Kinobuss toob kolm esilinastust

Tarmo Teder

 

Massöör maitsestab liha Ülo Pikkovi värskes joonisfilmis

“Elu maitse”. Kaader Aina Järvise animafilmist “Kui ma oleksin suur”.

 

Kinobussi Eesti suvetuur startis 3. augustil Ruhnu, kus esilinastus Rasmus Merivoo õpetajaid intrigeerinud diplomitöö, tänapäeva alevipätte kujutav lühimängufilm “Tulnukas”.

Stuudio A Film režissöör Aina Järvine teeb 14. augusti Viljandi esilinastuseks valmis kuueminutilise animafilmi “Kui ma oleksin suur”, mis tugineb Ungari lastekirjaniku Éva Janikovszky samanimelisele populaarsele lasteraamatule.

Rahvusvaheliselt tuntud animafilmitegija Ülo Pikkovi värske joonisfilm “Elu maitse” eel-esilinastub 26. augustil Prangli saarel, selle filmi maailma-esilinastus leiab aga aset kuu hiljem Ottawas, ühel mainekamal animafilmifestivalil.

 

Labidaga näkku

 

Pole midagi imestada, et Rasmus Merivoo “Tulnukas” tekitas eksamikomisjonis vastakaid arvamusi. Kinolinal mõjub see räigerealismile viimaseid vinte peale ja üle keerav linateos paljudele kindlasti šokeerivalt. Raul Meele ja Peeter Sauteri kunagine sinimustvalgete riigilippude roppustega garneerimine on Merivoo “Tulnuka” kõrval kraade lahjem poosetamine, sest trikoloorile pikitud löökmöla võib vabalt lugemata jätta, aga ekraanilt näkku kargava nolkide pidurdamatu ropendamise eest tuleks kinosaalist välja joosta. Ent režissöör on autosid, hamburgerid ja õltsi kummardavate jõmmihakatiste ilge slängiga tabanud meie kaasajale väga olulise ajuvabaduse, seda äärmist nõmedust ülepritsiva groteskiga elavalt ja seejuures kunstiliselt kujutanud, lisaks filmile ka tsivilisatsiooniülese ja puändika lõpu loonud. Labidaga pähe tagumine ja pidev ropendamine käib selles olus eluviisi juurde, vahest on “Tulnuka” kõige “geniaalsem” lause “Pässa Riksi tuunitud bemuril”, mida lastakse kaks korda. Stuudios Parunid ja Vonid toodetud 22minutilist linalugu kannavad hoogsad ja ilmekalt täpsed näitlejatööd (Ott Sepp, Märt Avandi, Merle Jääger, Uku Uusberg, Vallo Kirs, Indrek Taalmaa, Ago Anderson). Eestimaise, äärmuseni krutitud nõmeduse kontrastiks lastakse Beethoveni, Griegi, Liszti, Mozarti, Verdi ja teiste suuruste sümfooniat, lõputiitritesse aga allavööilkumist Siuru kirjandustuusade aadressil.

Paistab, et Merivoo kriitilisrealistlik “Tulnukas” on kunstilises mõttes hullem ja täpsem tabamus kui labidaga-näkku-tegelikkus selles filmis. Kaasaja Eesti noorsoo ühe agressiivdebiilse kihistuse halastamatu seasöögiks tampimise taga veritseb meie tundlikkus kui esteetilis-spirituaalne tung puhta, täpse ja kauni emakeele järele. Pole mingit kahtlust, et “Tulnukas” on lööv filmikunst kui selle kõrge tungi äärmist madalust teadvustav vastand.

Mullu Palamusel Theodor Lutsu filmipäevadel tunnistati Rasmus Merivoo keerukama koega, estraadilis-linnaeludramaatiline lühimängufilm “Mis värvi on armastus” Eesti Filmi Sihtasutuse auhinna vääriliseks. “Tulnukas” on kindel samm kompaktsema vormi ja selgema sisu suunas.

 

Moodsad manipulatsioonid

 

“Vana tegija” Ülo Pikkov sai juunis 30aastaseks ja nüüd valmis oma seitsmenda autorifilmi. Tunnistan kohe, et varasemad “Bermuda” (1998) ning rämedalt hoogsad “Peata ratsanik” (2001) ja “Ahviaasta” (2003) meeldivad mulle rohkem, aga ka verivärske “Elu maitse” on tugev joonisfilm. Tundub, et selle heaoluühiskonnakriitilised kihistused jäävad ühekordse vaatamise järel veidi peidetuks, kuid tegevustiku kujundlikud tuumad löövad ikka seljaajju.

Ütleme, et Amsterdamis asuvas massaažisalongis käivitub inimsuhete sõltuvuslik ahel: massöör toitub sõna otseses mõttes oma klientidest, seksikas vamp-naine omakorda nõiub-dekonstrueerib massööri, kuid ka nabapluusis jalatsifetišist langeb viimaks kingamüüja-kingsepa ohvriks. Ma ei usu, et sellel konsumerismi, hedonismi, kannibalismi ja voodoo ahelal suurt midagi armastusega pistmist oleks, pigem kujutavad moodsad manipulatsioonid selle inimtunde urbanistlikku värdvormi. Esilinastused on ees, autori sõnul 99 protsenti valmis linateost pole veel paslik siin pikemalt luubi alla võtta. Siiski: tempo vaheldub ning filmi üldine tonaalsus ja kompositsioon tunduvad kuidagi kõikuvad. Igatahes on tegu musta huumori vormis joonisfilmiga, mis oma elava ja hooti vaimukalt gradueeritud kujundijadaga päris teravalt pilab tarbimist, naudinguid, inimsöömist ja telekineetilist õgimist.

Pikkovi “Elu maitse” kindel kvaliteedimärk on fakt, et see joonisfilm konkureerib tänavu 20. – 24. septembrini peetaval Ottawa rahvusvahelise animafilmifestivali lühianimafilmide võistlusprogrammis (19 filmi) koos Mati Küti “Une instituudi” ja Priit Tenderi “Sõnumiga naabritele”.

 

Kindla peale minek

 

Aina Järvise “Kui ma oleksin suur” toitub kindlast kirjandusest. Üht perekonda kujutava vägivallatu tüki peategelane on viieaastane Danny, kellest ema ja isa väga palju ei hooli. Poiss ei mõista täiskasvanute elureegleid, mängib koeraga ja kujutleb end pidevalt suureks inimeseks. Järvise värvierk pildirida järgib truult baasainest ning stuudiol on lootust, et hakatuseks katsetusena tehtud, nii inglis- kui eestikeelne jupp sillutab teed seriaalile. Stuudio A Filmi suutlikkust peaks kinnitama asjaolu, et Aina Järvise ja Meelis Arulepa lühianimafilm “Väike lühinägelik boamadu” (2005) pälvis hiljuti São Paulos lõppenud “AnimaMundi 2006” festivalil publiku valikuna kolmanda koha ja osaleb edaspidi mitmel muul animafestivalil.

Väike Eesti püüab mitmel-setmel suurel rindel tublisti maailma pugeda, aga meie animafilm voolab ikka vana auru tuules vabalt kui küllusesarvest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht