Ka filmimees on inimene (Venemaa näitel)

Ilmar Raag

Vaapo Vaheril tuli kevadtalvel välja raamat „Kino on saatan, kes imeb su rinda”, kus on kokku kogutud sari vene ja nõukogude filmikunsti teemalisi jutte ja artikleid. Millega on tegemist?

Noorele eestlasele, kes sündinud 1991. aastal, võiks Vaapo Vaheri raamat olla kui novelli- või miniatuurikogu. Kui enamik sellest eestlaste põlvkonnast on näinud kas või kolme Vaapo Vaheri mainitud filmi, võiksime rääkida  kultuurilisest mälust. Aga ma ei ole selles kindel. Kõige jaburam ongi see, et selles raamatus avanev maailm on nii rikas lugematute seoste poolest, et see kõik võikski vabalt olla väljamõeldis. Praegu elab Eesti täiesti teises maailmas, kus dominantse rahvaliku kultuuri mõjutajana toimib peamiselt Ameerika-keskne Hollywoodi fantaasia. Vene filmikunst on jäänud kui ähmane mälestus suvest vanaema juures, kus pidi aeg-ajalt tegema vastikuid töid, aga oli  ka ilusaid hetki.

Kas selles on midagi ülekohtust? Ei. See on vist kultuuriline paratamatus, et kui välja jätta marginaalsed väljapoole vaatavad fanaatikud, ei tunta ühe kultuuriidentiteedi sees teise kultuuri rahvalikke monumente. Soomes on viimastel aastatel tehtud umbes 15 filmi aastas, aga kui paljusid neist oskaks Sirbi lugeja meenutada möödunud aastast? Hoolimata sellest, et Soome televisioon on käeulatuses ja filmid on ka DVD-na saadaval?  Kirjutan Vaapo Vaheri raamatust praegu Pariisis, kus vaatan töökohustuste tõttu ridamisi viimaste aastate prantsuse filme. Nad on teinud ligi 180 filmi aastas, millest 30 teevad kadedaks ja ülejäänud 150 on sellised, et kui need oleksid eesti filmid, siis räägiksid kriitikud eesti filmi igavesest needusest. See tähendab seda, et üldjuhul on meie pilk väljapoole vägagi representatiivsuseta.

Me vaatame ära kolm Eestis linastunud prantsuse filmi ja räägime  pärast prantsuse filmikunstist, kuigi välisturgudele müüakse tihti filme, mis kohalikule vaatajale ei ole üldse tähenduslikud. Me ei tea mitte midagi ka kaasaegsest prantsuse filmikunstist, mis ometi oli üks kõige mõjukamaid maailmas. Selles valguses on Vaapo raamat ühteaegu väga ebatraditsiooniline ja väga moodne. Filmikriitika kui kirjanduslik žanr võttis tekkimise hetkest omaks XIX sajandi paradigma, mis ehitas pidevalt kunstidele hierarhiaid. Traditsioon, mille kohaselt piibliaineline ajaloomaal on kahtlemata tõsisem teos kui natüürmort, on iseenesest veelgi vanem. Samal ajal võisid ühiskonna identiteediteadvust mõjutada täiesti vastupidises hierarhilises järjekorras teosed. Vaapo Vaheri raamatus vihjatakse sellele mitu korda näiteks Tarkovskit mainides.

Kummatigi tekkisid möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel vaikselt sotsiaalteaduste harud,  kus näiteks ajaloo puhul väideti, et tähtis ei ole mitte suurte lahingute järjekord, vaid inimese elukeskkond mingil perioodil. Ja seda juba ilma mingi sündmuseta. Kui krestomaatiline filmiajalugu räägib, kuidas Griffith leiutas kaasaegse montaaži ja siis tuli Eisentsein, kelle järel tuli Orson Welles, kelle järel tuli Itaalia neorealism jne, siis moodsamas filmisotsioloogias on oluline hoopis see, kuidas Rudolpho Valentino fenomen üleüldse võimalikuks sai. Või miks  arvasid Ameerika levitajad enne Esimest maailmasõda, et prantsuse filmid on ameerika maitsele liialt vulgaarsed. Vaapo Vaheri kogumik „Kino on saatan, kes imeb su rinda” manab oma eklektilisuses meie ette just nimelt pigem ühe sajandi ja ühe kultuuri loo, kui et räägib spetsiifiliselt filmikunstist.

Jah, kõikide lugude peategelased on mingil viisil olnud tähelepanuväärsed vene filmiajaloos, aga nende lugude paradoksid  ja puändid tulevad siiski enamalt jaolt vene kultuuri või nõukogude korra eripäradest. Näiteks detail Šukšini emast, kes oli professionaalne nutunaine ja kellel ükskord tuli minna oma poja matustele … Kui palju räägib meile see detail filmist? Mitte eriti. Küll aga autori vaatest vene kultuurile. Kui mind miski häiris, siis selle raamatu ebamäärane enesekäsitlus. Raamatu lõpus on nimede register nagu akadeemilisel teosel,  samas sisaldavad pea kõik lood detaile, mille puhul tahaks küsida, kuidas küll on võimalik seda teada. Näiteks lugu Mihhalkovist, kes joob ennast Berliinis kadedusest täis pärast seda, kui „Moskva pisaraid ei usu” on saanud parima võõrkeelse filmi Oscari. Kujutan väga hästi ette, et see võis nii olla, aga see võis olla ka kuulujutt. Kuna allikaid ei ole mainitud, siis võiksin ka paljude teiste detailide puhul akadeemiliselt arvata, et raamatus on ilmselt  palju vigu, nii nagu neid on alati folkloorses ajalooteadvuses.

Niisamuti ajas mind veidi segadusse see, et raamat on tõesti nagu supipada, ilma erilise loogilise struktuurita, aga ükskõik millisest servast sealt lusikaga ammutades on maitse ikka sama. Seega ma arvan, et lugeja võib selle raamatuga õnnelik olla, kui ta läheneb tekstile nagu autorinägemusega folkloorile. Kõik muu on juba puhas kirjandus ja sellisena nauditav.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht