Kala ja tema roots

KALLE KÄSPER

Mõtteid kirjanduse ja filmikunsti vahekorrast Ühe levinud eksiarvamuse järgi on olemas eraldi ?puhas kino?, mille peamiseks omaduseks on vabadus ja sõltumatus kirjandusest. Stsenaristi tähtsaimaks ülesandeks peetakse ?loo? väljamõtlemist ja selle vormistamist ?filmitoorikuks? elementaarse käsitööndusliku filmidramaturgia abil.

Ometi näitab kogu filmikunsti ajalugu, et selline utilitaarne suhtumine kirjandusse kui surnud mateeriasse, millesse üksnes reþissöör suudab elu sisse puhuda, on pehmelt öeldes primitiivne.

Alustame sellest, et hulk filmikunsti ðedöövreid on loodud kuulsate kirjandusteoste ainetel. Luchino Visconti tuntumatest filmidest põhinevad kirjanduslikul algallikal nii ?Gepard? (Tomasi di Lampedusa), ?Surm Veneetsias? (Thomas Mann) kui ka ?Süütu? (Gabriele d?Annunzio), lisaks on ta ekraniseerinud ?Valged ööd? (Dostojevski), ?Võõra? (Camus) ja novelli ?Töö? almanahhis ?Boccaccio 70? (Maupassant). Ka tema läbilöögifilmi ?Rocco ja tema vennad? aluseks oli romaan (autor Testori).

Robert Bressoni parimad filmid on need, mille algmaterjaliks on ta valinud hingesugulase-romanisti Georges Bernanos? teosed (?Külaküree päevik? ja ?Mouchette?). Ka Bresson on mitmel korral pöördunud vene kirjanduse poole, ekraniseerides nii Dostojevskit (?Tasane?, ?Valged ööd?) kui ka Tolstoid (?Raha?).

Ei tasu unustada, et Andrei Tarkovski kaks väga olulist teost ?Solaris? ja ?Stalker? on loodud Stanislaw Lemi ja vendade Strugatskite ulmeromaanide ainetel (tõsi, Tarkovski eemaldub filmides märgatavalt algmaterjalist, kuid ka ?Stalkeri? stsenaariumivariandi on kirjutanud samad vennaksed).

Vähem on kirjandust appi kutsunud Francois Truffaut ja Ingmar Bergman, kuid ?451 kraadi Fahrenheiti järgi? on siiski Bradbury teos, ja ka Bergman hakkas ise kirjutama stsenaariume alles hiljem, kui tundis end filmikunstis kindlamalt ja teadis täpsemalt, mida ta filmiga tahab öelda. Nii Truffaut?l kui ka Bergmanil on ilmseid kirjanduslikke võimeid, pole võimatu, et sündinuks nad mõnel varasemal sajandil, oleksid neist saanud kirjanikud.

Michelangelo Antonioni tugevaimad filmid on loodud professionaalse kirjaniku-filmistsenaristi Tonino Guerra käsikirjade järgi (?Seiklus?, ?Öö?, ?Varjutus?, ?Punane kõrb?). Ka ?Blow-up?i? stsenaariumi kirjutas Guerra (Julio Cortazari ühe novelli ainetel).

Kõige iseseisvamad reþissöörid on Federico Fellini ja Jean-Luc Godard. Fellini proovis korra ekraniseerida Petroniuse ?Satyricon?i?, kuid mitte kõige õnnestunumalt, tema fantaasia jaoks olid teose raamid kitsad, nendest väljunud, vajus aga film üpris laiali. Harilikult kirjutas Fellinile stsenaariume terve rühm kirjanduslike võimetega mehi, näiteks ?Amarcordi? loomises osales seesama Guerra, kelle abi kasutasid teisedki reþisöörid (De Santis, Damiani, Petri, Bolognini ja Monicelli).

Ka prantsuse filmikunstis on üks stsenarist, kelle nimi tiitrites tähendab peaaegu et kvaliteedimärki ? Jean-Claude Carriére. Just tema stsenaariumide järgi on oma paremad filmid loonud Luis Bunuel (?Linnutee?, ?Kodanluse diskreetne võlu?, ?See ähmane kireobjekt?), temaga on teinud koostööd Miloð Forman (?Taking off?; ?Valmont? Choderlos de Laclos ?Ohtlike suhete? järgi) ja Volker Schlöndorff (?Plekktrumm? Grassi järgi, ?Swanni armastus? Prousti järgi).

Kuid kõige paradoksaalsem on Jean-Luc Godard?i fenomen. Meenutagem, mida tema ja üldse ?uue laine? esile kerkides toonitati ? et ometi on ilmunud reþissöörid, kes on suutnud tuua filmikunsti tagasi oma lätete, ikka sellesama ?puhta kino? juurde. Kuid pole kirjanduslikumat reþissööri kui Godard! Kirjandus figureerib selle tohutu lugemusega kunstniku teostes kõige erinevamates kehastustes, paroodiatena, parafraasidena ja tsitaatidena. Godard?i dialoogid pole kunagi minimalistlikud, need on alati kirjanduslikud, vahel poeetilised, vahel filosoofilised.

Niisiis selgub, et ?puhas kino? ei pruugi olla üldse kirjandusvaenulik.

Millest siis ?puhastas? Godard filmikunsti? Eimillestki muust kui ?loo? ülemvõimust. Tegi ta seda kahel viisil: esiteks, parodeerides äraleierdatud süþeesid, ja teiseks, veel olulisemana, vabastades kaamera ?loo? ümberjutustamise kohustusest.

Tavalises Hollywoodi filmis, ja mitte üksnes seal, järgib kaamera story kulgu, reþissöör valib kaadreid, nende suurust ja pikkust, lähtudes põhimõttest, et vaataja mõistaks või vähemalt aimaks, mida tema teose kangelased tunnevad ja miks nad üht- või teistviisi käituvad. Süþee seisukohast olulistele sündmustele pööratakse erilist tähelepanu, sageli võimendatakse neid peale suure plaani ka näiteks muusikalise kujunduse abil.

Sellise primitiivse psühholoogilise skeemi Godard tõesti purustas, tema filmides pole kaadri suuruse valik ning selle kompositsioon kunagi rajatud ?loo? ümberjutustamise tehnoloogiale, vaid teenib teisi (visuaalseid) esteetilisi eesmärke.

Tänaseks on see kõik jälle unustatud ja filmikunst on naasnud lugudejutustaja piiratud seisusesse ? otsekui oleks enamik inimkonda kirjaoskamatu.

Mida siis võib kirjandus tegelikult anda filmikunstile?

Vaadake palun sellist joonist:

 

Lugu, ?story?, see, millel iga film rajaneb, pole muud kui roots. Ilma selle rootsuta pole tõesti kala ega filmi. Kuid mida on meil peale hakata palja skeletiga? Ka mitte kui midagi. Selleks, et sünniks film kui kunstiteos, on tarvis selle ümber elama panna kala. Selleks kalaks on maailm, milles filmi kangelased elavad. Iga detail selles maailmas on oluline, sest keegi meist ei ela isoleeritult, meil kõigil on vanemad, paljudel õde ja/või vend, tänapäeval küll vähematel, kuid veel siiski ? mees või naine, lapsed. Ärgem unustagem ka ämma ? igal inimesel, kes on abielus, on ka ämm! Kõigil inimestel on töö, või kui nad on muidusööjad, siis keegi, kelle leiba nad söövad, kõigil on sõbrad või vähemalt tuttavad, kodu või vähemalt korter, mööbel või vähemalt madrats põrandal, raamatud riiulil, või, nende puudumisel, tühi sein ja pea.

Osa sellest maailmast on võimalik esile tuua visuaalsete vahenditega, kuid sugugi mitte kõike. On veel inimese sisemaailm, tema mõtted ja tunded, tema minevik, mida ekraanil kujutades varitseb oht langeda lihtsustatud illustreerimisse.

Teisiti kui sõnadega, tekstiga, on inimese sisemaailma edastada väga raske. Ma ei taha öelda, et see on lausa võimatu (vt. näiteks Jos Stellingi filme), kuid igatahes ei pea sõnadeta film olema reþissöörile kohustuslik eesmärk.

Võimalusi mõtete edastamiseks on mitmeid, peale tavalise dialoogi näiteks ka sisemonoloog (mida, muide, on võimalik isegi esitada graafiliselt, nagu seda on teinud taas kas või Godard).

?Loo? põhimõttele rajatud filmides tehakse sageli veel üks viga. Püüdes iga hinna eest põnevustada süþeed, kistakse kangelane harjumuspärasest miljööst välja ja asetatakse ta n.-ö. ?dramaturgilisse situatsiooni?. See on väga vale praktika, mis kahandab isegi tõsiste püüdlustega filmide mõjujõudu.

Toon näiteks ühe filmi, mille puhul on üritatud samuti rääkida ?puhta kino? fenomenist, Andrei Zvjagintsevi ?Tagasituleku?. Sellel teosel on mitmeid voorusi, kuid ka üks suur puudus ? seesama väljarebitus sootsiumist. Muidugi, efekt on taotluslik, autorid on tahtnudki lavastada mõistulugu ? kuid nagu mõistulugu on piiratud þanr kirjanduses, nii on ta seda ka filmikunstis. Me näeme filmi kangelasi vaid väga ühepalgelises tegevusruumis ja kitsas eluspektri ribas, meile jääb arusaamatuks nende minevik ja isegi olevik.

Äärmuseni lihtsustatud (ja selles mõttes üldse mitte mõistuloo sarnane) on ka ?Tagasituleku? dialoog. Ei tasu arvata, et filmis peavad tegelased rääkima samasugust igapäevast juttu nagu elus. See taas Hollywoodist tulnud komme on tunduvalt aidanud kaasa filmikunsti degradeerimisele, tekitades lausa mingi kaprealismi-sarnase nähtuse. Kunst eeldab siiski teatud tinglikkust, mis muuhulgas kehtib ka dialoogi osas. Kui kangelased räägivad igavat juttu, ei teki nende kui isiksuste vastu huvi.

Mainitud vajakajäämised ei lubagi liigitada ?Tagasitulekut? küpsete kunstiteoste hulka, see on vaid lootustandev debüüt (ja vähem lootustandev, kui oli näiteks ?Ivani lapsepõlv?). Preemiad ja kriitikute vaimustus ei ilmesta mitte niipalju teose väärtusi, kuivõrd seda tohutut kriisi, milles filmikunst viibib ? valdava enamiku tänapäeva filmitoodangu kõrval on ?Tagasitulek? tõesti sümpaatne nähtus.

Mis puutub aga filmikunsti ja kirjanduse vahekorda, siis kokkuvõtte tegemiseks vaadakem veel korra ülaltoodud joonist.

Pildil, mis kujutab kala, me tema rootsu ei näe, see on peidetud liha ja soomuste alla.

Nii ka filmikunstis on kõige huvitavamad need teosed, kus ?lugu? peaaegu ?ei paista? ? ehkki kusagil selle maailma sisemuses, mille autorid on loonud, see ometi on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht