Kahuripauk otserealismi pihta

Haapsalu on filmilinn – ja mitte vaid õudusfilmide festivali pärast. Ekskursioonid paikadesse, kus on üles võetud see või teine film, on üle maailma üha suurem turismimagnet.

OLEV REMSU

Mulle meeldis Haapsalu õudusfilmide festivali õhkkond. Meie kultuuri iseloomustab suuresti otserealism, mida nõuab tavapublik – seda ka rahastatakse heldemalt. Õõvafilmindus ja realism ei käi kokku ning see annabki HÕFFile erilise maigu, mis vastandub muule loomevaimumaailmale. Selles maigus on hirmu üleskütmise soovi ja avangardsust umbes pooleks. Mõlemat meil napib, eriti viimast.

Sel korral määras esteetikameeleolu värske eesti lühiõudusfilm „Karv“ (Oskar Lehemaa, 2019). See sürrealistlik teos avas ka festivali, tähendab, oli tõstetud märgilisse positsiooni, ning sedapuhku langes minu ja korraldajate maitse kokku.

14 minutit ja 30 sekundit kestev lühifilm on haruharvas žanris, nimelt ühetegelasefilm. Ainutegelast Leod mängib Sten Karpov. Ja „Karv“ on ka peaaegu üheruumifilm, mida tuleb veidi sagedamini ette. Lavastaja Oskar Lehemaa on ka filmi stsenarist, ülipisikese eelarvega filmi osa raha korjati annetuste abil. „Karv“ on kahtlemata avangardne alternatiivkunstiteos, nii et teadlik antitees kujunenud ja üldiselt omaksvõetud seisule. Juba see on väärtus. Kunst ei ole kaasarääkimine, kunst on individuaalitsemine.

Niisuguse žanri puhul on ainult kaks võimalust: kas triumf või aia taha minek, viimane on kindlasti üle 95% tõenäolisem. Loomulikult meenub ühetegelasefilmidest esimesena Andy Warholi „Uni“ („Sleep“, 1963), mis sülitas kõrge kaarega näkku kõigile oma aja moodustunud kaanonitele. Ainult et paradoksaalselt valitseb üle viietunnises filmis magavast mehest klassitsistlik raudprintsiip ehk aja-, koha- ja tegevusühtsus. Nii et ülim lõhkumine ja ülim allumine korraga. Kuuldavasti olevat „Unest“ inspireerituid kümneid ja kümneid, ent neist ei tea keegi mitte midagi.

Georges Mélièsi nimelise Euroopa lühikeste fantaasiafilmide võistlusprogrammi Hõbedane Méliès võitis Eesti lühifilm „Karv“, mis annab filmile võimaluse võita ka aasta ihaldatuim žanrilühifilmi auhind Kuldne Méliès, mis läheb Euroopa parimale fantaasiafilmile.

Kaader filmist

„Karva“ lõuendki on eeskujulikult klassikaline, tajume koguni Aristotelese nõutud algust, keskpaika ja lõppu ning seda isegi õiges, kronoloogilises järjekorras. Toimib põhjuse-tagajärje printsiip: Leo kiilaneb, see teeb talle hingevalu, Leo muretseb mingi juuksekasvatuspreparaadi, mille kasutamine toobki õudse-naljaka puändi. Filmis pole ilma kindla kavata pikemat improviseerimist kaamera ees, ent episoodides näeme (vist) spontaanseid loomeakte, mis on sündinud režissööri ja näitleja koostöös.

Avangardteostel ei ole tihti oma tähendust, vaid need vajavad teosevälist selgitust. Kazimir Malevitši maalist „Must ruut“ kõnniksime ehk koguni õlgu kehitades mööda, kui seda poleks esile tõstetud kunstiajaloos. Sama tõdemus kehtib ka Warholi kohta. Lehemaal on aga õnnestunud viia kokku selgus ja sürrealism. Mulle, vanainimesele, meenutas see sõnatu film kunagi Mati Undi ja Jaan Toominga poolt jumaldatud Jerzy Grotowski öeldut. Too manifesteeris, et teater (siinkohal film) ei ole draamateksti realiseerimine, vaid akt, tähendab kehaseade, koreograafia.1 Moodsamalt öeldakse, et body-horror’i allžanr.

Mida rohkem alternatiivkunsti, seda rikkamad me oleme.

Friigid, psühhod ja zombid

Õudusfilmid demonstreerigu armastuse koledaid vorme. Ulmepõnevik „Friigid“2 seda ka teeb. Isa (Emile Hirsch) armastab oma seitsmeaastast tütart Cloed (Lexy Koller) nii hirmsasti, et ei lase teda kodunt välja ja ähvardab jubedustega, mis tüdrukut väljas ees ootavad. Jubedused sünnivad aga hoopis kodus. Film liigub intsesti-pedofiilia liinil, ent ei lasku sellesse siiski kunagi. Nagu puudutaks, ent – jumalale tänu – ikkagi ei puuduta. Niisiis on mängitud võimalusega, mis tekib vaataja peas. Ilma pikemata selgub, kes on kuri ja kes ohver, pole mängitud nende vahetamisele vaataja mõtetes, kuigi niisugune otsustamatus kasvataks pinget. Kui Hitchcocki „Vertigos“3 põeb ekspolitseinik Scottie Ferguson (James Stewert) agorafoobiat, siis siin on isal klaustrofoobia. Mõlemad kummalised haigused sobivad õudusfilmi. „Friikides“ ei ole kahtlusaluseid ja otsitavat isikut (nagu põnevikus soovitatav), ent protagonist (väike tüdruk, headuse kehastus) kavaldab žanrinõudele vastavalt antagonisti mõistuse abil üle.

Grigori Konstantinopolski must komöödia „Vene psühho“4 vihjab juba pealkirjaga Hitchcocki filmile. Kartsin, et see on „Psühhole“5 ehitatud mingi sekundaarne taies, paroodia, uusversioon või teab mis, aga ei. Lähtekohaks on „Ameerika psühho“,6 samasugune satiir rahakultuse ja moraalsete väärtuste täieliku puudumise pihta, ainult et ühes on tegevuskohaks megalinn New York, teises sugugi mitte vähem suurlinlik Moskva. Näeme kõigi pühaduste rüvetamist tänapäeva Venemaal, aga esitatud on see karmlõbusa väljanaermisena, nõnda et tahaks seda ikka ja jälle näha. Filmis mängib äraostetavat ja meelast finantsinspektorit eesti juurtega Julia Aug (Moonika Siimetsa „Seltsimees lapse“ koolidirektor Ljudmila).

HÕFFi publikule meeldis kõige rohkem jaapani õuduskomöödia „Las kaamera käib – zombid“,7 mille autor pälvis 3D-printeriga tehtud ning pimedas helendava hundi.

Taas väikese eelarvega, 27 000 dollari eest kaheksa päevaga mahajäetud tehases tehtud zombikomöödia on sisse toonud juba 27 miljonit dollarit. Tulust ehk tähtsamgi on prestiiž: filmi on kõrgelt hinnatud nimekatel festivalidel. Taas on leidnud kinnitust, et ka kõige uskumatumad muinasjutud osutuvad mõnikord tõeks.

Hitchcock õpetas: film, see on logisevad õhuaknad ja naksuvad trepiastmed. Õudukas pannakse mõjuma pigem auditiivselt kui visuaalselt, kuna kuulmismeel on nägemismeelest tunduvalt vastuvõtlikum. Hakkab ju inimene kuulma juba ema kõhus, enne kui ta silmad lahti teeb. Shinichirô Ueda film on üles ehitatud rohkem häältele kui tegevusele: kuuleme igasuguseid jubedaid karjeid, võikaid röökimisi, peletislikke kiljumisi. Siit ka odavus, sest heli lindistamine ei maksa kuigi palju. Tegevus (kirvega vehkimine, tagaajamine maniaki poolt, idamaine võitluskunst jne) on lavastatud komejantlikult ning teeb nalja, röökimine peab seevastu tekitama hirmu. Ja nende vahel on leitud muhe tasakaal.

Filmilinn Haapsalu

Festivali sees toimus paarkümmend kõrval­üritust, sealhulgas jalgsi linnaekskursioon „Filmilinn Haapsalu“, mille giid mul oli au olla.

Martin Luther poleks sallinud võttepaikade kultust. Kuidagi katoliiklik värk, koguni paganlik, oleks ta öelnud – kisub inimese puhtast usust eemale. Inimene ei suhtle otse jumalaga, vaid kiindub kõrvalistesse asjadesse, nimelt ikoonidesse, ja jääb ilma tõelisest ilmutusest-elamusest. Katoliiklased, näiteks paavst Leo X ja keiser Karl V jälle oleksid vastu vaielnud: ei, pühapaigad (vabandust, võttepaigad) aitavad inimesele jumalat (vabandust, filmi) lähendada.

Olgu nii või teisiti, ekskursioonid paikadesse, kus on üles võetud see või teine film, on üle maailma üha suurem turismimagnet. Olen Roomas teinud seesuguse bussisõidugi. Nii et kui Rooma ja Itaalia tohivad, siis ei peaks Haapsalugi oma õõvafilmide festivalidega kultust ära põlgama. Niisugune uudishimutsemine aitab moodustada ühise välja kõigega, mis on kuidagi filmindusega seotud. Vene kinematografistid-intellektuaalid ütlevad selle peale nina kirtsutades, et see on около-кино ehk filmikaudne tegevus, aga las ütlevad!

Mis on ühist Haapsalu linnal ja (endisel) Kasahstani presidendil Nursultan Äbišulõ Nazarbajevil? Tõsiasi, et Haapsalus on tehtud auväärsest riigi­juhist film! Selle vaikib maha isegi tesaurus International Movie Database, ent Youtube’is leidub filmist lõike, kuna Sergei Snežkini filmi „Nii sündised tähed“ Nazarbajevi eluteest näidati Moskva ja Xiani festivalil. Haapsalu ja Nazarbajev? Ei nõua ju keegi, ei katoliiklased ega protestandid, et pühakute elulood vastaksid tõele, ka siis mitte, kui pühakuks tehtav on kommunist ja moslem. Tuleb välja, et lapsepõlves unistas tulevane riigipea kaugetest maadest, suurtest ja vägevatest, ning arvatavasti leidsid heldelt rahastatud filmi tegijad selle vägevuse Haapsalu piiskopilinnusest. Õige valik, keiserlik kuurort Haapsalu teenib siit igatahes plusspunkte. Tuleks vaid Vene keisrite asemel (kes tõesti olid) leiutada mõni Buhhaara emiir või Hiiva khaan (las olla mõlemad!), kes samuti siin tervisemudal käis ning kelle jälgedes astub suur kasahh.

NSV Liidu rahvakunstnikul Evald Okkal on Haapsalus isikumuuseum. Okas oli hea aktimaalija ning temast on portreefilme teinud meie dokkide klassik Peep Puks, aga ka teised, kes maha ei jää: Tõnu Virve, Virve Aruoja, Julia Guteva, ehk veel mõni. Okas ei maalinud ainult akte, vaid ka Stalinit, Leninit ning muid kommunistlikke pühakuid. Ent taas tuleb tõdeda, et kui needki on tehtud meisterlikult, siis on see ikkagi kunst, kõrge kunst. Esteetika paigutub poliitikast ju tükk maad kõrgemale, eks ole?

Pits ja muda

Kristjan Svirgsden on teinud Haapsalust sõnatu muusikadoki „Mälestuskuurort“ (1987), kus näidatakse poeetiliselt ja hõllanduslikult Haapsalu linna võlusid. Oma retkel läksime umbes sama teed, mis Svirgsdeni filmgi: kõrvus helises tema muusika, vaimusilm näitas selle nostalgiateose kaadreid. Ja muidugi ei puudu pitsitegijad juugendliku fassaadiga majas, Okka muuseumist üle tänava. Pits on üks Haapsalu identiteete, teine on ravimuda. Mis on ühist pealtnäha rägusel mudal ja kaunil-valgel villasel pitsil? Hea dramaturgia jutustab meile lugusid või maalib portreesid oksüümoroni varal: süütu prostituut, aus varas, pime nägija. Haapsalu versioonis pidi supelsaks mudavannist välja tulles katma oma keha millegi sooja ja ilusaga ning Haapsalu naised olid seda varmalt pakkumas.

Hardi Volmeri „Minu Leninites“ (1997) on Zürichis (tähendab, Haapsalu kuursaalis) episood, kus bolševikud omavahel tülli pööravad. Alustab Grigori Zinovjev (Peeter Volkonski) ja siis läheb metsikuks löömaks – bolševismi olemus hetkega tabatud. Kaasa löövad ka Lenini mõlemad naised: kaunitar Inessa Armand (Janne Ševtšenko) ning koletis, kirikus laulatatud abikaasa Nadežda Krupskaja (Helene Vannari). Mõlemad on kõrgintellektuaalid, mõlemad Leninist intellektuaalsemad. Millise bergmanliku psühholoogilise filmiuuringu saaks teha kahest sõbrannast, kes peavad üht meest! Kuidas nad kogemusi jagavad … Volmer viib meid ka keiserlikku raudteejaama, mis tehti ekstra Nikolai II jaoks, et temagi saaks oma konte mudaga ravida. Tema aga kaotas oma riigi, ta tapeti ning nii ta ei jõudnuki kohale. Aga pärl, Haapsalu raudteejaam, on kenasti alles. Linn uhkustab sellega siiamaani, kuigi raudteed enam pole.

Legend on vägevam tõest. Haapsalu Bernhard Laipmani büst toob meelde Mark Soosaare „Jõulud Vigalas“ (1980), kus Laipmanit mängib Eevald Aavik ja tema venda Ants Laikmaad Jüri Arrak ning osa võtteid tehti Haapsalu muuseumi filiaalis, Laikmaa muuseumis. Mängus on meie ka klassikud-režissöörid. Peeter Simm ei ole keegi muu kui Konstantin Päts ning Peeter Urbla mängib Jaan Teemanti. Rahvasuu peab Bernhard Laipmani kangelaseks, kes ei lasknud end karistussalklastel piitsutada, et mitte riivata talupoja au, vaid eelistas enese mahalaskmist. Kahjuks dokumendid seda versiooni ei toeta, tähendab, viga on dokumentides.

Promenaadil meenutab Neliste perekonnale pühendatud mälestuspink vehkleja Endel Nelist ja täielikku Haapsalu-filmi, Eesti-Soome-Saksa ühistööd „Vehkleja“.8 Kui muda ja pits on Haapsalu identiteet, siis kõige rohkem on linnale kuulsust toonud siiski vehklemine. Siin on sündinud ja sportinud mitu epeevehklejast maailmameistrit ja „Vehkleja“ esitab meile tõsiloo vehklemise algusajast.

Andestatagu mu seksism, aga Holly­woodi-teoreetikud peavad melodraamat naiste žanriks. „Vehkleja“ vastab sellele igati: žanri põhinõudeks on peategelasele tehtud ülekohus, millest peab välja siplema armastuse jõul. Nii ka siin. Stalini ajal tuleb võimlemisõpetaja Endel Nelis (Märt Avandi) represseerimise eest peitu Haapsallu ning paneb siin vehklemise kõvasti käima. Esimesed mõõgad tehakse pilliroost, mis võetakse siitsamast kõrkjastikust. Nelise vastu asub poliitilisi intriige punuma kooli direktor (Hendrik Toompere jr), naiskolleegide abiga pääseb Nelis uuest represseerimisest. Endel Nelis (1925–1993) on päris haapsallane.

Gerda Kordemets on teinud veel komöödia võtmes maanteefilmi „Mehed“ (2019), kus Tiit (Tiit Sukk), Margus (Margus Prangel) ja Veikko (Veikko Täär) seiklevad mööda Läänemaad, satuvad Haapsallu, Rohukülla ja mujalegi. Filmis on efektsed droonivõtted Haapsalust. Filmile võiks ette heita näitlejakultuse ülespuhumist, aga seda ma teha ei saa, kuna rännaku lähtekoht on võttepaigakultus.

Haapsalu teemat riivavad veel Peeter Simmi „Ameerika mäed“ (1994) ja Ago-Endrik Kerge kaheosaline telesari „Kahe kodu ballaad“ (1986). Küllap on selliseid veelgi.

Au ja kuulsus

HÕFFi üldmöllu sees tehti kõvasti töödki. Kokku oli piletiga vaatajaid 5541, tuhatkond rohkem kui mullu. Näidati 25 pikka ja 29 lühifilmi, lisaks üht telelavastust. Publikupreemia sai „Las kaamera käib – zombid“, hõbe läks jagamisele „Friikide“ ja rootsi katastroofifilmi „Uskumatu“9 vahel. Kõige rohkem vaatajaid, üle viiesaja, kogus festivali avaseanss, kus näidati „Karva“ ja „Friike“.

Georges Mélièsi järgi nime saanud Euroopa lühikeste fantaasiafilmide võistlusprogrammi võitis samuti „Karv“. Esile tõsteti Mattias Mälgu „Maasikaõgijad“ (2018) ja Chris Cronini „Oscari kelluke“.10

Festivali elutööauhinna pälvisid filmikunstnik Priit Vaher ja Vene ulmeanimafilmide režissöör Vladimir Tarassov. Mina olen Priit Vaheri filmikunstnikutööd alati hinnanud – õige tunnustus, õigele mehele.

Vaatasin ka Tarassovi animafilme. Seansi ajal kommenteeris laureaat, et linastunud pikk-pikk liiklusteemaline film oli riikliku autoinspektsiooni tellimus ning selle vaatamist nõuti liikluseeskirjade rikkujailt. Ainult ma ei saanud aru, kas see oli mõeldud piinamisena või kuidagi teisiti? Venemaal jätkub animafilme igale maitsele, olen kindel, et leidub ka Tarassovi loomingu austajaid.

Plakatitest tunnistati parimateks Andre Avila ja Mörö töö „Muda“ (parim Haapsalu-teemaline plakat), Karl Kaiseli töö „Hereditary“ (parim alternatiiv­plakat) ja Haapsalu kunstikooli õpilaste Viktoria Medkova, Anastassia Tšertova, Andrea Magro ja Maria Bratuhhina töö „Haapsalu keldrid“ (publiku auhind). Minutipikkuste zombifilmide konkursi võitis Kevin Piperal.

1 Jerzy Grotowski. Tekstid aastatest 1965–1969. Tlk Hendrik Lindepuu. Eesti Teatriliit, 2002.

2 „Freaks“, USA-Kanada, Zach Lipovsky ja Adam B. Stern, 2018.

3 „Vertigo“, Alfred Hitchcock, 1958.

4 „Русский Бес“, Grigori Konstantinopolski, 2018.

5 „Psycho“, Alfred Hitchcock, 1960.

6 Bret Easton Ellis, American Psycho. Vintage Books, New York 1981.

7 „Kamera o tomeru na!“, Shin’ichirô Ueda, 2017.

8 „Vehkleja“, Klaus Härö, 2015.

9 „Den blomstertid nu kommer“, Victor Danell (Crazy Pictures), 2018.

10 „Oscar’s Bell“, Chris Cronin, 2018.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht