Kas patriootiline või sotsiaalne?

Olev Remsu

Valentin Kuik oskab inimesi lihtsate vahenditega portreteerida. Dokumentaalfilm „Reis” (F-Seitse OÜ, 2011, 30 min), stsenarist ja režissöör Valentin Kuik, operaator Arvo Vilu, helirežissöör Mart Kessel-Otsa, monteerija Kadri Kanter, produtsent Reet Sokmann. Proloog ja alguskaadrid viisid mu mõttele, et tegemist tuleb lauspatriootilise filmiga. Aastavahetus, ilutulestik, „Mu isamaa” laul, edasi laulukaar ja kõik muu mitte just iseäranis originaalne materjal. Tohoh, mõtlesin. Varem pole Valentin Kuik kunagi kõigile tuntud kaadreid korrutanud, veel vähem on ta olnud paljas propagandist. Kas pööre esteetilises lähenemises? Tööle laululava alt Edasi nägin ma tühja laululava ja see pani mõtlema, et asi on sügavam, märksa sügavam. Tühi laululava mõjub ju hoiatusena. Ja see ongi Kuigi filmis „Reis” hoiatus: laululava all on end sisse seadnud asutus, mis jagab nn sotsiaalseid töökohti, asutus, mis tegeleb töötuse leevendamisega. Säh sulle nõukogudeaegseid isamaalaulmisi, öölaulupidusid vabaduse koidikul!

Asjalikult kirjeldatakse (kaamera ja mikrofoniga) sekretäride vaeva nendega, kes tööd soovivad, kes haaravad kinni igast õlekõrrest, et pinnal püsida. Ametnike töö vastu tekib sümpaatia, ametnikud vormistavad tööle inimesi sotsiaalabi töökohtadele. Pikemalt näeme ühe pesapallimütsis endise ehitusmehe reisisaatjana töölevormistamist. Tema on teeninud leiba Soomes ja Rootsis, aga mõnda aega pole kuskilt sobivat otsa leidnud. Näikse, et leidub neidki, kes on kohale tulnud (tasuta?) kohvi ja saiakese pärast.

Oh-oo! Väga põnev. Kas Kuik hakkab toetama osa ajakirjanduse poolt pilbasteks põrmustatud reisisaatjate kampaaniat? Või eitab ta üldse sotsiaalabi korras loodud töökohti ning teeb seda lausparempoolselt? Et uppuja päästmine on uppuja enese asi, isegi siis, kui üleujutust pole tema korraldanud?

Ei usu. Nii kergekaaluline mees Kuik ei tohiks olla, otsustan ma varem nähtu põhjal. Kuik ju oskab inimesi lihtsate vahenditega portreteerida: suur palgeplaan, mõni sõna juttu, värisevad käed – detailid loovad terviku.

„Reisis” näeme loengut töötutele, kuuleme mõiste „identiteet” võrdlemisi uut definitsiooni, et identiteet on see, mida inimene iseendale räägib. Sõnaga: enesemüüt. Kas sellest saab lahti, kui inimene endale toonitab: mina olen töötu, mina olen töötu jne?

No peab saama, muidu ei ole riigil mõtet. Eks krambistavast identiteedist lahtiraputamine on tööjõubüroo ametnike ülesanne. Mõnikord see õnnestubki. Samuti tuleb selgitada, et mustalt, ilma ametliku lepinguta töötamine on küll ainult enesehaavamine. Enesehaavamine tööandja huvides. Kui oled umbkeelne, ei saa reisisaatjaks, võid hakata bussikoristajaks. Kui sul pole keskharidustki, pead paljust kõrvale jääma.

Kell büroo seinal fikseerib kulunud aega, see on detail, mis peaks meid veenma tegelikkuse tõeses edastamises. Näeme, et filmitud on üht ennelõunat. Järgneb reisisaatmise praktiline väljaõpe, õnnelikud, kes kandideerimisel sõelale jäid, hakkavad seda psühholoogiliselt küllaltki keerukat ametit õppima. Õpitakse, kuidas käituda konfliktide puhul, kuidas neid üldse vältida. Eks see ole üldse ellujäämisõpetus, seda ei lähe vaja ainult reisisaatjatel ja mitte ainult linnaliinibussis.

Edasi sõidamegi koos kaamera ja mõne reisisaatjaga bussis Tallinna tänavatel. Režissöör Kuik on saanud oma filmi valitud reisisaatjad lausa pihtima ja eks see räägi portreteeritavate usaldusest autori vastu. Kuuleme inimeste elulugu, sealhulgas kaunis intiimseid detaile. Seda on vaja sooja õhustiku loomiseks.

Hästi on tabatud portreteeritavate ideolekti, pesapallimütsiga endine ehitaja muudkui kordab: särgid-värgid, särgid-värgid. Muidugi poleks tohtinud seda välja lõigata, pruugitava keele kaudu saame talle lähemale. Nagu teistelegi reisisaatjatele, sealjuures ka naisele, kes eesti keelt ei mõista.

Tänase Tallinna inimeste jutud

Mulle tundusid ülearused teemakordused portreteeritavate monoloogides, vähemalt ma ei tabanud nende mõtet. Pean silmas neid kohti, kus üks inimene ütleb enam-vähem sama, mida ta juba enne on öelnud. Teemade haakumine reisisaatjate jutus on ilus leid, iseloomustab rääkijaid vastastikku paremini.

Leidub ka inimesi, kes hüval meelel trimpavad sõidu ajal pudelist, need tuleb loomulikult korrale kutsuda. Kokkuvõttes portreteerub nagu iseenesest tänane Tallinn, meie kaaslinlased, need, kes rahakotti just puuga seljas ei kanna. Ehk oleks võinud filmi reisisaatja tegelikku tööd valgustav osa olla põhjalikum. Bussiepisoode nähes leiavad osaduse kõik need vaatajad, kes on bussiga sõitnud, tänavakaadreid nähes aga needki, kes seda pole teinud. Ikka võib hüüda: näed, see on Nõmme, see Lasnamäe!

„Reis” on odav ja lihtne, tehtud vastavalt võimalustele. Vaid paar korda on omapäratsetud rakurssidega, ülalt alla võte on tehtud vist läbi bussi katuseluugi. Kuidagi liiga ootamatu muidu rahuliku filmi kohta.

Ega ma kaldu liiga kõrvale, kui ütlen midagi ka filmi pealkirja „Reis” kohta? Minu kõrvale on see kuidagi võõras. Ilmselt tuleneb see kantseliidist „reisija”, mis omakorda on bukvalism venekeelsest пассажир. Eesti keeles võiks öelda „sõitja”, reisisaatja oleks näiteks „saatur”. Sõnamäng! Vahest oleks sobinud „saatur” ka filmi pealkirjaks, ent kahjuks „saaturit” selle ameti puhul antud juhul ei pruugita. Pealkirjaks võiks siiski midagi muud olla, võimalusi jagub. Vabandust mütsi riivamise pärast!

Lugu selles dokumentaalfilmis on kenasti, ringjalt kokku tõmmatud sellega, et venekeelne reisisaatja hakkab rääkima meie laulupidude ülevusest. Nüüd sai ta laululava kaudu tööd …

Ise alustasin juttu oma küsimusega pealkirjas. Edasi vaadates sain varsti aru, et proloog on konks. Mina neelasin selle alla, nagu režissöör on (vist) soovinudki. Seejärel tuligi pea peale pööramine, nagu vaja. Kontrast mineviku ja tänase päeva vahel raputab üles. Ärgake, vaadake, mis tegelikult on juhtunud!

Muidugi ei ole Valentin Kuik ise hädaabitöökohtade jaotamise asutust meie pühapaiga laululava alla viinud. Seda on teinud suuremad dirigendid, aga Kuik on seda märganud, selle fikseerimist vajalikuks pidanud. Kuik on selle kõrvutanud meie rahvusliku minevikuga. Kuik on suhtunud tööotsijatesse ning samuti ka tööjõu büroo ametnikesse sümpaatiaga. Solidaarsust nendega õhkub igast episoodist, ent kord on see eriti ilmekaks tehtud teismelise poisi hea sooviga reisisaatjale.

„Reisi” autoritõde on klassikalise sotsiaaldemokraatia nägu, selle mõiste kõige paremas tähenduses. Kuuleme, et nooremad sotsiaalabi töökohtade täitjad unistavad Eestimaa tolmu jalgelt pühkimisest, vanemad on juba välismaal tööl käinud.

Mis saab olla veel patriootilisem kui hoida inimesi kodumaal, et meie vaba Eesti rahvast tühjaks ei valguks? Kuna loodus ei salli tühja kohta, siis on karta, et teised tulevad asemele.

Muidugi, parempoolsel pole vahet, kes talle raha teenib. Must või valge, keeleoskaja või umbkeelne, sellest tuleneb kahtlus patriotismi vajalikkuses. Patriootlik paatos on teinekord kaasa toonud lakeerimist, on juhtunud suisa valetamist. Vahel kasutatakse patriotismi vaid kattevõõbana parempoolsuse rakendamisel. Kuik on aga osanud ühendada mõõduka patriootilisuse (mis kaasab kõiki eestimaalasi) ja mõõduka sotsiaalsuse, seega tabanud minu meelest naelapead, seda, mida meie Eesti praegu vajab. Jällegi minu arvates.