Kaastunnet (mitte)äratav sarimõrvar

Heili Vaus-Tamm

Béla Bartóki ooper “HERTSOG SINIHABEME LOSS”: lavastaja ja dirigent GYÖRGY SELMECZI, Ungari Rahvusooperi solistid Andrea Meláth (sopran), István Kovács (bass), PÄRNU LINNAORKESTER Estonias 23. X.  

Ungari Vabariik tähistas 1956. aasta revolutsiooni 50. aastapäeva Eestis Bartóki ooperi “Hertsog Sinihabeme loss” etendustega Pärnus ja Tallinnas. Oma maa iseseisvuspäeva tähistavad saatkonnad tihtipeale mingi väikese kontserdiga kinnisele seltskonnale. Et aga Nõukogude vägede vastu väljaastumise aastapäeva nii kõrgel kunstilisel tasemel tähistati, on omaette fenomen.

György Selmeczi on ühes isikus lavastaja ja dirigent, lavastus oli muusikakeskne ja muusikaline esitus kõrgel tasemel. Kiidusõnu pälvib ka Pärnu Linnaorkester, kes tõi keerulise faktuuriga ja sooloderohke partii mööndusteta publikuni. PLO kohta on see suur saavutus ja eeldab nii tugevat liidrit kui võimekaid pillimehi.

 

Ooper pole XX sajandi žanr

 

Kõnealune ooper on Bartókil kirjutatud 30aastaselt, samal ajal ühe kuulsama väikevormi, klaveripalaga “Allegro barbaro”. Kui klaveripala on äärmiselt terviklik ja tugeva emotsionaalse toonusega teos, siis ooper ei tundu olevat sugugi nii efektne. Siin on “süüdi” muidugi ka laiem taust – XX sajandi ooper on üldse üks õnnetu nähtus. Nii tahetakse põlastusega välja eelmiste sajandite melodramaatilisest vormist, eiratakse kahte tugisammast, lavalist tegevust ja muusika meloodilisust, millel ooper on siiani põhinenud. Mis teeb selle vaatemänguna huvitavaks ja samas kergesti kuulatavaks. Asemele pole aga panna midagi peale dissoneeriva helikeele, mis üksi ei kanna. Nii et senisest publiku lemmikust on äkki saanud elitaarne ja raskesti mõistetav žanr. XX sajandi lõpus tulevad ooperile küll appi muusikavälised väljendusvahendid, mis asendavad lavalist tegevust (näiteks video ja uuel tasemel valgustehnika), rõhuasetus kandub lauljalt lavastajale.

Ungarlaste esitus oli aga suuresti lauljakeskne. Eriti köitis naispeategelase Andrea Meláthi sire ja võimekas sopran. Veenev oli ta ka näitlejana: tema siiras ja kirglik natuur püüdis võitu saada saladuste lossi haigest õhkkonnast. Rüütel Sinihabeme seitsme naise lugu jutustatakse ooperivariandis viimase naise Juditi lossi tulemise hetkest. Ühtaegu lapsemeelse ja armastavana ei saa ta leppida tabude ja keeldudega, mis valitsevad sünges akendeta lossis. Täielikult pühendunud loomuse ja kartmatusega palub ta rüütlil avada endale järjest uued uksed, mille taga peituvad fataalsed saladused. See on faabula.

Laval on aga vaid kahe inimese dialoog, mille eri uste avamise staadiumid väljenduvad põhiliselt lava tagaseina värvumises ja osalt ka lavavalgustuses. Tagaseinal on kujutatud Stonehenge’i-laadset kiviplokkide maastikku. Midagi sünget, kurjakuulutavalt jäika ning ebainimlikku paistab neist kiviplokkidest, mis reaalselt kannavad ju positiivses mõttes maagilist ja müstilist õhkkonda. Iseenesest julge samm lõhkuda niivõrd üheselt töötavat sümbolit ja rakendada seda hoopis teises tähenduses.

 

Naistele meeldib end ohverdada

 

Kuna lava keskmes oli suur söögilaud, siis keerles ka tegevus suuresti ümber selle. Sümboliseerib ju selline laud traditsioone, suguvõsa ajaloo vääramatut jõudu jne. Judit aga lükkab ühel hetkel laua vanadest väärtuslikest nõudest tühjaks – põrandale puruks kõik… Ja see pole tavaline labase perekonnatüli nõudelõhkumine, vaid omandab siin kaugeleulatavama tähenduse. Sel samal laual saab Judit hertsogi omaks. Lisaks lauale on lava servades raudvõred, mille taga koovad sukka tummad tegelased – endised naised. Muudkui koovad… Selline nappide kõnekate vahenditega lavastus hakkab lõpuks igal tasandil tööle. Juditi ja hertsogi kehakeeles on aina vähem vägivalda ning üha rohkem lähedust. Ent jällegi Juditi initsiatiivil (“oma huultega kuivatan rõsked seinad, oma kehaga soojendan külmad kivid. Kui vaid lubad, Sinihabe?”).

Põhineb ju Sinihabeme legend rahvajuttudes vägivaldse peigmehe võrdkujul, kuigi ooperis on tegemist psühholoogiliselt kaasaegsema ja veenvama hälbega: Sinihabe tapab naisi, kuna pole võimeline normaalseteks tunneteks (vaesed, õnnetud sarimõrvarid!). Võib öelda, et lavastus elab tänu muusikale ja Juditi osatäitjale. Ei tea, kas on see lavastaja soov, aga igatahes mõjub hertsog István Kovácsi kehastuses liigagi jäigalt, ühegi positiivse jooneta. Tekib küsimus, et miks Judit ometi nii väga pingutab. Kas seepärast, et midagi muud enam üle ei jää? Rüütel Sinihabemes peaks ju teoreetiliselt ka mingi pahelise mehe võlu olema. Judit ju laulab: “Jätsin peiu, et tulla sinuga su lossi, Sinihabe! Kui mu ära ajad, jään siiasamasse lävele seisma, siiasamasse künnisele lebama…” Seda aga lavastusest välja ei paista.

Muusika kannab oma vaheldusrikkuses, suure orkestri kõlast väikeste koosseisude salapärase hillitsetuseni. Vormilisele tervikule ja meeleolude eredusele aitavad kaasa juhtmotiivid, näiteks omalaadne vihisevate kujunditega “vaimude muusika”, mis vähesed lembehetked purustab ja Juditi hertsogi embusest välja ehmatab. Üks väheseid väljendusvahendeid, mis XX sajandi ooperile emotsionaalsust juurde annab, on muusika peaaegu kohustuslik grotesksus (selle najal elavad eriti Šostakovitši ooperid). Ning ka Bartóki teoses on hetki, mis hakkavad kandma just tänu võõristusele ja irooniale.