Jalgratta avastamine

Donald Tomberg

Film vahetab ja kõrvutab kolme käiku, kolme „Velosoofia” kandjat.Dokumentaalfilm „Velosoofid” (Eesti 2013), režissöör Jaan Tootsen, operaatorid Mihkel Soe, Erik Norkroos, Ivar Taim. Faun Racketi muusika. MTÜ Ööülikool, OÜ Informare. Sarjas „Eesti lood”.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui saksa parun Karl von Drais ühendas XIX sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga, raamistiku sadulaga kattis ja siis jalgadega lükates sõitma läks, ei osanud ta ilmselt arvatagi, et on maha saanud leiutisega, mille kohta hiljem tavatsetakse manitsevalt lausuda, et seda uuesti leiutada pole mõtet. Von Draisi kaasaegsed sellist hoiatust õnneks veel ei tundnud, mistõttu leiutasid rahumeeli jalgratast edasi terve XIX sajandi vältel. Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan leiutas jalgrattale pedaalid, kihutas siis kümne tunniga külavaheteedel 112 kilomeetrit, ajas ühe neiu pikali ja pandi seepeale ohtliku sõidu eest trellide taha. Püünele astusid teisedki leidusemehed, kuni viimaks, XIX sajandi lõpupoole, sekkus uus šotlane, loomaarst John Boyd Dunlop, kes varustas „kondiraputaja” täispuhutavate kummidega. Kettülekannet ja ka pidurdamise kunsti selleks ajaks juba tunti ja mõne aasta pärast lisati jalgrattale ka vabajooks. Nõnda siis, ligi saja aasta lõikes, olid samal teemal kätt proovinud parunid ja vonid, külasepp, loomaarst …  ning jalgratas oligi viimaks leiutatud.
Ajalugu on õpetlik. Niipidi vaadates tundub, et vähemalt vahel on mõtet ka jalgratast uuesti leiutada, sest alati on võimalik, et varem jäi teistel „seda asja” välja mõeldes midagi ka märkamata, ning isegi kui midagi uut ei lisata, siis tunned vähemasti peensusteni ratta hingeelu. Kuigi tõsi ta on, et see, kes täpselt sama asja uuesti leiutab, jääb ilma aust ja kuulsusest, ehkki vaeva on näinud samapalju. Selle kohta on Borgesel õpetlik jutt „Pierre Menard, Don Quijote autor”, lugu sellest, kuidas Pierre Menard näeb vaeva ja kirjutab komapealt täpselt samasuguse „Don Quijote” nagu Cervantes, lihtsalt – me ei tunne Menardi. Üks on ometigi kindel: avastada saab jalgratast ja jalgratta abil aina ja uuesti. Just selline avastamine kannabki motiivina Jaan Tootseni uut, „Eesti lugude” sarjas valminud dokfilmi „Velosoofid”.
Filmis vahetatakse ja kõrvutatakse kolme käiku, kolme „Velosoofia” kandjat, kelleks on bioloog Fred Jüssi, kirjanik ja semiootik Valdur Mikita ning linnaratturite rühmitus („Tour d’ÖÖ” eestvedajad). Sellest seltskonnast jääb enim fookusesse näitleja Rasmus Kaljujärv. Filmipealkirja sõnamänguga ühes minnes saame ühe võimaliku osaliste valikuvõtme. Filosoofia tähendab armastada tarkust, velosoofia võiks siis tähendada kiirustamise tarkust (ld velox kiire + kr sophia tarkus). Aga kus juba tarkuse poole püüeldakse, seal luurab kindlasti ka mõni filosoof või isegi mitu. Festina lente, kõlab ladinakeelne sentents ja tõdegem, et säärastki kiirustamise tarkust mõistavad ühel või teisel moel kõik selle filmi tegelased. Eks võib ju ka võidu sõita, aga olulisem on rattasõidu vahetus ja elusus. Teame, et nüüdsel ajal sõidab auto juba ka mõttejõul (just nii sai ulmest tavauudis), aga katsu sa rattaga … see nõuab ikka veel kondiauru. Nõnda näeme näiteks läbilõiget „Tour d’ÖÖst”, geriljaüritusest, kui ligi tuhat ratturit läbi Tallinna sõitsid. See on kena näide positiivselt toimivast iseorganiseerumisest, ning küllap on vaikiva eeldusena selge, et nõnda, ühtviisi isevooluliselt ja organiseeritult saab liikuma minna sisimas sama hoiakut jagades. Mida osalised, organisaatorid „Tour d’ÖÖ” kohta ütlevad? Eks ühte ja teist, aga kõlama jääb, et see sõit on nagu laulupidu ja loodusstiihia, mis kannab endaga elujõudu ja rõõmu.
Ei ole teada, mida arvas jalgratastest XIX sajandi filosoof Wilhelm Dilthey, aga Diltheylt võiksime siinkohal laenata eluavalduse ja eluväljenduse eristuse. Kui eluavaldus käib selle kohta, et elu on (hingab, järelikult elab), siis eluväljendus käib selle kohta, kuidas (ühis)elu on kultuuriliselt organiseeritud, kodeeritud, millistes vormides ta seejuures väljendub. Väljendusvormid kannavad tähendust, koodid võimaldavad kommunikatsiooni. „Tour d’ÖÖ” kohta võiks nüüd targalt ütelda, et see on eluväljendus, mille tähenduseks on suuresti ka (ühine) eluavaldus. Võib ka targalt ütlemata jätta ja viidata pisut meelevaldselt hoopis teisele Dilthey toodud eristusele, mõistmise ja seletuse erinevusele. Ja seda pinget „Tour d’ÖÖ” puhul Tootsen püüabki, olgu siis tegu öise gerilja- või päevase kooskõlastatud üritusega. Ühelt poolt on selge sotsiaalne sõnum, teiselt poolt iseorganiseerumine ja eluvoog, puhas rõõm, millele kolmandast küljest sekundeerib eestvedajate sõidu haldamise pinge. Kohtuvad ju impro ja liiklusreeglid ning keegi peab ju siiski ka vastutama – pildis libiseb läbi ratturite sujuv voog, taustal kõlavad katked raadiosaatjatest: „Laseme autod läbi, võtame järgmise punase tule ajal uuesti”. Kokku tuleb ühismeele avaldus.
Valdur Mikita paneb aga rattasõidu abil kokku lõhnapilte, maagilisi märke, tema rattamõte liugleb me eelmise sajandi alguse vabariigi ajast tänapäeva, metsateede ja viljapõldude vahelt tiibeti munkadeni. Fred Jüssi mõtleb Mikitaga omamoodi paralleelselt, märkides, et nii nagu kaamera juhatab meid valguse ja varju või mikrofon helide maailma, nii juhatab meid teatud eluavalduste juurde ka jalgrattasõit. Ja kõik on rattamehed, teavad oma kiirustamise tarkust, kus, ütleme siis nii, ratas vahendina on sedavõrd vahetu (seda saab sõtkuda), et aitab maad ja ilma, ent ka üksteist vahetumalt kätte tuua. Kiirus aga, see käib samuti asja juurde, Mikita võtab sel suunal ka mõttelise kurvi.
Omapärane on, et Tootseni film ei ehitu temaatiliselt konfliktile, vastupidi. Nõnda kuuleme näiteks, et ka 99% autojuhtidest on „Tour d’ÖÖst” hoopis vaimustuses, ning ka kolm velosoofia kandjat sobivad siin pigem kokku nagu sugulased. Kõik kolm on üksjagu erinevad, aga mitte ei vastandu, nõnda saavad kokku justnagu sama hoiaku erinevad tahud. Konfliktid, kui neid on, kumavad siin loos kaudselt, näiteks vastutus ja iseorganiseerumine „Tour d’ÖÖ-l”. Kontrastiprintsiipi  kasutab Tootsen aga puhuti filmiloo rütmistamisel, nt võetakse saalis kirglikult spordimõõtu, sellele järgneb stseen Valdur Mikitaga, kes seisab niidul, kus hein on kasvanud rinnuni. Mikita räägib rahulikult augustikuust. Teisal tehakse järsk üleminek „Tour d’ÖÖ” melust Fred Jüssi juurde, kes ütleb, et armastab pigem omapäi sõita kui et suure hulgaga koos. Niisiis, konfliktne pingestus on esil eelkõige rütmis, montaažis ning mitme ja üksiku vahekorras, kolme kandva hääle toel tuuakse aga variatsioonides esile sama teema.
Nõnda, häälte vaheldudes voolab Tootseni film sümpaatse leebusega. Autor on taas nagu eelmiseski töös „Uus maailm” end diskreetselt tagaplaanil hoidnud, lastes elul avalduda jalgratta vahendusel ja avastades nõnda jalgratast. Küllap on ka sportlastel ja trikiratturitel oma velosoofia, samuti viimastel külavaheteedel väntavatel taluinimestel, nii et Tootsen on oma filmiga sellise „tavalise sügavuse” vaid õrnalt vaagimiseks toonud. Eks ta ole, jäägem sõtkuma ja lootma, et jalgratas tunnetuse instrumendina avastatakse üha põhjalikumalt. Sinnamaale, kus pea sajandi jagu tagasi Eesti Vabariigi ajal mehed uhkelt ja üksmeelselt oma ratastega piltnikule poseerisid, on aga veel pikk tee minna.  
Lõpetuseks aga uuesti Dilthey manu, kelles, võimalik, et oli samuti peidus korralik jalgrattur. „Velosoofide” filmi puhul tasub teda igatahes meenutada. Elu oli Diltheyle tähtis mõiste, elust kaugemale mõtelda ei saa, sõna „elu” tähistabki nõnda viimast reaalsust. Elamus, see on kui elust esile elatu. Heideggeri kinnitust mööda on Dilthey töös märgatav läbiv siht, tuua „elu” filosoofilisse mõistmisse. Ning ütelgem siis lõpetuseks, et seda saab ehk teha ka jalgratast avastades.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht