inimesi vastupanule. Eks see olnud palsam tema varasemale piinarikkale printsisaatusele ja esimestele kuningaaastatele. 1894. aastal sündinud Edward elas oma kuningaks saanud nooremast vennast George’ist veel kakskümmend aastat kauem. Ilmselt oli tema valik õige, stressi vähem ning elu rahulikum ja pikem. George, tõsi küll,  oli kirglik suitsetaja ja kopsuvähk saigi talle lõpuks saatuslikuks.