Kohustus ja õigus
Kohustus on rääkida tõtt, ent võib tekkida olukordi, kus valetatakse just õig(l)use nimel. Kahe sotsiaalses hierarhias eri positsioonil perekonna saatus ristub traagiliselt ja ootamatult seistakse kohtulaua ees. Kaalul on tulevik ja isiklik elu. Kohtunik peab otsustama, kes on süüdi, ja kohtunik peab kõike vaagima seaduse järgi, ent seadus on jäik ja sellisena ise pime. I Filmi alguses istuvad peategelased Nader ja Simin kohtuniku ees ja vaidlevad oma lahutuse üle. Naine soovib kolida välismaale, mees tahab aga jääda koju Iraani, et hoolitseda Alzheimeri tõbe põdeva isa eest. Olukorda komplitseerib seegi, et peres kasvab 11aastane tütar. Kuigi vaidlus on tuline, ei paista veel tegelikku suhtetragöödiat ega vastastikust võõrandumist. Hiljem selgubki, et ema ei plaaninudki oma last ja meest päriselt maha jätta, nii et nähtud vaidlus arenes pigem osapoolte õiguste ja veendumuste avaliku (enese)kaitsena. Selles esimeses stseenis, esialgu veel üsna kergel viisil, tõuseb aga esile kandev teema: (moraalne) kohustus contra (moraalne) õigus, mis areneb loo edenedes hoopis tõerääkimise ja valetamise teemaks. „Lahkuminek” on Iraani film ning küsimused selle kohta, kas üldse on mingit tõde, ja kui on, siis kui suhteline see on ning kas arusaam tõest kui niisugusest pole mitte igand, usuhullude ja fanaatikute pärusmaa, jah, kõik niisugused küsimused, õigemini hoiakud, mis eurooplasele kodused, ei tule Iraanis üldse päevakorrale. Tõe ja valega on „Lahkuminekus” lihtsad lood. Kas tegelikult ka oli nii, nagu „sa” väidad, või mitte? Kohtuniku ees ei või valetada, kui asi on tõsine, siis vannutakse au kaitsmiseks ka omavahel, käsi koraanil. Vägagi keeruliselt hargnevad aga vahekorrad n-ö esimeses kihistuses, kus kohustus olla moraalne, rääkida jäigalt tõtt, on erinevates variatsioonides vastamisi arvatava tõelise moraalse õig(l)usega. Mõnevõrra lihtsustatult võiks temaatilise arengutelje sõnastadagi nii: kohustus on rääkida tõtt, ent võib tekkida olukordi, kus valetatakse just õig(l)use nimel.
II
Suhted, pöörded ja moraalsed dilemmad kujunevad „Lahkuminekus” teravalt, kohati isegi põneviku laadi intensiivsusega ning seejuures selgelt ja inimlikult. On tähelepanuväärne, kuidas režissöör Farhad avab aegamisi, täpselt ja tundlikult iga kandva tegelase karakteri. Perekonnad on omavahel nagu peegelpildis, samuti on peegelpildis mees- ja naiskarakterid eraldi võttes. Igaühe puhul toimib siiski sama kujutusprintsiip: see, kes alul mõjub tegevuse järel sümpaatselt, mõjub tausta avanedes hiljem mõneti antipaatselt ja vastupidi. Ehk siis: iga õigusenõudja avaneb justkui (laugelt) kahe pooluse vahel olevana. Ning draama, mis „Lahkuminekus” nõnda hargneb, on tõepoolest haruldaselt mõjuv.
Ühel hetkel saab aga selgeks, et kõik, kes kohtulaua taga õigust nõuavad, on kas nagu õige pisut, ent siiski valetanud või alles hakkavad valetama. Ja tõepoolest, loo lõpuks saab ring täis: kõik on valetanud ja ühtlasi sisemiselt lõhutud. Seejuures on aga valetades igaüks tõepoolest uskunud, et tegelik moraalne õigus ja tõde on tema poolel. Kas lisada, et kõik tegelased on siin ühtlasi südamega inimesed.
Kohtuvaidlus, mis peab otsustama kõigi tuleviku ning kus inimene hindab olukorda talle parimal võimalikul viisil, lähtuvalt oma sisimast tõetundest, kasvab viimaks vägagi lakooniliseks ja määravaks küsimuseks, kes kõneles tõtt, kes valetas.
III
Just kohtulaua ees seismine määrab ja kujundab filmi struktuuri. Kohus on siin kolmes positsioonis ning vaidlused kohtus arenevad umbes nii: a) mees ja naine vaidlevad lahutuse teemal (tegelikult vaidlevad nad aga oma veendumuste nimel ja lahutus pole paratamatu), b) traagilise õnnetuse järel tahetakse süüdlane välja selgitada (on selge, et süüdlane peab olema see, kes valetab), c) mees ja naine istuvad vaikides kohtus, enam pole midagi vaielda, lahutus on paratamatu.
Kuidas säärasesse paratamatusesse jõuti? Kui väga hoogsalt üldistada, saame sellise rea: a) vastuolulised veendumused (küsimus, kumb on tähtsam, kas kohustus või õigus), b) valetamine oma veendumuste kaitseks, c) süü.
Kohtulaua ees seismisest võib otsida osutust kas või Iraani poliitikale, ent seda võib tõlgendada ka väga avara kujundina, mille kaudu tuuakse sisse vaata, et metafüüsiline plaan. Filmi lõppu jääbki omamoodi mõttemängu võimalus: kohus ongi siin kohus ja seadus ongi seadus ise. Umbes nii, nagu Kafkal on lühilugu „Seaduse ees”. Kuna seadus on pime ja jäik, siis õig(l)ust jalule seada püüdes üritatakse seadust petta. Kõik tegelased valetasid ju (natuke) vaid seetõttu, et võidaks õig(l) us, ent samas valetati ka praktilistel põhjustel. Igaühele paistis, et vastased vassivad (või vähemalt ei räägi kõigest), järelikult tuleb vastata samaga.
Mis aga saanuks siis, kui keegi poleks üldse ega natukegi valetanud? Jah, meenutades filmi raamivat alguse- ja lõpustseeni paistab see küsimus „Lahkumineku” puhul isegi nagu mündi teine (ja võimatu) külg. Siiski, kohustusi poleks õig(l)useta ja vastupidi ning neid lahutada pole hea plaan