Keha omanik

RAINER SARNET

Dokumentaalfilm „Rocco“ (Prantsusmaa 2016, 105 min), režissöörid Thierry Demaizière ja Alban Teurlai, operaator Alban Teurlai, Avia muusika.

Rocco uurib uutelt näitlejakandidaatidelt, mida nad oma kehaga teha lubavad ja kui kaugele võib minna, millised on nende seksuaalsed vajadused ja nõudmised.

Pressifoto / Emmanuel Guionet

Keha on olnud kunstiobjektina aktuaalne nii koopamaalingutel kui ka tänapäeva kunstis, kus sellest on saanud kontseptuaalselt üks olulisemaid teemasid. Keha kaudu uuritakse inimese seksuaalsust, soorolle, identiteeti ja tabusid, tehakse üldistusi ühiskonna väärtuste kohta. Rõhutatud kehakesksus kunstis on olnud ka oluline võimu-, dialoogi- ja vastandumisstrateegia suhtes metafüüsilise kunstiga, kus keskne on inimese hing.

„Rocco“ on dokumentaalfilm, kus need kaks teemat, keha ja hing, otseselt kokku puutuvad. See film on lugu Itaaliast pärit filmistaarist Rocco Siffredist, kes on osalenud 1500 pornofilmis. Mees tunnistab kohe filmi alguses, kuidas ta palus Saatanalt kuulsust, lubades selle eest tasuda. Intriig on loodud. Rocco valdab dramaturgiat. Olgu see porno- või dokumentaalfilm, teab Siffredi kogenud filmitegijana, kuidas lugu alustada ja lõpetada. Dokkide igavikuline küsimus, kuipalju manipuleerib lavastaja portreteeritavaga või kuipalju manipuleerib portreteeritav lavastajaga, saab „Rocco“ puhul avameelse vastuse: kõik on manipulatsioon. Selle filmi suurim voorus on emotsionaalne kergus, mis ei kaldu liigsesse dramatismi või komöödiasse, andmata loomulikult hinnangut ka peategelasele. Siffredi on eneseteadlik ja sarmikas tegelane, kes dikteerib, milline portree temast tuleb, hoides tõsise ja meelelahutusliku elemendi tasakaalus. Me näeme Rocco pisaraid, mis on ehtsad, ja näeme ka Roccost maalitud portreed, kus silmast voolab pisara asemel sperma.

On ilmne, et Rocco Siffredi tahab lisada oma loole sügavust: avada endas külgi, mis teevad pornostaari loo üldinimlikuks. Olla pornostaar pole aga tavaline amet, nagu seda on kingsepa või pagari oma. Tema toob turule oma keha. Keha on intiimne ja seetõttu muutub kõik isiklikuks. Me oleme harjunud, et anname nõusoleku, kui keegi tahab meie keha puudutada. Olen kuskilt omandisuhete kohta lugenud, et alles üsna hiljuti sõnastati: keha kuulub selle valdajale ja kellelgi teisel selle üle võimu pole.

„Rocco“ lugu esitab aga küsimuse, kas keha kuulub ainult tema omanikule. Siffredi räägib itaalia macho’le iseloomulikult palju oma emast. Esimese masturbeerimise ajal sattus Roccole peale ema, kes tunnustas tema tegevust naeratusega. Ema, kes oli seni hoolitsenud Rocco keha eest, oleks justkui andnud loa kasutada seda salanaudinguteks.

Ka Rocco uurib alati uutelt näitlejakandidaatidelt, mida nad oma kehaga teha lubavad ja kui kaugele võib minna, millised on nende seksuaalsed vajadused ja nõudmised. Need on Roccole ja tema kaasteelistele olulised punktid, millesse suhtutakse kohati sentimentaalse tõsidusega. Pühaliku hardusega nimetab Rocco oma kirge Saatanaks jalge vahel. Siffredi räägib kirest nagu mingist stiihiast, mis teda pillutab. Ta on justkui oma keha ori, mitte omanik.

Siffredi ise eelistab jõhkramat ja domineerivamat seksi. Ta on avameelselt rääkinud ema vägivaldsusest, mis võib olla Rocco kiretüübi üks põhjusi. Lapsepõlvetraumad poevad sügavale naha alla, hõõgudes seal valusa leegiga, ning need panevadki ehk Rocco kustutama oma valu porno abil. Keha on tumm ja tema saladusteni jõudmine raske.

Ka tema kaasnäitlejannadele on kirg valulik allumine jõule. Enamik Rocco filmistseene on lahendatud isanda ja orja stiilis. Näitlejannade allumine on vabatahtlik, enamgi veel, see tuleneb vajadusest. „Ma olen protofeminist,“ ütleb üks filmiosatäitja, kes naudib teadlikult allumist ja isegi provotseerib Roccot jõhkrusele. „Ma olen tugev naine ja vajan seksis veel tugevamat meest,“ selgitab ta. Seksiorjus ei tähenda aga alati kehanaudinguid. Stseenides, kus Rocco valib uusi tüdrukuid Ida-Euroopast, kujutatakse alandust, mis pole ainult isanda ja orja rollimäng, vaid päris tavaline majanduslik orjus. Doki autorid ei tööta Roccole vastu ja tema äri telgitagustesse ei laskuta. Meie tajume idaeurooplastena teemat ehk valulikumalt.

Küsimusele, kas keha kuulub ainult selle valdajale, lisandub uus tahk, kui selgub, et Siffredi on kogu aeg elanud koos oma naise ja kahe pojaga. Rocco abikaasa väidab, et mehe karjäär pole talle kunagi probleem olnud: ta ei armasta meest mitte sellele vaatamata, vaid see teeb mehe isegi veel kütkestavamaks. Ka pojad tunnistavad, et on isa üle uhked. Näeme naist joogat harrastamas ja Roccot poegadega müramas. Kõik on justkui korras ja harmooniline, ainus, kes seda idülli ei usu, on Rocco ise. Filmis ei lausu Roccole keegi halba sõna, pigem kiidetakse takka ja imetletakse. Eriti pühendunud on Rocco onupoeg, kes on ühtlasi ka tema ihuoperaator. Onupoeg vaatab asja esteetilise pilguga ja suhtub filmidesse tõelise kunstnikukirega. Tema karakter toob juurde mitu head koomilist stseeni ja dialoogi.

Roccos küpseb aga sisekonflikt: ta ei usu, et naine ja pojad tegelikult asjade seisuga rahul on. Mõistvas ja kõike lubavas keskkonnas hakkab Roccot piinama tema enda südametunnistus. Tummas kehas hakkab rääkima hing. Rocco otsustab oma karjäärile lõpu teha. Luigelaulu ehk viimase filmi ettevalmistused on keerulisemad kui muidu, kuna onupoeg kavatseb mängu tuua risti kujundi, kujutades Roccot ristilööduna. Rocco on kujundiga nõus, tunnistades, et ta pole küll päris Kristus, kuid omajagu keeruline on ta elu olnud küll.

Ainult keha käskude järgi elanud Rocco leiab end doki lõpus olukorrast, kus tema keha ei kuulu ainult temale. Igatsus päris läheduse järele sunnib Roccot oma keha jagama üksnes abikaasaga. Happy end. Oh kui keeruline see inimese siseelu ikka on! Hoiame Roccole pöialt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht