Kogupere-jõulufilm lakkepoomisega
„Visa hing“ näitas uut tüüpi eneseiroonilist märulikangelast jõulufilmis, kus jõule on kergendust pakkuvalt vähe.
„Visa hing“1 on jõulufilmide kullafondi üks eriskummalisemaid esindajaid. Pealiskaudsel vaatlusel verine märul, keskseks konfliktiks pantvangikriis terroristide poolt hõivatud kõrghoones, on saanud verivorstide, pohlamoosi ja kinkide kõrval iga normikohase Eesti jõululaupäeva konstandiks. Pealegi on „Visa hing“ vaieldamatult Hollywoodi tippkassafilm. Kuigi filmiloolased kipuvad kassahiti sündi samastama „Tähesõdade“ ja „Hai lõugadega“2 ning hittide hulgast leiab mitmeid teoseid, mis püsivad filmiajaloos maamärkidena, esindab „Visa hing“ siiski omaette klassi. See ei olnud esimene märul, kus sündmustik on piiratud rangelt kindlas geograafilises ruumis, ega esimene, kus üksik peategelane on pandud vastakuti seisma bandiidikambaga. Ometi on sellest saanud mõõdupuu, millega saab määratleda suurt osa märuližanrist – „Visa hing, aga lapsega“ („Üksinda kodus“); „Visa hing, aga bussis“ („Kiirus“) ning „Visa hing Valges majas“ („Rünnak Valgele Majale“)3 on vaid mõned näited pikast ning äärmiselt eripalgelisest ja nüansirohkest järelelust, mis filmi tuules tekkis. Sestap soovin jõuluaja vaimus heita pilgu sellele, mis „Visa hing“ õigupoolest on ja mida ta teeb.
Esmalt lühike sisukokkuvõte. Film viib meid 1980ndate lõpu Los Angelesse. New Yorgi politseinik John McClane (Bruce Willis) on saabunud külla oma naisele Hollyle Gennarole (Bonnie Bedelia), kelle on inglite linna toonud hea töökoht ja võimalus edendada karjääri. Paari suhe on karidel ning McClane loodab jõule perega veetes abielu päästa, parimal juhul saada naine isegi mehe nime tagasi võtma. McClane sõidab lennujaamast otse Holly töökohta Nakatomi Plazasse, et pärast kerget suhtlemist naise töökaaslastega suunduda edasi kodusemasse miljöösse. Kogu plaan keeratakse aga pea peale hetkel, kui mängu astub Hans Gruber (Alan Rickman), sakslasest terrorist koos Euroopa meesmodelle meenutava kaaskonnaga, kes võtab pantvangi jõulupeoliste seltskonna, põhjendades seda korporatsiooni „ahnuse ajalooga“. McClane, kes oli terroristide sisenemise ajal läinud riideid vahetama, alustab liftišahte, ventilatsioonitorusid ja pimedaid nurgataguseid mööda liikudes pantvangistajate vastu ühemehesõda, ainsaks toeks raadio kaudu ühendust hoidev kohalik LA politseinik Al Powell (Reginald VelJohnson).
Lühike sünopsis ei suuda aga mingitpidi peegeldada „Visa hinge“ tõelist meeleolu. Kuigi film peaks kirjelduse järgi olema klaustrofoobne, küünte närimist soodustav triller, jääb ennekõike kõlama lõbus ja mänguline meeleolu. Film annab mängleva diskreetsusega vaatajale peaaegu alati kõik kaardid, mida tarvis, et teadmatuse asendaks ootusärevus. Lugu esitatakse kümnete eri tegelaste vaatenurgast – McClane’i, terroristide, LA politsei, Holly, isegi McClane’i autojuhi perspektiive kasutades jätab film publikule alati rohkem pusletükke kui tegelastele. Kuigi „Visa hinge“ on pealtnäha keeruline kirjeldada, kasutamata selliseid sõnu nagu „terroristid“ ja „pantvangikriis“, lubab eelkirjeldatud narratiivsete võtete kasutuselevõtt (milles pole ju väljaspool põnevusžanri midagi uut) filmil toimida kvintessentse jõulufilmina. Peale selle, et vaataja on tegelastest alati sammukese ees, on ka talle pakutav vaatenurk kõike muud kui klaustrofoobiat tekitav. „Visa hinge“ kaameratöö hiilgab oma liikuvusega: hüpates, liueldes, lennates ja roomates eemaldab see vaatajalt lõksus oleku tunde, hoides seejuures oma dünaamikaga ekraanil toimuvat kogu aeg huvitavana. Teisisõnu, McClane’i ja Gruberi kassi-hiire mängus jääb võim kogu aeg kindlalt ühe isiku, vaataja, kätte.
Märulifilmi süžeed arhitekti pilgu ja mõtlemisega ühendades on „Visa hing“ üks eneseteadlik tähelepanelik film. Vaatajat jõupositsioonile asetades ei oodata temast passiivsust, pigem treenitakse pisiasjade märkamise teravust, ja seda mitte ainult visuaalsete detailide puhul. Tõenäoliselt filmi kuulsaim dialoogistseen, Hans Gruberi ja John McClane’i vaheline raadiovestlus kauboifilmidest, on hea näide. Dialoog pilgutab vaatajale kahekordselt silma. Ühest küljest teeb see stseen paralleeli klassikalise kauboi ja McClane’i vahel nii ilmselgeks, et selle ignoreerimine on võimatu ka kõige flegmaatilisemale vaatajale. Teisalt annavad McClane’i paremad teadmised vesternižanrist talle võimu narratiivi enda üle. Loo metatasandil on McClane’ile sellest hetkest määratud kangelase roll ja kõik, mis sellega kaasneb. Vaatajale tähendab see loomulikult seda, et meile on kindlustatud õnnelik lõpp. Ennast Roy Rogersi, laulva kauboiga võrdleva mehega ei saa ju ometi juhtuda midagi halba.
Kuigi John McClane tõestab ennast filmi käigus väga visa hingena, näitab ta meile rohkem, kui vaatame teda ajastu vaimu kandjana. 1980ndate stereotüüpsele filmikangelasele mõeldes kangastub ületuunitud muskulatuuriga, haavamatu, tihti euroopaliku välimuse ja päritoluga (Jean-Claude Van Damme, Arnold Schwarzenegger, Dolph Lundgren jne) tegelane. Sestap on kerge unustada, kui üllatuslik valik märulitähe rolli oli Bruce Willis. Enne filmi linastumist ennekõike koomiku, laulja, telenäitleja ja Seagramsi veinikokteilide müügimehena tuntud Willis tõi endaga filmi kaasa igameheliku energia. Noore mehe südikust vanema mehe karismaga ühendades (rääkimata seejuures õrnalt kiilanevast pealaest) on McClane oma olemuselt mainitud stereotüübi vastand. Kummatigi heitis McClane erinevalt tüüpilisest stoilisest Heraklesest kinolinal nalja, sai haiget, jooksis verd ja oli filmi lõpus silmanähtavalt omadega läbi. Kuigi tänapäeval toovad McClane’i käitumismustrid huulile ka sõnapaari „toksiline maskuliinsus“ (rõhk kõigel, mis puudutab Hollyt), oli omal ajal tegu märuližanri tundliku ja haavatava mehe näidiseksemplariga. Dimensioon, mida on lihtne ajastu väärtuste teisenemisel unustada.
Siinkohal oleks hea pöörata pilk terroristide poole. Kui mõelda taas 1980ndate keskmisele märulikangelasele ja kõrvutada peas tekkivat koondkuju Hans Gruberi käsilaste bandega, saab äkki selgeks, kellega McClane kakleb. Filmi tekst, metatekst ja alltekst teenivad kõik klassikaliselt nupuka Ameerika kangelase arhetüübi heroiseerimist ja ülistamist, contra pikajuukselised, võitluskunste valdavad Euroopa Übermensch’id. „Visas Hinges“ tapab vanakooli kangelane 1980ndate märulifilmide standard-musklimehi. Ma ei süüdista siin filmitegijaid varjatud propagandas või peidetud rahvusliku allteksti esitamises, vaid tõden, et Willise ekraanimõju on piisav, et üle võimendada kindlaid stseene ja viia teatud hetki müütiliste „heade aegade“ tasandile, kui „mehed olid veel mehed“.
Rääkides vanadest headest aegadest 1980ndate USA kontekstis ei saa üle ega ümber Ronald Reaganist. Sarnaselt praegu ametist lahkuva president Trumpiga lubas ka Reagan tuua Ameerika tagasi paremate päevade juurde, ent Reagani puhul olid halvad ajad konkreetsed – 1960.–1970. aastate Ameerika oli enamikule moraalselt ebamäärane aeg, mille minetamine oli Reagani kaheksa-aastase valitsemisaja kõlblusimperatiiviks. Alatiselt minevikus paiknevast Arkaadiast pärinev John McClane, arhetüüpne kauboi veidras kaheksakümnendate Californias, kus inimesed suudlevad üksteist põsele ja on üleüldse veidrad, mõjub sellesama igavese konservatiivse võitluse kandjana pereväärtuste, heade aegade ja normaalsuse eest. Reagani Ameerika ergutustantsupoliitika ei luba õnneks või kahjuks näha McClane’i apoliitiliselt, ent see-eest lubab tema kaudu heita pilk möödaniku kultuuriliste ideaalide sügavusse.
Iga kangelane, võidelgu ta milliste ideedega tahes, vajab endale paslikku vastast ning Hans Gruberi näol on McClane leidnud parima võimalikest. Nii nagu John McClane on jäänud kummitama Willise karjääri, jäi Gruber kummitama Rickmani oma. Pärast „Visa hingega“ Hollywoodi huviorbiiti sattumist mängis Rickman ennasttäis jobusid, kuid tuleb tunnistada, et võib-olla polnud ükski neist nii ennasttäis või nii jobu, kui seda on Hans Gruber. Hans on tegelasena nagu üks suur kõndiv ebamugav küsimärk ja vastuolude sasipundar. Tema maneerid on stoilised, kuid meeleolu kannatamatu; ülikond on piisavalt suur, et mitte teha seda, mida üks ülikond mehe kehal tegema peaks; rafineeritud kõnemaneer on kõrvuti liigse närvilisusega. Üldse jääb Gruberist mulje kui kellestki, kes pole inimnahas olemist veel hästi käppa saanud. On raske leida paremat vastast McClane’i vana kooli issile, kes on endas kindel, kannab hiilgavalt välja maika ning on tulnud kodu korda seadma.
Hans Gruberi puhul on olulised ka tema motiivid. Nimelt pole niivõrd tegu terroristi, vaid lihtsa vargaga, kelle suured sõnad Ameerika kultuurilisest haigusest ja Nakatomi korporatsiooni ahnest käitumisest on mõeldud peitma tema tegelikku motiivi – varastada korporatsiooni varahoidlast 640 miljoni dollari väärtuses võlakirju. Hansu plaanide täpsem avamine on tarvilik, sest toob tähelepanu sellele, kuidas filmitegijad on valinud oma kurjamitele rõhutatult apoliitilised motiivid – Gruberi plaanide banaalsus üllatab isegi filmi osalisi. Kuigi ülal toodud kirjeldused „Visast hingest“ kui Ameerika ajastu vaimu väljendajast vastavad loodetavasti ka lugeja täheldustele – kui peaksite juhtuma veetma oma jõululaupäeva televiisori ees – on tähelepanuväärne, kui tõsiselt on üritatud püsida lõbus, meeleolukas ja meelelahutuslik. „Visa hing“ pingutab ninast vere välja, et meil vaatajana oleks tore, et meeleolu püsiks pinev, kuid lootusrikas, ning et filmis poleks midagi, mis võiks viia mõtted meeleheitele. Seesuguse kreedo puhul on mõistetav, miks „Visa hing“ on kujunenud jõulufilmide klassikaks.
Seoses jõulufilmidega ei tohi unustada, et 1988. aastal oli tegu ikkagi suvise kassahitiga. „Visa hinge“ jõulusus on sarnaselt Hans Gruberi kentsaka karakteriga mitte päris õiges kohas. On raske ette kujutada kohatumat paika jõulude tähistamiseks kui palmipuudega rüütatud Los Angeles; jõuluikonograafia on harvaesinev, jõululaule on kokku kolm. Sedapidi kannab – loodan, et see lause pole liialt ketserlik – „Visa hing“ jõule pigem südames kui revääril. Ehk selgitab see veelgi paremini filmi aukohta jõululaupäeva teleprogrammis.
„Visa hing“ on filmina haarav ja võluv. Isikupäraste tegelastega äärmise professionaalsusega teostatud märul lubab heita pilgu kaheksakümnendate Ameerika Zeitgeist’i tuuma. Seejuures veel mitmete teemade ja hirmude osas, mida siinne artikkel ei kata: Ameerika firmade ülevõtmine jaapanlaste poolt, klassikalise peremudeli lagunemise algus ja politseivägivald. Siinne artikkel on orienteeritud ennekõike kõigile neile, kes „Visa hinge“ ajuvabaks märuliks või kergeks meelelahutuseks peavad. Esimest ta pole, teine on kindlasti. Ja kõigest olenemata on ta meie jaoks alati olemas.
1 „Die Hard“, John McTiernan, 1988.
2 „Star Wars“, George Lucas, 1977; „Jaws“, Steven Spielberg, 1976.
3 „Home Alone“, Chris Columbus, 1990; „Speed“, Jan de Bont, 1994; „White House Down“, Roland Emmerich, 2013.