Järgmine peatus Johannesburg

Margus Paju

Vaatamata tõsiseid ja teravmeelseid seoseid loovale süžeele, suhtub režissöör oma teemasse mängulise loomingulisusega.Ulmefilm „9. rajoon” („District 9”, Lõuna-Aafrika Vabariik – Uus-Meremaa 2009, 112 min), režissöör ja stsenarist Neill Blomkamp, operaator Trent Opaloch, produtsent Peter Jackson. Osades Sharlto Copley, Jason Cope, Nathalie Boltt, Sylvanie Strike, Elizabeth Mkandawie, John Summer jt. Linastub Tallinna kobarkinos ja Tartu Cinamonis.  Lõuna-Aafrika Vabariigi suurim linn Johannesburg oli XIX sajandi lõpu kullapalaviku üks tulipunktidest. Pärast 1910. aastal moodustatud Lõuna-Aafrika Liitu pagendati kõik mitte-eurooplased linnast ja seati sisse kord, mille järgi nad võisid elada vaid teatud piirkondades ning teha pelgalt musta tööd. Need seadused kaotati alles 1994. aastal, mille järel sai Johannesburgist üks maailma suurima kuritegevusega linnu. Neill Blomkampi ulmefilmi „9. rajoon”  tegevuspaigaks on 2010. aasta Johannesburg, kus mitte-eurooplaste asemel hakatakse pagendama tulnukaid. 

 Ulmeline demograafiline kriis

Kakskümmend kaheksa aastat enne filmi  tegevuse algust saabub Johannesburgi kohale tulnukate kosmoselaev ja toob üleloomulike vallutajate asemel endaga kaasa 1,8 miljonit alatoidulist tulnukapõgenikku, kes moodustasid kosmoselaeva alla põgenikelaager. Aastatega on aga laagrist saanud taraga eraldatud slumm ehk 9. rajoon. Tulnukad on muudetud aga alaväärtusliku ning õigusetuteks olenditeks, kelle pealt kohalik Nigeeria maffia kasumit teenib. Saja aastaga on ring täis saanud  ning rassism on arenenud uuele tasemele: kõik rassid on võimelised diskrimineerima. Filmi alguseks on Johannesburgi elanikel oma alaväärtuslikest naabritest mõõt täis saanud ning relvatööstuse ettevõtte MNU (Multi-National United) tulnukate uurimiskeskuse juhtimisel alustatakse nende ümberasustamist linnast paarisaja kilomeetri kaugusele rajatud kilemajadega 10. rajooni.

Vaatamata tõsiseid ja teravmeelseid seoseid loovale süžeele, suhtub režissöör oma teemasse mängulise loomingulisusega. Filmi alguse dokumentaalsed lõigud tulnukate saabumisest ning linna ja selle elanike reaktsioonist on küllastunud vaimukatest kommentaaridest ja paralleelidest. Sündmuste areng viib aga visuaalse stilistika muutumiseni ning kannab vaataja põnevuse ja närvikõdiga köites looga kaasa. Film põhineb režissöör Neill Blomkampi  tehtud fakedok’ist lühifilmil „Alive in Joburg” („Elu Joburgis”, Kanada 2005). Telesaate formaadis lugu räägib tulnukate laeva saabumisest Johannesburgi kohale. Õigupoolest on suurem osa filmi taustast, kaasa arvatud puhkev etniline konflikt, varasemas lühifilmis juba olemas. „9. rajoonis” astutakse aga üldise tausta juurest samm edasi isiklikule tasandile ning vaadeldakse arenema hakkavaid sündmusi MNU agendi Wikus van der Merwe  (Sharlto Copley) silmadega.     

Õnnestunud debüüdid

Režissöör Neill Blomkampi jaoks on „9. rajoon” täispika mängufilmi debüüt. Lisaks eelnimetatule  ja teistele lühifilmidele on ta varem lavastanud hulgaliselt kõrgetasemeliste eriefektidega telereklaame, millest üks tuntuim on näiteks „Transformers” (USA 2007) teemat laenanud Citroëni reklaam. Blomkampi kogemusele tuginedes on film tehniliselt igati õnnestunud ning eriefektid ja digitaalselt loodud tegelased on Red One digitaalkaameraga filmitud materjaliga igati usutavalt kokku põimitud. Efektide hindamisel ei  maksa kindlasti unustada, et sellise ulmefilmi žanris oli tegu väikese eelarvega indie-filmiga, mitte Hollywoodi suure produktsiooniga. Lavastaja kõrval oli see esimene täispikk mängufilm ka operaator Trent Opalochile. Tänu dokumentalismi taotlusele on kaameratöö ulmežanri kohta väga lihtne: tihti eelistatakse keerukate liikumiste ja efektsete nurkade monteerimisele hoopiski André Bazini laadis rahulikku kulgemist, kus tegevus kandub reaalset  aega salvestades läbi kaadri. See suurendab aga ulmeliste stseenide realistlikku mõju. Staaride ja kohustusliku kassaedu surve puudumine on lavastajale andnud vabamad käed juhtida nii filmi stiili kui ka lugu hoopis originaalsema ning ootamatumana, kui seda oodata võiks.

Sharlto Copley kehastatud van der Merwe’i tegelaskuju teeb filmis läbi köitva arengu koomiliselt soojast kobakäpast oma „inimliku” elu eest võitlevaks meheks, kellele  kõige selle juures ka rüütellikud aated võõrad ei ole. Blomkamp on osanud selle lavastada sentimentaalsusesse laskumata. Juba loosse sisse kirjutatud süžeeliin lubab lavastajal kõigi nende sündmuste keerises rääkida loo ühest inimsaatusest, laskmata tal sealjuures kogu maailma päästa ja messiaks saada. Olgugi need ühe kangelasloo juures olulised tahud, on neid võimalik ka peenetundelisemalt ja intelligentsemalt kasutada. Seda Blomkamp oma esimeses  filmis teebki, tõstes „9. rajooni” sellega pelgast meelelahutusest natuke kõrgemale.     

Parafraas

Filmi pealkiri on parafraas Kaplinna kunagisele linnaosale 6. rajoonile. 1966. aastal rajatud  eliitlinnaosa oli mõeldud elamiseks vaid valgetele mistõttu asustati piirkonnas elanud 60 000 mustanahalist ümber 25 kilomeetri kaugusele. Piisab vaid kuue tagurpidi pööramisest ja kogu sellest loost hakkab läbi kumama 9. rajoon. Vaatamata originaalsele loole, pole „9. rajoon” siiski puutumata ka varasematest ulmefilmidest, kõnetades teiste hulgas apokalüptilist animet „Evangelion”, demograafilise katastroofiga „Inimlapsi” ja möödunudaastast  „Cloverfieldi”. Filmi režiilise stilistika üheks võtme-elemendiks on eepika asemel valitud dokumentaalsus. Lavastatud dokumentaalkaadrite ja intervjuude kasutamises ei ole küll iseenesest midagi uut, kui mõelda näiteks Euroopa kinos Petr Zelenka meisterlikule „Kuradi aastale” („Rok Dabla”, Tšehhi 2002) või ameerika indie-kinos Dylani elu käsitlevale „Mind ei ole seal” („I’m not There”, USA-Saksamaa 2007)  ning juba eespool mainitud „Cloverfieldile” (USA 2008), kus segatud „9. rajooniga” sarnaselt dokumentaalsust eriefektidega).

Erinevalt omakorda „Cloverfieldile” eeskujuks olnud „Blairi nõiaprojektist” („The Blair Witch Project”, USA 1999) ei ole dokumentaalkaadrid aga mitte peategelaste kodukaamera salvestused, vaid hoopis telekanali uudistelõigud. Koos sinna juurde kuuluvate kaanonite, graafiliste elementide ja stilistikaga näitab film  meile harjumuspärases võtmes midagi täiesti harjumuspäratut, tuues ulmelise fantaasia seeläbi meile lähemale. Samasugust samastumist on BBC uudisteploki kaudu kasutatud ka juba eespool mainitud ulmepõnevikus „Inimlapsed” („Children of Men”, Inglismaa-USA-Jaapan 2006). „9. rajooni” alguse televisioonilik dokumentalistika kandub loo arenedes edasi kogu filmi läbivasse käsikaamera stilistikasse. Keskendudes  juba van der Merwe’i loole, viib kaamera meid paikadesse, kuhu telekaamera silm ei ulatu. Siin süveneb ka stilistika tegevuslikule draamale. Jõudes aga looga taas avalikkuse orbiiti, tulevad tagasi ka saateformaadi graafika ja kommentaatorid.     

Arvutimängust isikliku looni

Filmi sünnilugu on aga sootuks pikem kui tema tootmisprotsess. Nimelt sattusid Peter Jackson („Sõrmuste isanda” triloogia režissöör) ja Neill Blomkamp tööle arvutimängul „Halo” põhineva filmiga, esimene produtsendi, teine režissöörina. Pärast kuudepikkust tööd otsustasid aga filmi tootjafirmad Fox ja Universal projekti pooleli jätta ning Jacksonil hakkas noorest ja andekast lavastajast kahju. Nii otsustas ta koos  oma partneriga mehele ise võimaluse anda ning rahastas Blomkampi varasemal lühifilmil põhineva stsenaariumi loomist ja arendamist.

Hiljem leiti juba sõltumatu tootmisfirma QED kaudu ka rahastajad ning Blomkamp sai võimaluse teha oma debüüdi hoopis indie-režissöörina. Lõuna-Aafrikas üles kasvanud mehele oli see suurepärane võimalus panna žanrifilmi raamidesse oma tõelised kogemused ja väljendada oma nägemust sünnipaigas toimuvast.  Isikliku sideme ja emotsioonita arvutimängu virtuaalreaalsuse asemel sai režissöör käsikäes ulmerealismiga kujutada omaenda maailma ja on loonud teose, mis on omamoodi osake režissööri isiklikku maailma peegeldavast euroopalikust autorikino traditsioonist. Indie-filmile omase vabaduse tulemus on ka tõsiasi, et filmis peaosa kehastav Sharlto Copley ei ole tegelikult professionaalne näitleja, vaid režissööri lapsepõlvesõber sealtsamast Lõuna-Aafrikast. Juba filmi arendamise käigus otsustas aga Blomkamp, et just Copley peaks van der Merwe’i kehastama, ning pärast mõningasi kaameraproove ei tekitanud see valik küsimusi ka filmi ülejäänud meeskonnas. Ometi on aga „9. rajooni” üks nõrgematest kohtadest seotud just peaosatäitjaga, mis lahterdub sealjuures pigem lavastaja veaks.

Filmi üks omapärasid on selle esimese ja teise poole meeleolu kontrast. Esimeses pooles vaimukalt  terav film sukeldub teises pooles tumedamatesse teemadesse. Esimeses pooles lahti mängitud peategelase karakteri kohmakus kipub aga ühel hetkel venima ja lohisema jääma. Sama nalja õnnestunult üle kahe korra teha tundub juba eos raske ülesanne ning seetõttu on filmi esimese poole lõpuveerandis hetki, mil filmis köitvus ja pinge käest läheb.