Karujaht Itaaliamaal

Maailma tuntuimal tummfilmide festivalil Pordenones oli kavas ka Eesti algusaegade tummfilmide eriprogramm.

MARIA MANG

Helifilmi tulekuga jäid paljud tummfilmi perioodi filmid unarusse, sest eelnevat hakati pidama primitiivseks. Pildikeel, mis oli juba välja arenenud, jäi ilma tähelepanust, mida sel oleks olnud võimalik veel pikalt nautida. Ka keemiliselt ohtliku nitrofilmi hoidmiseks oli vaja eritingimusi, mistõttu USA suured filmitootjad pigem loobusid tuleohtlikest materjalidest ega panustanud kultuuripärandi säilitamisse oma ladudes. Filmilintide kerge süttivuse tõttu leidsid XX sajandil nii mitmeski filmiarhiivis aset suured põlengud. Võib-olla just tänu sellele, et filmilinte on vähe alles, on huvi tummfilmi vastu pigem järjest kasvanud. Üks paiku, kus on juba peaaegu 40 aastat käidud tummfilmiga kohtumas, on väikelinn Pordenone, mis asub Põhja-Itaalias Friuli-Venezia Giulia maakonnas.

See oktoobrikuu esimestel nädalatel toimuv tummfilmifestival on esimene, suurim ja kõige eksklusiivsem tummfilmile pühendatud rahvusvaheline filmi­festival, mis mahub professionaalse lähenemise ja esitluse tõttu 50 parima filmifestivali hulka. Ennekõike pakub see kõrgetasemelise võimaluse põigata sisse varajasse filmimaailma ja seda ka suurepärase muusikalise saatega.

Festivalil osalevad maailma muuseumide ja arhiivide spetsialistid, ülikoolide teadlased, kriitikud ja kollektsionäärid, kelle huvi on mõtestada filmiajaloo alguskümnendeil toimunut. Festivali programmid on hõlmanud varase filmiajaloo kõiki aspekte, alates klassikalisest Hollywoodi filmist, animatsioonist, Euroopa avangardist kuni arengumaade filmide ja seni uurimata aladeni. Filmifestivali kataloogi ja seal esitletavaid raamatuid ning uurimusi peetakse tänapäeval selle valdkonna tasemenäitajaks.

Festivali juured ulatuvad 1976. aastasse, kui Friulis oli laastav ja inim­ohvriterohke ning 157 000 inimest kodutuks jätnud maavärin. Abielupaar Piera ja Livio Jacob tahtsid maakonna kinod uuesti üles ehitada ja hakkasid koguma annetusi. Kino ehitamiseks raha ei jagunud, kuid toetused andsid võimaluse osta filme. Pordenone kinoomanikud pakkusid välja, et soetatud filme võiks näitama hakata. See juhtus septembris 1982.

Nüüdseks on festival kasvanud nii suureks, et terve nädala jooksul algavad linastused kella üheksast hommikul ja lõpevad pärast südaööd. Filme näidatakse Teatre Communale de Giuseppe Verdis.

Festival on elavdanud filmipärandi taastamise protsessi üle maailma. Tänu iga-aastasele ekspertide kohtumisele festivalil on taasavastatud kadunud filme ja tuvastatud orbfilme, isiklikud kohtumised on viinud restaureerimisprojektide ja filmiajalooraamatute välja­andmiseni. 2016. aastast festivali juhtinud Jay Weissberg julgustas aastaid tagasi näitama ka „eksootilist“ eesti tummfilmi. 2019. aastal sai see teoks: Eesti ajaloomuuseumi filmimuuseumi ning rahvusarhiivi filmiarhiivi koostöös linastusid eriprogrammina Johannes Pääsukese „Retk läbi Setomaa“ (1913) ja „Karujaht Pärnumaal“ (1914), Theodor Lutsu „Noored kotkad“ (1927), „Laenatud naene“ (1913) ning Vladimir Gaidarovi Eesti-Saksa koostööfilm „Kire lained“ (1930). Viimase kohta leidsid asjatundjad, et see olla hea näide filmist, kus on ühendatud saksa ja vene filmikunst.

Johannes Pääsukese „Retk läbi Setomaa“ esitluse järel nentis ka Jay Weissberg, et see on tema 2019. aasta üks lemmikfilme. Tähelepanu pälvis ka Eesti esimene joonisfilmikoer Kutsu-Juku,* kes leidis tee festivali­korraldajate südamesse, jõudes aukohale mitmel festivalimeenel, nagu tänavuse festivali ametlikud särgid, pusad ja kohvitassid, mida võis igaüks kohapeal osta.

Festivali juures tegutseb ka kolleegium, mille eesmärk on tuua tummfilmi juurde noori, suunata nad avastama algusaegade filmikunsti ning anda neile võimalus sulanduda väga erilisse seltskonda, kes on kolme aastakümne jooksul festivali ümber koondunud. 2019. aasta Eesti filmiprogramm oli noorte arvates isiklik ja arhailine: selle all mõeldi nii tegijate siirust kui entusiasmi, mida filmides näha oli.

Kõige lummavam oli festivalil muidugi liikuva pildi kokkumäng muusikaga. Tummfilm ei ole olnud kunagi helita. Mitmete riikide kõrgetasemelised pianistid mängivad kogu festivali ajal originaalset või nüüdismuusikat, orkestrid või muusikutekooslused annavad filmidele tooni. Oli tunda, et näidatavate filmide peale on mõeldud, näiteks „Noorte kotkaste“ linastusel oli kuulda ka Eduard Tubinat. Festivali muusikute iga päev korraldatud õppeklassid noortele annavad tunnistust muusika olulisusest festivalil.

Tummfilmifestival on nagu elav muuseum. Seal ei saada ainult filmikogemust, vaid kogetakse filmikunsti koos elava muusikaga. Kunstimuuseumis saadab Egiptuse kunsti kõiki esemeid tollast maailma avav seletus. Tähendus, mille tegijad on filmi omas ajas paigutanud, vajab peent taastõlgendust. Pordenones kogeb visuaalpärandi vaimuvara pärle sel kujul, nagu neile kunagi hing sisse puhuti.

* „Kutsu-Juku seiklusi“, 1931.