Kodanluse lustlik suusapuhkus

MIRKKA MAIKOLA

Mängufilm „Vääramatu jõud” („Turist”, Rootsi 2014, 118 min), režissöör-stsenarist Ruben Östlund, operaator Fredrik Wenzel. Osades Johannes Kuhnke, Lisa Loven Kongsli jt. Linastub kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza.

Rootsi standardperekond on Prantsuse Alpides puhkusel. Tore on suusatada perega üheskoos ja tukastada pärast sportimist mõnusa hotellitoa pehmes laias voodis.

Sel ajal kui pere naudib lõunaeinet võrratus terrassirestoranis, käib sealsamas suusanõlval lumekuhjumite õhkimine. Selgub aga, et laviin ei allugi kontrollile ja lumemass paiskub puupüsti täis terrassi suunas. Ähvardava lumelaviini lähenedes päästab instinktist juhitud perepea Tomas (Johannes Kuhnke) laste asemel oma iPhone’i ja iseenda. Puhkuse idüll on lõhutud, usaldus ja turvalisus kadunud ning peres paljastunud petis ja argpüks – mees, kes ei kaitsnud oma ohtu sattunud peret. Põhjamaise komöödia aines ongi olemas.

Ruben Östlund on viimase kümne aastaga tõusnud Rootsi üheks huvipakkuvamaks režissööriks. Tema teine täispikk mängufilm „Vabatahtmatud” („De ofrivilliga”, 2008) kujutab episooditi piinlikesse olukordadesse sattunud inimesi: väikesi hädavalesid, vales kohas avatud suid ja sotsiaalse situatsiooni ekslikke tõlgendusi. Hoolikalt konstrueeritud stseenide abil paljastab režissöör piinlikkuse, inimloomusele ühe ebamugavama tunde tekkimise põhjusi. Inimeste komme piinlike olukordade vältimiseks end lõksu rääkida põhjustab väljakannatamatuid sotsiaalseid ebaõnnestumisi. Östlund suudab uskumatult tabavalt kirjeldada ridade vahel leiduvat tõde ja meile endalegi arusaamatut käitumist.

Tema järgmine film „Mäng” („Play”, 2011) on kümneaastaste immigrandipoiste kambast, kes geniaalselt manipuleerides oma eakaaslastelt raha ja mobiiltelefone välja petab. Häbi ning viha salgavat rootsi viisakust ja tolerantsust naeruvääristav jõuk raputab hästikasvatatud põhjamaalaste maailmapilti. Allasurutud eelarvamused tõusevad varem või hiljem pinnale, paljastades mustvalge maailmapildi, kus ei kahelda omaenda eksimatus headuses ja vagaduses. Empaatia on näiline ning saab osaks vaid alandlikele ja piisavalt tänulikele.

„Vääramatu jõud” on „Mängu” temaatika jätk, jälgides pealispinna alla surutud eelarvamusi, mõtteviise ja instinkte, mis erandlikes olukordades pinnale kerkivad.

„Det är inte vi!” – „Meie ei ole sellised!” hüüatab pereema Ebba (Lisa Loven Kongsli) Tomasega tülitsedes. XXI sajandi inimese minapilt on radikaalselt muutunud. Suhtlusmeedia ja isiklike lugude pinnal infovahetus on teinud „mina” konstrueerimisest elu keskse osa. See, millisena sind nähakse, on tähtsam kui see, kes sa tegelikult oled. Nüüdisaegse isikukultuse ihaluse kasvandik on harjunud, et kogu ta tegevus on kellegi silme all. Muutub ka elu väljaspool internetti: kui palju tunnustust, mitu laiki ma täna sain?

Põhjamaisele heaolu- ja õnnetundekultuurile on ebaõnn võõras. Teiste silmis lolliksjäämine on halvim, mis võib inimesega juhtuda. Piinlikku olukorda või iseendaga konflikti sattumine ja kartus oma instinktiivse käitumise ees on Östlundi filmide põhiteemasid.

Piinlikkus jääb alateadvusse kriipima ja viib enesepõlguseni, mis pole ei cool ega hip nagu elustiiliajakirjades ja Instagrami piltidel. Kui oled end harjunud nägema kõige keskpunktina usus, et ka kõik teised näevad maailma täpselt samas valguses, hakkab empaatia kiratsema.

„Vääramatus jõus” on palju komöödialikult piinlikke olukordi, kus tüüprootslane pannakse end vastu tahtmist lollina tundma. Prantsuse Alpid ja sealsed hotellid on väikekodanliku draama sündmuste jaoks täiuslik toimumiskoht. Miski pole juhuslik. Beežid anonüümsed elutoad on väljapuhkamiseks loodud, avarad õdusad ruumid toetavad diskreetseid jutuajamisi, kaasad mahuvad vannitubades õhtuti kõrvuti askeldama. Suusajopede ja -saabastega kohmakalt liikuvad inimesed meenutavad kuu peal kõndijaid.

Östlund kasutab palju üldplaane. Staatiline kaamera on talletanud sündmused dokumentaalilikult. Dialoogist enam toetavad sündmustikku täpselt konstrueeritud stseenid ning näitlejate liikumine ja paiknemine pildi kompositsioonis.

Filmi abielupaarist õhkub äärmist efektiivsust ja täpsust. Igaõhtustes toimingutes korduvad samad rituaalid. Elektrihambaharjad surisevad, liigutustes peegeldub igasuguse kire puudumine. See on asendunud turvalise mugavusega. Vaataja ei näe lõõgastavat puhkust, vaid hambad ristis sooritusi. Östlund on peredraama sündmuste ümber ehitanud klaustrofoobilise ruumi. Pikapeale hakkavad hotelli nahkdiivanid, vaipkatted ja puitviimistlus mõjuma ähvardavalt. Filmist saab korrapärasuse paraad ja väikekodanliku elustiili triumf.

Heliliselt liigendab filmi Antonio Vivaldi „Aastaaegade” osa „Suvi”, mis kõlab akordionil omamoodi võitlushimuliselt ja maniakaalselt. Öösiti rullivad suusakuurordi nõlvadel hiiglaslikud lumelükkamismasinad. Täis­automaatne lumetamine ja punaselt vilkuvad infotablood loovad keset kõige kaunimat loodust tehisparadiisi. Ähvardavat õhustikku rütmistavad lumekuhjumite õhkimise helid. Käib sõda, kus vaenlaseks on looduse korrapäratus, mis takistab nautimist täiel rinnal.

Filmis ei avaldata pere kohta midagi muud peale eesnimede: ei ameteid, elukohta ega perekonnanime. Tegelaste loomisel on mindud mööda draama reeglitest. Östlundi tegelaskujud on elustiiliajakirjadest nii tuttavad, et pole raske ette kujutada, mis ametit nad peavad, milline maja ja auto neil on ning millised Ikea mööblitükid sulanduvad nende kodu täiuslikku disainsisustusse. Inimesest on võimalik luua ettekujutus tema tarbimisvalikute põhjal.

„Vääramatu jõud” on komöödia, kuid kelle üle siin naerdakse? Östlundi liigagi täiuslik iroonia peidab endas ka ohtu, et naer väikekodanliku pere üle jääb pinnapealseks ja lihtsakoeliseks. Kui „Mäng” kannustas vaatajat enesekaemusele ja oma väärtushinnangute ülevaatamisele, siis „Vääramatu jõu” peamine mõju näib olevat suusapuhkuse naeruväärsuse teadvustamine.

Tegelikult on režissööri eesmärk olnud tuua vaataja ette tarbimiskultuuri kasvandikud, kelle küllane ja õnnelik elu asetab inimsuhted pühaduse staatusesse.^* Lõputu eneseanalüüs ja suhete lahkamine viivad lõpuks loomuvastase enesekesksuseni.

„Vääramatu jõud” on film, mida vaadates saab kahjurõõmsalt naerda rikutud suurejoonelise suusapuhkuse ja lagunenud pereidülli üle, kuid režissööri kriitika puudutab ehk vaataja endagi elustiili? Prantsuse Alpid võivad näida kauged, ent selline puhkuseunistus ei ole just haruldane. Pereväärtustest pühim on turvatunne. Traditsioonilises väärtussüsteemis on mees perekonna pea ja kui ta siis hoopis nõrgimaks lüliks osutub, kaob turvatunne ja tasakaal kogu perekonnas. Ebba käest kuulevad Tomase argpükslikkusest ka nende tuttavad ning mehe meeleheide kasvab. Lapsedki lähevad võimu tasakaalu nihkumist tajudes rahutuks.

Kuid kuna tegu on siiski rootslastega, ei ole keegi nõus tunnistama, et midagi on valesti. Tomase ebarüütellikule käitumisele leitakse põhjenduseks instinkt, mis sunnib inimest kriisihetkel kõigepealt iseennast päästma. Sellele viitavat ka Estonia ja Titanicu katastroofi kogemus. Kuidas saab siis mees kaitsev perepea olla?

Östlundi film toob hiilgavalt esile traditsiooniliste pereväärtuste vastuolulisuse. Kriisini viibki peaaegu haiglaslikuks muutunud turvatunde saavutamise vajadus. Vati sees kasvanud lapsed ei ole valmis oma vanemate nõrkusega silmitsi seisma.

Ruben Östlund on Põhjamaade heaoluühiskonna varjukülgede meisterlik kujutaja. Tema filmides jookseb meeleheitlik püüdlemine mõnusa ja lõdvestunud elustiili poole ikka ja jälle karile. Lihtsast juhtumist kasvab välja uskumatu ja mitmetahuline draama ja pealtnäha lihtsast inimesest saab tõsielu draamakuningas.

Tõlkinud Ave Leek

^* Violet Lucca, Interview: Ruben Östlund. – Film Comment 21. X 2014.