Kalevipoeg lõpetab alati halvasti

Jüri Laulik

Loomad on lahti. Peavad teile jahti, vaja metsavahti! Järgnev kangelaste kolmik peaks Sirbi veergudel küll ainulaadne olema. Endine poksija, võitmatu Jegor Golovin, kes tuntud hüüdnime Kivipea all; endine poksija Mike Tyson, omal ajal noorim raskekaalu profipoksi maailmameister;  wrestling’u-maadleja Randy Robinson „Rammija”, kes olnud 1980. aastatel oma ala tipptegija. Kuidagi kogemata sattus järjest kätte kolm spordiga seotud filmi. Kaks mängu- ja üks dokfilm, kõigis peategelased tõsised võitlejad, kunagised kuulsused, masside lemmikud, hiljem hääbunud.

Ehk võib see tunduda naeruväärse soovina võrrelda võrreldamatut, sest eelmisest kolmeliikmelisest nimekirjast on Tyson reaalne inimene,  ülejäänud vaid tegelaskujud, kes ei pöördu enam ekraanile tagasi. Kuid kolme filmi sarnasus, reaalsuse ja väljamõeldu nii segadusse ajav segunemine lubab need üheskoos ette võtta küll. Reaalne Tyson räägib kroonikakaadritega vaheldumisi oma elust ja ta on isegi segamini taotud koludega profipoksijate hulgas olnud üks hullumeelsemaid. Kümneaastasena juba pätt ja varas, kelle politsei esimest korda  12aastasena kinni nabis. Filmist päris ei selgu, aga tundub, et kogu tema akadeemiline haridus pärineb noortevangla koolist. Pooljuhuslikult satub ta poksitrenni ja seal ilmneb tema tõeline anne. Jõud, tapjainstinkt, valutaluvus ja raskekaallase kohta erakordne kiirus viisid ta kiiresti tippu. Kuid koos kuulsusega tulid vahejuhtumid: trenni asendasid seks, narkootikumid, naps, jõusaali ööklubid. Kõige krooniks kohtus tõestatud vägistamiskatse,  mille eest ta istus kolm aastat vanglas. Siis tuleb vabaduses veel tiitlimatš Evander Holyfieldiga, kus vihahoos Tyson hammustab vastase kõrvast tüki ära. Loom peab valla pääsema, siis on võimalik selles spordis kaugele ja kõrgele jõuda. Hiljem on raske või võimatu kiskjat ketis hoida.

Mees pajatab oma elust kobamisi ja segaselt, ega ta vist väga midagi varja või häma, lihtsalt tema keele- ja väljendusoskus ei luba enamat. Sellise rolli eest  oleks näitleja pretendeerinud Oscarile. Mickey Rourke oligi oma osa eest „Maadlejas” Oscari kandidaat. Tema otsis näitlejatööd pärast seda, kui sai 16aastasena paljutõotava noorpoksijana esimese korraliku ajupõrutuse. Ta pöördus küll hiljem profipoksija karjääri juurde tagasi, et „ennast tõelise mehena tunda”. Ta sai korralikult peksa, ravis vigastusi ja tema nägu on tublisti ümber lõigatud, et ta saaks ikka veel filmides näitlejatööd teha.  Lisame Mickey skandaalidest ja pahandustest pikitud elu, vahepealsed pikad mõõnad filminäitlejana ja nii annabki Rourke’i biograafia „Maadleja” Randyle teise dimensiooni. Ta räägib ju iseenda lugu nagu Tysongi. Wrestling, totakas mängumaadlus, kus koomiksikangelasteks dekoreeritud mehemürakad üksteisele kõhu peale hüppavad, saab selles filmis vere ja higi lõhna juurde tänu Mickey Rourke’ile. 

See iseenda mängimine kordub veel ka kolmandas ettevõetud filmis. Kivipea, kunagine tipp-poksija Jegor Golovin, elab lõpututes mäluaukudes: ta ei saa magada, ta ei tunne tihtipeale inimesi ära, teda kummitab hukkunud armastatu. Oleme ausad, tema kohta võib julgelt kasutada tänapäevalgi põlguse alla sattunud sõna „invaliid”. Nagu teistelgi tegelastel on alati kusagil taustal osav mänedžer, kes lolli poksija pealt  raha teenib, aga jätame selle teema praegu kõrvale. Kivipead mängib kõige ehtsam poksija Nikolai Valujev, ise hiljutine poksi raskekaalu maailmameister, kes pole tänase päevani kindaid varna riputanud. Tema hüüdnimi on läänes Beast from the East. 213 sentimeetrit pikk ja poolteist aastat tagasi mõõdeti tema võistluskaaluks 146 kilo. 1973. aastal sündinud Valujevi poksikarjäär hakkab minevikku  vajuma, ta on näinud suuri võite, aga juba vaatab tallegi otsa varane vanadus ning vana poksija on pea sama kurb nähtus kui vana striptiisitar. Ka Valujevi puhul on teada, et 2006. aastal tekkis tema naisel seoses autoparkimisega mingi parklavalvuriga sõnavahetus ja siis tuli Nikolai ning pani asjad paika ehk täpsemalt: lõi valvuri haiglasse. Hiljem mõistis kohus ta süüdi, aga koljat pääses sellega, et maksis vanamehele kahjutasu. 

Stsenarist ja režissöör ei pea tüüpi välja mõtlema, ta kõnnib ehedal kujul mööda linna ringi. Nende kolme filmi keskkond on enamikule meist täiesti tundmatu, aga ei teki tunnet, et midagi on ebareaalset – see ju fantaasia vili ja tänapäeva arvutitrikid. Kõigi kolme filmi puhul on kasutatud ka terminit „spordifilm”, aga väärtuslikud on nad ikkagi inimlike draamadena. Vananedes saavad paljudest komeetidest kurvakujulised Käberlinskid.  Kas peaks nende kolme filmi kangelastele ja üldse paljudele (edukatele) sportlastele kaasa tundma? Ei tea. Gladiaatori karjäär oli omal ajal ju veel lühem.