Isikupära surmareegel

Mathura

Filmi koolipoisilik stsenaarium on venitatud ja vaimuvaene ning tegelaskujud taanduvad pelkadeks klišeedeks.      Mängufilm „Hirmu tiivad” („The Kingdom Come”, Itaalia-Hispaania 2009, 80 min), režissöör Ilmar Taska. Stsenaristid Mariano  Baino, Loris Curci, Andrea Nobile ja Vince Villani. Operaator Jaime Reynoso, kunstnikud Tony D’Amato ja Gabor Szitanyi. Osades Julian Berlin (Susan), Marian Zapico (Karen), Andres Bagg (Alex), Louis Ballester (John), Brandon Karrer (Peter), Gabriel Oliva (Mark), Olga Šuvalova (Irina) ja Tiya Sircar (Amy). Linastub Tallinna ja Tartu Cinamonis.  „Hirmu tiivad” on Ilmar Taska teine käeproov filmirežissöörina pärast 2004. aastal valminud põnevikku „Täna öösel me ei maga”. Kuue aastaga on muutunud mõndagi. Kui „Täna öösel me ei maga” oli eestikeelne ja Eestis toodetud film, siis „Hirmu tiibadel” peale Taska enda isiku Eestiga pistmist pole. Film on valminud  Itaalia ja Hispaania koostöös ning üles võetud hoopistükkis Argentinas. Vahetunud on ka žanr, Taska on vorminud oma uue töö õudusfilmiks. Autori käekirja tunneb siiski ära: Taska tunneb filmiturgu küllalt hästi, et välja minna n-ö kindlatele võtetele. 

„Hirmu tiibade” lugu lähtub klassikalisest hea ja kurja vastandusest. Originaalpealkiri „The Kingdom Come” („Sinu kuningriik tulgu”) annab viite kristlikule usundiloole, samas kui filmis kujutatavad nn surmainglid on selge osundus paganliku mütoloogia suunas. Film nihkub klassikalisest võttestikust pisut eemale, kuna selgekujulist headust „Hirmu tiibades”  kuigipalju pole: tinglikult kvalifitseeruvad „valgusekandjateks” siin ehk vaid kunstnikust peategelane Peter (Brandon Karrer) ning tema venelannast naine Irina (Olga Šuvalova). Ülejäänute puhul on rohkem tegu inimliku rumaluse ja põrguliku kurjuse kohtumisega, kusjuures esimene on läbinisti võimetu ja teine kõikvõimas. 

Märkimisväärne on seegi, et vähene headus, mis filmis kujutatud maailmas veel leidub, on kaotanud igasuguse religioosse sisu. Kristliku kaanoni kaudu vaadatuna on siin reaalsus keeratud suisa peegelpilti, nii et põrgu näib asuvat taevas, paradiis on aga ammu mattunud tundmata maasügavustesse – kui seda  üldse kunagi on olemas olnud. 

Glamuurivaba horror     

Kui „Täna öösel me ei maga” peaossa suutis Ilmar Taska meelitada Carmen Kassi, kelle osatäitmine pakkus muu hulgas ka ilmse kassamagneti, lahtiriietumisstseeni, siis „Hirmu tiivad” glamuuri ja kuulsusega ei hiilga. Filmi tagasihoidlik eelarve paistab välja nii vähetuntud osatäitjate kui ka filmi digitaalse (kohati käsikaamera) kvaliteediga, suurem osa filmi tegevusest toimub kõik ühes majas ja tegelaste hulk on enamasti piiratud viiele-kuuele inimesele.  Kõik eelöeldu ei takista iseenesest muidugi veel tingimata kunstiliselt kõrgväärtusliku filmi sündi, kui seda võimalust ei rikuks ära vaimuvaene ja pikaks venitatud stsenaarium (kuigi film kestab alla 90 minuti). Ennekõike on imekspandav, millise järjepidevusega taandub enamik filmi tegelaskujusid pelkadeks klišeedeks: psühhiaater Kareni (Marian Zapico, filmi üks mainekamaid osatäitmisi) teadususkne skeptilisus on jäägitult fanaatiline ja pime,  täpselt samamoodi, nagu seda on tema vastandi pastor Marki (Gabriel Oliva) jumalasõna kuulutamine. Nähes neis varjundite totaalset puudumist, tekib paratamatult tunne, et tegu ei ole mitte inimestega, vaid šablooni järgi välja lõigatud tegelaskujudega, kelle peamine ülesanne on sobituda sellise maitsega kinokülastajaga, kes mingil juhul ei soovi filmi käigus mõtlema hakata. Kunstnik Peter on neile mingis mõttes vastand, ent tema puhul on järsud ja põhjenduseta seisundimuutused kokkuvõttes ühtviisi väheusutavad.     

Stsenaarium on labastatud teistelgi viisidel.  Sümboolne on juba filmi algus, kus Peter teatab: „Ma kardan”, justkui vajaks filmivaataja tema hirmunud näole kiiret seletust. Edasised dialoogid on mitmel puhul etteaimatavad. Raske on uskuda ka dr Kareni leplikkust oma isehakanud assistendi Amy (Tiya Sircar) „professionaalse” uudishimu suhtes, nagu on üksjagu arusaamatu „surmainglitega” võitlemise loogika: kord suletakse nende eest paaniliselt aknaid (justkui aknaklaas kaitseks), siis leitakse  pidevalt valla jäänud uksi ja luuke. Sümpaatsemate osatäitmiste puhul nagu Brandon Karrer Peteri rollis või Julian Berlin tema õpilase ja austajana jääb mulje, et näitlejad püüavad oma tegelaskujudesse mingitki värvi sisse puhuda ning et Ilmar Taska režissöörina annab oma parima, et filmi kokku seada kunstiliseks tervikuks, ent koolipoisilikust stsenaariumist ei saa neist keegi üle ega ümber.       

Hirmunud ühiskond Taska silmades 

Taska on intervjuudes maininud, et „Hirmu tiibade” taotlus oli kajastada 11. septembri järel maailma haaranud hirmuõhkkonda ning et selle eesmärgi saavutamiseks püüti filmiga ka žanripiire pisut nihutada. Ometigi tuleb filmi  vaadanuna tõdeda, et kui selline väide peaks pädema „Hirmu tiibade” kohta, siis võib selle sama hästi välja käia enam-vähem iga teise õudusfilmi puhul, mis vormistatud pärast 2001. aasta 11. septembrit. Hirmutunne kajastub Taska filmis küll, aga mingeid arusaadavaid viiteid ühiskondlikule tasandile siin välja ei joonistu, nii et kui käsitleda „Hirmu tiibu” hirmunud ühiskonna peegeldusena, siis saab tegu olla ainult üsna räämas peegliga. 

Ka tunnuslausena välja käidud Charles Darwini ütlus, et ühel päeval võib inimkond mõista, et ta ei ole mitte kõrgeim lüli looduse toitumisahelas, mõjub õudusfilmižanri kontekstis kulununa – seda oleks võinud sama hästi väita juba Ridley Scott esimese „Tulnuka” või John McTiernan „Kiskja” puhul, lisaks lugematutele teistele lavastajatele.       

Pole muidugi välistatud, et „Hirmu tiibadele” on võimalik rakendada teatud filosoofilisi tõlgendusi, ent see tuleneks siis juba rohkem vaataja fantaasiast ja heasoovlikkusest kui autorite taotluslikust mõttesügavusest ja meisterlikkusest. Ei oskagi kokkuvõttes öelda, kas „Hirmu tiivad” tõestab seda, et odavalt meistriteost ei tee, või et autoril, kel pole midagi öelda, ei õnnestu midagi öelda isegi siis, kui ta seda tahab. „Hirmu tiivad” on tõenäoliselt küll parim eestlase lavastatud õudusfilm, ent laiemas kontekstis oleks ilmselt kohatu öelda selle kohta muud, kui et tegu on eneseteostuspüüdega,  mis on kahetsusväärselt alistunud kehva kommertsfilmi seadustele.