Karnevalilik film noir, mis ei hirmuta ega võrguta

Guillermo del Toro „Luupainaja allee“ lubaks justkui surkida vaataja kujutluse kõige kõhedamais soppides, kuid kahjuks jääb autori ekstsentrilisus kaugele tahaplaanile.

STEFAN PEETRI

„Luupainaja allee“ („Nightmare Alley“, USA-Mehhiko-Kanada 2021, 150 min), režissöör Guillermo del Toro, stsenaristid Guillermo del Toro ja Kim Morgan, operaator Dan Laustsen, helilooja Nathan Johnson, põhineb William Lindsay Greshami samanimelisel romaanil (1946). Osades Bradley Cooper, Cate Blanchett, Rooney Mara, Willem Dafoe, Toni Collette, Richard Jenkins, Ron Perlman, David Strathairn, Mary Steenburgen jt.

Kui avastasin, et üks mu lapsepõlve lemmikrežissööre on levisse jõudmas neo–noir’iga, olin kohe huvitatud. Film noir tundub olevat võrgutav ja ehtfilmilik, nii et (meessoost) režissööridele meeldib ses vallas eksperimenteerida. Iseenesest on see eskapistlik nagu detektiivromaanid ja krimilood, millega smugeldada alateadvusse maailma pahupoole võlusid, selle kriminaalsuse, okultsuse ja erootika ilu.

Guillermo del Toro loomingut iseloomustab maagiline või muinasjutuline realism koos puuslike, putukate ja fantasmide ning huviga okultse või ulmelise koomiksimaailma vastu. Eesmärk on hoida vaataja ühtaegu õudse ja ilusa kummastuse lummas, nii et esmapilgul koletislik või võõristav omandab inimsõbralikuma mõõtme kui lähedased inimesed, nagu see on del Toro tuntuimas filmis „Paani labürint“¹. Del Toro on omamoodi alkeemik, kes kasutab osavalt ära filmikunsti illusoorsuse, et luua võimalikult kaasahaarav eskapismikogemus.

Guillermo del Toro „Luupainaja allee“ lubaks justkui surkida vaataja kujutluse kõige kõhedamais soppides, kuid kahjuks jääb autori ekstsentrilisus kaugele tahaplaanile.

Nagu del Toro viimases mängufilmis „Vee puudutus“², on ta ka selles filmis kütkestatud americana’st, mis väljendub preeria ja rändkarnevali stilisatsioonis, Hollywoodi kuldajastu glamuuris, New Yorgi lopsaka art deco salajastes keerdkäikudes. Filmi valgus ja võttekohad tulevad meelde Edward Hopperi suure depressiooni aegseid või järgseid maale: rändtsirkus preerias pärast sulgemist või filmi femme fatale’i, psühholoog Lilith Ritteri (Cate Blanchett) uhke kabinet Manhattani terasest ja klaasist pilvelõhkujas. Külmad karkassid kirglike või meeleheites tegelaskujude ümber, kelle traumad ja pained annavad neile sooja kuma.

„Luupainaja allee“ on Ameerika õudusjuttude kirjutaja William Lindsay Greshami samanimelise romaani uus­ekraniseering, kuna teose põhjal on juba 1947. aastal vändatud üks film noir³. Noir kui nähtus tekkis Esimese maailmasõja järel ja Ameerikas suure depressiooni ajal, taustaks vaesuse kasv ning paranoiline, amoraalne või dekadentlik mentaliteet. Mitme eesliitega, nagu neo-, tech-, british–noir, hõlmab see žanr öist linnaruumi ja urkaid, erootilisust, gangsterlust, inimese ja tehnoloogia suhteid ning klassi- ja soostereotüüpe. Mõned filmiuurijad räägivadki sellest kui stiilist, mis elustub morbiidsuse, erootika ja vägivalla jahedas koreograafias.

Saksa ekspressionismile omaselt võimendatakse kallutatud filmimisnurgaga tegelaste vaatepunkti relatiivsust. See kunstivool mängis olulist rolli film noir’i sünnis tänu 1930ndatel USAsse emigreerunud saksa režissööridele, nagu Fritz Lang. „Luupainaja alleesse“, mille süžee leiab aset Teise maailmasõja alguses, žanri juured mingil määral siiski puutuvad, väljendudes näiteks moraalsete värdjate ja antiglamuursete tegelaskujude portreteerimises. Noid kummitavad mineviku taak ja trauma, kahetsus, vaesus, ebaõnn jne.

Del Toro on ära kasutanud ka film noir’i plastilisuse ja avangardsuse, sidunud selle oma huviga groteskse, painajaliku ja okultse vastu, kuid kahjuks teinud seda liiga tagasihoidlikult. Loos avaneva suhtepuntra kujutamine on üheselt siiras, mis kahandab depressiooniaja haripunktil film noir’ile iseloomulikku võõrandumist ja dekadentsi. Inimsuhted on liiga orgaanilised, mistõttu karakterid ei suhestu piisavalt oma stereotüüpide liialdustega. Filmi esimene ja põnevam osa leiab aset rändtsirkuse ja võlutrikkide maailmas. Siin kohtame kõige enam del Torole omaseid motiive ja (para)nähtusi, näiteks friike, šarlatane, oraakleid ja puuslikkusid. Klaaspurkides on väärarenguga looted, kellest kõige patafüüsilisem on vastsündinud kükloop Enok. Tölpad hammustavad kanadel pea otsast. Kaarditrikid ja illusioonid, hallutsinatoorsed võrgutused tühjendavad maamatside rahakotte. Sellega on del Toro avaldanud austust kuulsale ja kultuslikule Tod Browningule, kelle filmist „Friigid“⁴ pärineb hulk visuaalseid tsitaate ja huvi väljatõrjutute ning kehaliste iseärasuste vastu. Nii toona kui ka tänapäeval on kõnekas, milliseid kehasid visuaalkultuuris dominantselt kujutatakse. Lugu, mille keskmes on ennustused, tarokaardid, friigid ja sobimatud, tirivimmid ja koljatid, viirastused minevikust ja saatuslikud keerdkäigud, võib julgelt nimetada karnevalilikuks film noir’iks, kus julmus, vägivald ja surm käivad käsikäes nalja, armastuse ja naeruga.

Bradley Cooper on kujutatud ajastu ja neo–noir’i puhul hea valik kehastamaks peategelast Stanton Carlisle’i. Suurt kanjonit meenutava lõua ja lõikavate helesiniste silmadega kattub ta film noir’i peategelase kui hea välimusega heteroseksuaalse angloameerika mehe stereotüübiga. Stantonis on piisavalt sarmi, kuid ka sotsiopaadi kuraasi, ta on osav petis-trikster, erinevate maskide taha sulanduv küüniline eneseettevõtja, kes üritab põgeneda oma sünge mineviku eest. Rändtsirkus on ideaalne koht, kust uuesti alustada. Esialgu võtab ta sinna lihttöölisena karnevalijuht Clem (Willem Dafoe), ekstsentriline ja samuti vägivaldsusse kalduv mees, kes tutvustab Stantonile filmi kõige grotesksemat poolinimest, loomastunud tölpat (geek),

Peategelane, kes loodab minevikutondid maha matta ja unustada, leiab rändtsirkuse seltskonnas võimaluse ümber kehastuda ja leiutada uus mina. Seda sümboliseerib raamat, mille Stanton saab päranduseks tsirkuse oraaklilt ja tema surnud joodikust mustkunstnikust abikaasalt, kes aitas Stantonil raamatu sisu mõista. Del Torole pole võõras anda artefaktidele gnostiline jõud. Raamatud või amuletid on tema filmides süsteemid, mille tarvitajad astuvad kontakti teispoolsusega. Kui teispoolsus ja reaalsus eristatamatuks muutuvad, avastatakse end järjest enam vaimude seas. Just seda hägunemist ja sellega kaasnevat painajalikkust on „Luupainaja alleele“ jagunud kõigest näpuotsaga, kuigi õõvaidud on olemas: purkides looted ja vastsündinud, poolinimene tölpa, suhted vaimudega ja minevikupained jms.

Antikangelasest peategelane kohtab oma labürintlikes askeldamistes tihti femme fatale’i, kes meelitab ta surma­spiraali. Cate Blanchetti viisis suitsu teha ja viskit juua on gretagarbolikku stoilist ja distantseeritud ilu, mis teeb tema kehastatud Lilithi Stantoni silmis eksootiliseks. Moodustub armukolmnurk, mille keskmes kannatab kõige enam pea­tegelase tüdruksõber Molly, keda mängiv Rooney Mara on saanud liiga vähe ekraaniaega. Mollyl pole suurlinna daami kultiveeritust, mistõttu jääb ta pidevalt tagaplaanile. Lilith tundub aga kohe ebasiirana nagu Stantongi ja tollest naisest saab temavääriline väljapressija. Peategelane, nüüd meister Stanton Carlisle, staarmustkunstnik, on hüpnotiseeritud suurlinna tuledest ja Blanchetti mängitud femme fatale’ist, kelle jahe psühhoanalüüsiv pilk, küünilisuse ja erootika segu, on lummavam kui Molly preeriatüdruku ilu ja siirus.

Järgneb etteaimatav psühhotriller valedest, mustkunstniku karjääri lagunemiseni viivast egospiraalist, lõpliku lahtiühenduseni reaalsusest. See pole etteheide, kuna tänu klišeedele, eelaimdustele, mis klišeed vaatajas loovad, säilib ka oskus üllatada, kuid del Torol ei ole paraku ootamatult mõjuda õnnestunud. Üks klišee järgneb teisele nagu Goldbergi masinas. Sama kindlalt liigub osuti peategelase sentimentaalse väärtusega kellal, mis omandab filmi lõpus märgilise tähenduse. Käekella ringlev loogika on võrreldav karmaga, mis kõrgub varjuna peategelase saatuse ja saatuslike keerdkäikude kohal: film algab ja lõpeb rändtsirkuses. Inimene on ses filmis selline nagu del Toro filmides ikka, allutatud mõistuse trikkidele ja lummale. Sestap võikski Stantoni naeru filmi lõpus mõista kui saatuse irooniat. Puänt on aga juba kaugelt näha – vilets lugu seega. Paratamatult jääb tunne, et klassikalise film noir’i võtete najal pole tahetudki teha midagi enamat kui lihtsalt kummardust mineviku filmikunstile.

1 „El laberinto del fauno“, Guillermo del Toro, 2006.

2 „The Shape of Water“, Guillermo del Toro, 2017.

3 „Nightmare Alley“, Edmund Goulding, 1947.

4 „Freaks“, Tod Browning, 1932.