Kirjaniku surmaretseptid

Jüri Laulik

Mängufilm „Ronk” („The Raven”, USA-Ungari-Hispaania, 2012, 111 min), režissöör James McTeigue, stsenarist Ben Livingston ja Hannah Shakespeare. Osades John Cusack, Luke Evans, Alice Eve, Brendan Gleeson, Sam Hazeldine jt. Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi. Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis  kuulutavad, vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni, ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti, välja tõusta iialgi. Edgar Allan Poe poeemi „Ronk” lõpuread Johannes Aaviku tõlkes Edgar Allan Poe suri vaid 40aastasena aastal 1849, pigem põlatu ja unustusehõlma määratuna kui Ameerika kirjanduse suurkujuna. Need ajad, kui ta järgmiste põlvkondade vaimusuuruste tahtel tõeliselt parnassile tõsteti, jäid temal nägemata. Kui praegu vaatame mitmel moel üle maailmakultuuri haljendavaid hiiglaslikke krimi- ja õudustemaatika välju, siis Poe oli üks neid olulisi esiisasid, kes omal ajal viskas esimesed peotäied seemet neile põldudele, mida nüüd tuhanded edasi harivad. Vastuolulise isiksusena ja väga mitmekülgse ning omas puritaanlikus kultuuriruumis skandaalse ning uuendusliku loojana elab ja tuksub ta ka praegu edasi, erinevalt paljudest tema omal ajal hinnatumatest kaasaegsetest, kelle teosed tolmuvad paremal juhul vaid ülikooliraamatukogudes.

Edgar Allan Poe eluloo põhiline luustik on paigas, kuupäevad, kohad ja nimed enamasti teada. Kuid liha, mis seda elulooskeletti ümbritseb, on liialt mitmekihiline, et täpselt aru saada, mis tõsi, mis müstifikatsioon. Kas oli ta kuri geenius, alkohoolik ja narkomaan, kes tahtis vaid šokeerida korralikke kaaskodanikke? Kas oli ta see, kes kasutas oma seksapiili süüta tütarlaste hullutamiseks ning kelle hinge kurat põrgusse viis? Või oli ta õrn ajast ees geenius, kes surmaga heideldes, armastades, kannatades, kõike trotsides kirjutas loomingut, mida hakati hindama alles mitukümmend aastat hiljem?

Tundub, et äsja ekraanile jõudnud filmis „Ronk” on Poe’ labiilset ja segast loomust päris adekvaatselt näidatud, au peaosalisele John Cusackile.

Poe’ elu viimaste nädalate kohta pole õiget selgust ja see on peibutanud järeltulevaid kirjanikke ja kirjandusuurijaid varemgi esitama oma teooriat või ettekujutust. Filmi „Ronk” stsenaristid on välja mõelnud kuulsa poeedi viie viimase elupäeva ja surma oma versiooni. Fiktsioon väärib tunnustust, lugu libiseb osavalt läbi kirjaniku loomingu, puänt on andekas.

Uurija Emmett Fields (Luke Evans) kutsutakse jubedale mõrvapaigale, lahendust leidmata hakkab tal koitma, et ta on sellest tapatööst juba varem lugenud – „Mõrv Rue Morgue’il” ongi nagu mõrva pealt maha kirjutatud, ainult et kõik on ajaliselt vastupidi. Nii jõuab politsei üsna kehvas seisus Edgar Allan Poe’ni. Londonis on tegutsema hakanud sarimõrvar, kes jäljendab laip laiba järel, üht Poe’ jutustust teise järel, astub temaga dialoogi ja sunnib teda tegutsema, kirjutama. Tegemist on pingelise thriller’iga, kus asjatult püütakse tabada kirjandushuvilist maniakki. Film on žanrile sobilikult tempokas, kurjategija üksjagu geniaalne ja kindlasti lisab sellele roale maitset, kui olete kirjaniku teostega tuttav.

Üldiselt võiks selle filmi vaatamiseks piisata sellest, kui olete kunagi läbi lugenud juba 1970. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumiku „Kaev ja pendel”. Muidugi võiks põhimõtteliselt teada ka poeemi „Ronk”, sest seda musta tarka lindu on ikka peetud sõnumitoojaks teispoolsusest, surma saadikuks, kes lendab ringi ka filmis. Veel üks Poe’ kuulsamaid luuletusi „Annabel Lee” saadab vaatajat suure traagilise armastuse kajana läbi filmi. Kauni armastatud naise surma ja sellest hoolimata igavesti kestva armastuse teema on ju selleski hingelises luuletuses, mida nii väga armastab ilus Emily (Alice Eve).

Natuke üllatav on, et „Ronga” režissööriks valiti James McTeigue, kel filmimaailmas küll suured kogemused, aga eelkõige režissööri assistendina. Ta on olnud selliste filmide juures nagu kolm „Matrix’it” ja „Tähtede sõda II : kloonide rünnak”. Sellise mehe puhul oleks oodanud midagi moodsamat kui Allan Edgar Poe. Ta enda eelmine režissööritöö oli „Ninja Assassin”, mille sisu kohta ütleb pealkiri kõik. Põnevust ja pinget ta oskab muidugi luua, seda võivad kinnitada ka need, kes mäletavad tema avafilmi „V nagu vendeta”.

Poe’ elu, tema loomingu või tema motiivide põhjal on tehtud kümneid filme ja tehakse muudkui juurde. 1960. aastatel tegi režissöör Roger Corman terve rea filme Poe’ juttudest, peaosas Vincent Price, neid hinnatakse tänaseni. Põneva eksperimendi tegid 1968. aastal režissöörid Federico Fellini, Louis Malle ja Roger Vadim: igaüks väntas ühe Poe novelli põhjal oma filmi ja nendest kolmest pandi kokku täispikk kogumikteos. Üldiselt on meistri loomingust tehtud siiski õudukaid või õudseid kriminulle, mis tasemelt ehk kõlbulikud nädalalõpu hilisõhtul telekas näitamiseks. „Ronk” on selle tasemega võrreldes täitsa hea film.

Kui teile on Edgar Allan Poe’ looming nooruses muljet avaldanud, siis tasub filmi igal juhul vaadata. Natuke jube ja natuke julm, aga pakub ka rõõmsat äratundmisrõõmu.