Katkendlik globaalne ringmäng

Jüri Laulik

Kuidas inimesed kokku juhtuvad, räägivad, seksivad, muretsevad, rõõmustavad, eksivad. Mängufilm „360”, Suurbritannia-Austria-Prantsusmaa-Brasiilia 2011, 110 min, režissöör Fernando Meirelles, stsenarist Peter Morgan. Osades Jude Law, Rachel Weisz, Anthony Hopkins, Lucia Siposová, Moritz Bleibtreu, Jamel Debbouze, Maria Flor, Dinara Drukarova, Vladimir Vdovitšenkov jt. Esilinastus Eestis 7. XII 2012. Austria-juudi kirjanik Arthur Schnitzler kirjutas veel XIX sajandi viimastel aastatel valmis skandaalse teatritüki „Ringmäng”, mille ta ise 1900. aastal 200 eksemplaris ka ära trükkis. Kolme aasta pärast avaldati juba kõmulise kuulsusega tekst Viinis ka suuremas tiraažis. Saksamaal ja Prantsusmaal teos keelati, mis valmistas modernist Schnitzlerile sügavat rahulolu ja vaimustas ka raamatu Viini kirjastajat, sest näidendiraamatut osteti tuhandeid. Määravaks muidugi oma aja kohta provotseeriv sisu, mis keerleb eelkõige avameelselt seksi ümber: kümme tegelast peavad enne või pärast koitust partneriga dialoogi. Muidugi ei räägita mitte ainult sugulisest vahekorrast, vaid ka armastusest, argielust, unistustest. Läks ikka aastaid, enne kui näidend piiranguteta lõpuks lavale jõudis. Tänapäeval see enam ei üllata ega šokeeri, skandaalse efekti kadumisega on selgunud, et ega need dialoogid pole ka just mingid pärlid. Schnitzleri „Ringmängu” lavastas mitte väga ammu 1993. aastal Vanalinnastuudios Ingo Normet. Selle näidendi struktuuriprintsiibi, ringtantsu, kus eelmisest vahekorrast tulnu läheb kokku uue partneriga ja seejärel see jälle järgmisega, kuni ring saab mingil hetkel täis ja algab vanal moel uuesti, on võtnud üle stsenarist Peter Morgan ja režissöör Fernando Meirelles. Filmis „360” on ringtantsust saanud täisring, tegevus on üle kantud tänapäeva ja omandanud globaalsed mõõtmed. „Jumala linn”, „Ustav aednik” (John Le Carré romaani järgi) ja José Saramago romaani põhjal tehtud „Pimedus” on need filmiverstapostid, mis märgistavad režissöör Meirellese senist loominguteed. Pole paha eelmäng uuele filmile.

Ka „360” stsenarist Peter Morgan on väga kogenud ja suurepäraseid filmistsenaariume kirjutanud („Šotimaa viimane kuningas”, „Kuninganna”, „ Teine Boleyni tüdruk”, „Nixon/Frost” ).

Filmis „360” püütakse fragmentidega näidata, kuidas sarnased ihad, püüdlused ja probleemid saadavad inimesi üle kogu maailma ja nad satuvad kokku, räägivad, seksivad, muretsevad, rõõmustavad, eksivad. Slovaki tüdruk hakkab prostituudiks, vahendaja pildistab teda interneti jaoks, siis kohtub tüdruk juba eduka Londoni ärimehega, kes Viinis tegutseb, mees lööb viimasel hetkel põnnama, helistab naisele, kes peab mehe äraolekul seksuaalpartnerina noort brasiilia fotograafi, kelle tüdruksõber saab mehe kõrvalhüpetest teada ning pöördub kodumaale tagasi. Kohtub siis teel kõigepealt vana mehega, kes otsib mööda maailma oma kadunud tütart, ja seejärel vanglast vabanenud seksuaalkurjategijaga, kelle tüdruk meelitab oma tuppa, ja nii muudkui edasi. Kuni viimastes kaadrites Viini fotograafist kupeldaja pildistab järgmist tüdrukut, kes tahab netilibuna suurt raha teenida. Igavene ühiskondlik ringkäik.

Küllap on režissöör siiski eelkõige silmas pidanud inimese moraalset vastutust: üks samm viib teiseni, tulemust ei tea kindlalt ette. Nagu ütleb psühhiaater abielunaisesse patuselt ja pööraselt armunud tublile moslemimehele: „Valik on teie teha ja tagajärgede eest vastutate ka ise.”

Fragmentidest kokku pandud filmiga on püütud luua suuremat üldistust, aga kahjuks on see saanud liialt laialivalguv, liiga palju tegelasi pole lubanud kellelegi piisavalt keskenduda. On tunne, nagu sõidaksid suurlinnas turismibussis: kõige kohta räägitakse midagi, aga liiga palju nappe muljeid moodustab lõpuks ühe liigsuure kirju lindi ning keskpunkt ja telg läheb kaotsi.

Film hajub laiali, tervikut ei teki, kuigi on mitmeid leidlikke episoode, dialooge, karaktereid, mis võiksid edasi kanda, aga juba aetakse mingit muud lugu taga. Mosaiik võib lähedalt vaadates olla vaid laiali laotatud säravate killukeste hunnik, aga kaugemalt moodustada muljetavaldava elamuse. „360ga” seda kahjuks ei juhtu. Film mõjub pigem nagu miksitud lühifilmide kassett. Samasuguse lähtenurgaga Alejandro González Iñárritu „Paabel”, Stephen Gaghani „Syriana” või Steven Soderberghi „Narkoäri” õnnestusid paremini.

Tundub, et Fernando Meirellesest, kunagisest Brasiilia imemehest, kes tuli „Jumala linnaga” USAsse ja eriti Euroopasse nagu uus filmigeenius, on saanud üks tubli intelligentne hea ingliskeelne Euroopa režissöör. Ei ole ju „360” ka paha film, aga mina küll kindel ei ole, et suudaksin mõne aasta pärast selle sisu kas või enam-vähem täpselt ümber jutustada. Ja kui jutuks tuleb Rachel Weisz või Jude Law, Moritz Bleibtreu või Jamel Debbouze, Anthony Hopkinsist rääkimata, siis filmis „360” mängitud rolle ei nimetata kohe kindlasti nende säravamate hulgas. Kahju, kui heale näitlejale antakse pihku poolenisti tühi klaas – nappidele skemaatilistele tegelastele ei õnnestu elu sisse puhuda.