Inimene vs. süsteem

Cannes’i filmifestival tõi huvitavaid filme, aga ka aktuaalse sõnumiga õigustatavat keskpärasust.

TRISTAN PRIIMÄGI

Tegelikult ei olnud tänavuse Cannes’i filmifestivali programmil ju pealtnäha viga midagi, sest meeldejäävatest linateostest puudu ei tulnud. Püüdes arvesse võtta aga seda ajatut plaani ja üritada prognoosida, millised filmid võiksid jääda ka edasisteks aasta(kümne)teks mõjutama meie arusaamu filmikunstist, ei ole ma tänavuses viljakuses enam niivõrd veendunud.

Cannes’i festivali on alati süüdistatud teatud silmakirjalikkuses: eks ole selles ju midagi iroonilist, kui pärlitesse mässitud daamid mõne vaeste elust rääkiva filmi lõpus pisarsilmil püsti aplodeerivad. Milline on siis sellise sõnumi selle publikuni jõudmise tulemuslikkus? Kas seda on võimalik vaadata üldse läbi mõne teise prisma kui „valge mehe süütunde“ maandamine vähemalt sel moel, et tehakse end probleemidest teadlikuks? Maailm meie ümber muutub järjest konfliktsemaks ja politiseeritumaks ning Cannes’i luksuslik iseloom ja seal linastuvate uute filmide peaaegu täielik suletus tavapublikule kipuvad uutes oludes lõhet „tõelise maailmaga“ järjest süvendama. Mis võiks ka olla selle festivali üks põhilisi hirme – aktuaalsuse kadu.

Kantemir Balagovi „Läheduse“ peategelane Ilana asub enesehävituslikule protestiretkele oma elu, pere ja ümbritseva keskkonna vastu …

Kaader filmist

2014. aastal määrati Cannes’i filmifestivali presidendiks Pierre Lescure, kelle isa oli osalenud II maailmasõja ajal Prantsuse vastupanuliikumises, ja kes ise oli enne ajakirjanikuna tööl kommunistlikus päevalehes L’Humanité. Ehk ongi välise ja sisemise muutuse koosmõju tulemuseks see, et Cannes’i tänavune programm mõjus märksa politiseerituma ja aktuaalsemana kui tavaliselt. Või tehakse nüüdsel ajal selliseid filme lihtsalt rohkem. Mingis mõttes on Cannes astunud sammu lähemale „Berlinalele“, kus sõnumikesksust ei ole iial eriti varjatud. Me saime kuulda lugusid sellest, mis on siin ja praegu.

Taavet ja Koljat

Tänavuse Cannes’i päevakajalised teemad võiks suuremas osas meelevaldselt mugandada Taaveti ja Koljati müüdi alla, aga kui Taaveti osa täidab sellistes filmides tavaline kodanik, inimene meie hulgast, on Koljati kujul inimesele vastu astumas Süsteem, Riik või üldisemalt ka Võim. Ameerika pigem kommertsiaalsetel eesmärkidel loodud filmides tahab publik näha oma piletiraha eest siiski Koljatit langemas. Keskmise Ameerika töölisklassi kristlase (ja muidugi ka meie) suureks rõõmuks see USA filmides tihti ka nii läheb – nii Norma Rae kui ka Erin Brockovich1 suutsid võimu väljapressimistaktikat väärata ja võita endast mitu korda suurem vaenlane. Euroopa ja Aasia väärtfilmide puhul kipub see olema enamasti vastupidi. Oluline on võitlus, imetabast kiviviset silmade vahele ei pruugi järgneda ning vaataja võtab filmist kaasa õpetussõnad, et nii võib minna meie kõigiga, kui me ette ei vaata. Festivali ehk kõige grotesksemaks ja radikaalsemaks näiteks sellest on Sergei Loznitsa luupainajalik Odüsseia läbi kuritegeliku ja korruptiivse Venemaa, „Tasane“,2 mis on nii pealkirja kui ka üldise ainestiku laenanud Dostojevski samanimeliselt lühijutult. „Tasane“ on mitu korda küünilisem isegi Loznitsa enda esikfilmist „Minu õnn“,3 pannes peategelase kannatama nii kurjategijate kui ka seadusesilma käes, veeretades süükoorma lõppkokkuvõttes süsteemi kõrval ka naisele endale, sest too on täiesti suutmatu enda eest välja astuma ning loodab sisimas õigusriigi võimalikkusele. Loznitsa film on ebameeldiv ja didaktiline, „Tasase“ raske agoonia kõrval lõid aga särama hoopis kaks teist inimese ja süsteemi konfliktist rääkivat filmi. Andrei Zvjagintsevi võrratult lihtsaks ja selgeks lavastatud „Ilma armastuseta“4 meenutab oma urbanistlikus kammerlikkuses pigem tema „Jelenat“5 kui ta eepilisi hitte ja oli ka üks kriitikute suur favoriit, aga lõpetas võistluse tagasihoidliku žürii auhinnaga, mis räägib pigem sisemisest kohusetundest filmile midagi anda kui selle tõelisest hindamisest väärilise kunstiteosena. Kahju, sest Zvjagintsevist on kujunenud pärast „Leviaatani“6 üllatavalt tagasihoidlikku edu nii Cannes’is, Euroopa Filmiakadeemia auhindamisel kui ka Oscarite jagamisel üks tõeline institutsionaalse ebaõigluse käes kannatavaid kunstnikke, kellel on vene kultuuri suurkujule omaselt õigus tunnustusele alles pärast asumist või surma. Tähelepanuta ei tohiks jääda ka kolmas erakordne vene, õigemini küll kabardiini film „Lähedus“,7 võimas debüüt Kabardiinia-Balkaaria pealinnas Naltšikis 1990ndatel elunevast juudi perekonnast, keda ei suuda omaks võtta antisemiitlike meeleolude käes vaevlev kohalik elanikkond. Õli valab islamiusulises linnas omajagu tulle ka leegitsev Tšetšeenia sõda, mille õudused võimaldab meedia vahendusel kohale toimetada arenev tehnoloogia, kuulutades ette infoajastut, milles elame praegu. Kõrvalprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un certain regard“) linastunud „Lähedus“ oli kindlasti üks festivali mitmest kõrghetkest.

Nende kolme näite põhjal võib küsida: kus mujal on praegu vastasseis inimese ja süsteemi vahel teravam kui Venemaal? Samal ajal kui Macron vibutab sõrme Putini näo ees, ei leidnud vene filmid aga oma poliitilisusest hoolimata minu meelest väärilist tunnustust.

Inimõiguste olukord on selgelt hapu ka Iraanis, kust tuli „Kõrvalpilgu“ programmi võidufilm „Lerd“8 – samuti institutsionaalse korruptsiooni ämblikuvõrgus sipleva mehe kannatustest. Ingliskeelne pealkiri „A Man of Integrity“ („Sisemise terviklikkusega mees“) viitab peategelase suutmatusele ja tahtmatusele minna moraalsele kompromissile, mistõttu kipub süsteem teda vaikselt kas hävitama või oma osaks muutma. Film ise on tavapärane iraani kvaliteettoodang, aga ka siin (nagu näiteks küsitava ja ilmselgelt pelgalt poliitilistel põhjustel antud parima võõrkeelse filmi kuldmehikese puhul Asghar Farhadile „Müügimehe“9 eest pärast Trumpi sissesõidukeelu jõustumist ühele filmis esinenud näitlejale) said määravaks ilmselt poliitilised kaalutlused, sest režissöör Mohammed Rasoulofile määras Iraani valitsus kuueaastase vanglakaristuse, mis muudeti hiljem küll aastaseks, aga ka seda aastast karistust ei ole veel täidesaatmisele pööratud ja Rasoulof elab pidevas vangistushirmus.

Pagulasfilmide uppuv paat

Oma koha leidsid siin programmis muidugi ka süsteemse ebaõigluse kõige silmatorkavamad esindajad ehk pagulased. Pagulasteemat on ikka ja jälle käsitletud filmikunstis sellele teemale täiesti vääritult – labaselt, sentimentaalselt, ühekülgselt ja pinnapealselt. Ka siin oli näiteid, mis ei küündinud kõrgemale päevakajalisusest (ja doki „Merekurbus“10 puhul ka debüteeriva lavastaja Vanessa Redgrave’i staaristaatusest). Kui aga Redgrave’i dokk ei suutnud raiuvat sõnumit alla suruda ning kippus vaatamise vältel avaldama vaatajale hoopis vastupidist mõju (ärge öelge mulle, kuidas ma pean mõtlema!), siis oli ka neid, kes kaldusid tundlemise asemel hoopis mingisse veidrasse absurdi, näiteks Kornél Mundruczó „Jupiteri kuu“,11 mille kohta kasutas üht ja sama fraasi päris mitu väljaannet: „lendavast pagulasest rääkiv film ei suutnud õhku tõusta“. Film olevat kuulu järgi olnud ühe žüriiliikme Will Smithi suur lemmik, mis veel omakorda toob pähe intrigeeriva küsimuserea. Smithi arvamus aga žürii poolehoidu ära ei teeninud, „Jupiteri kuu“ preemiaid ei saanud ja Smith kommenteeris pressikonverentsil olukorda sõnadega „vahel demokraatia imeb“. Samuti jäi väga kahvatuks Cannes’i ja Euroopa kullakese Michael Haneke „Õnnelik lõpp“ Calais’s elunevast vanast kodanlasperest, kelle omavahelised tühised suhteprobleemid peaksid justkui tekitama vastuolu pagulastega seotud sündmustega linnas, aga Haneke on valinud eri episoodide kokku traageldamiseks seekord nii peenikese niidi, et lugu kukub kildudeks ja lõpuks ei vormu ühtset tugevat sõnumit ega ausalt öelda ka mingit mälestust. Jääb selline tunne, et võib-olla on Haneke neid kodanlasi kinolinal kritiseerides ise muutunud liiga nende sarnaseks.

… Andrei Zvjagintsevi filmis ilma armastuseta läheb oma pere lähedusest võõrandunud Ženja (Mariana Spivak) otsima isiklikku õnne, unustades kohustused oma lähedaste ees.

Kaader filmist

Küll aga tuleks õnnestumiste hulka lugeda 2014. aastal juba kord „Klassi“ eest Kuldse Palmioksa võitnud Laurent Cantet’ uus linateos „Töötuba“, milles kordub „Klassi“-sarnane ülesehitus: mitmekultuuriline noorteseltskond astub kirjutamisklassi ja algselt krimisüžeed koos kokku pannes hakkavad kusagilt välja ujuma ka rassipinged. Fooni loob toimumiskoht, La Ciotat’ linn, mis oli kunagi võimas sadamalinn ja laevatehaste keskus, aga laevaehituse allakäik tõi kaasa linnakese languse ning kasvava tegevusetuse. Igavuse ja tööpuuduse käes vaevlev elanikkond hakkas otsima meelevaldset seost majandusliku muutuse ja sisserände kasvu vahel. Lisame siia veel Charlie Hebdo ja Bataclani sündmused ning üks kena Molotovi kokteil ongi valmis. Sarnaselt „Klassiga“ on ka „Töötoas“ kesksel kohal dialoog, mis kannab väga hoogsalt filmi edasi. Vaidlused on tulised ja õpetaja ning ühe rassistlike kalduvustega poisi suhe kannab endas vägivaldse lahenduse elektrilist ootust.

Süsteem vs. süsteem

Kogu pidevalt muutuvas filmimaailmas tundus Cannes’i filmifestivali positsioon olevat kõigutamatu. Nüüd on saanud selgeks, et sellisena seda automaatselt võtta ei saa ning Cannes’i festivali juhtkond teab seda ise ilmselt kõige paremini. Kuigi Cannes’i filmiturg jõudis sel aastal rekordilise 12 324 akrediteeritud osalejani – ja seda suuresti tänu hiinlaste osaluse hüppelisele kasvule, neid oli seekord kohal lausa üle kuuesaja – väljendasid filmiajakirjad kahtlust nii festivali tänavuse valiku suhtes, kui ka arutati üldisemalt, kas Palmioksal üldse senist väärtust enam on. Sellise rünnakuga nõustuda ei saa, aga kui Netflix heitis Cannes’i festivalile kinda ja keeldus vastu tulemast festivali palvele vabastada kaks nende toodetud filmi festivali võistlusprogrammis hiljem Prantsuse kinolevile, oli üks rindejoon taas maha märgitud. Festival otsustas mõlemad filmid „Okja“ ja „Meyerowitzi lood“12 lubada küll programmi tagasi, aga lisada uue reegli, mille kohaselt peavad kõik võistlusprogrammi filmid olema hiljem Prantsuse kinolevis kättesaadavad, rünnates selle reegliga konkreetselt ainult Netflixi. Suurte ja väikeste ekraanide omavahelises võitluses on Cannes’il küll praegu eelisseisund, aga audiovisuaalses sektoris muutub olukord väga kiiresti. Arvestades summasid, mida Netflix on nõus filmide tootmisse investeerima, ning ka seiklusvaimu sobivate projektide leidmisel, võib Cannes kümmekonna aasta pärast olla olukorras, kus kõnelauseid filme ei ole mitte kaks, vaid kakskümmend – kõigi autoriteks maailma tipptegijad, kes naudivad, Bong Joon-Ho’d tsiteerides, „Netflixi antud täielikku loomingulist vabadust“.

Jääb ainult loota, et terve mõistus võidab, sest mu tänavune lemmikfilm ja Kuldse Palmioksa laureaat, Ruben Östlundi „Ruut“13 kuulub selgelt oma staatilise pildi ja avarate misanstseenidega lagedas kunstimuuseumis ennekõike suurele linale. Suures osas režissööridest koosnev žürii – Maren Ade, samuti filme lavastanud näitleja Agnés Jaoui, Paolo Sorrentino, Park Chan-Wook ja esimees Pedro Almodóvar – leidis endas jõudu valida ehk sentimentaalsust nõudval foonil välja hoopis see tugevate musta komöödia sugemetega eksistentsiaalne otsingufilm, mille absurd on ühtaegu väga skandinaavialik (samalaadseid elemente pole raske leida Ingmar Bergmani loomingust, ammugi siis veel sellest elava ja hingava Roy Anderssoni filmograafiast), aga ka üldinimlik. „Ruudus“ pannakse inimene süsteemi kõrval silmitsi ka iseendaga. Vaenlane pole siin mitte üksnes süsteem, vaid ka ühiskondlik positsioon selles, mille alamaks inimene ise võib saada.

1 „Norma Rae“, Martin Ritt, 1979; „Erin Brockovich“, Steven Soderbergh, 2000.

2 „Кроткая“, Sergei Loznitsa, 2017.

3 „Счастье мое“, Sergei Loznitsa, 2017.

4 „Нелюбовь“, Andrei Zvjagintsev, 2017.

5 „Елена“, Andrei Zvjagintsev, 2011.

6 „Левиафан“, Andrei Zvjagintsev, 2014.

7 „Теснота“, Kantemir Balagov, 2017.

8 „Lerd“, Mohammad Rasoulof, 2017.

9 „Forushande“, Asghar Farhadi, 2016.

10 „Sea Sorrow“, Vanessa Redgrave, 2017.

11 „Jupiter holdja“,Kornél Mundruczó, 2017.

12 „Okja“, Bong Joon-Ho, 2017; „The Meyerowitz Stories (New and Selected)“, Noah Baumbach, 2017.

13 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.


Cannes’i tänavusest programmist jõuavad Eesti kinolevisse (nimekiri pole lõplik):

„Hea ajaviide“ („Good Time“), Benny ja Josh Safdie

„Ilma armastuseta“ („Нелюбовь“), Andrei Zvjagintsev, žürii preemia

„Ismaëli pained“ („Les fantômes d’Ismaël“), Arnaud Desplechin

„Jupiteri kuu“ („Jupiter holdja“), Kornél Mundruczó

„Kaunis sisemine päike“ („Un beau soleil intérieur“), Claire Denis, Prantsuse stsenaristide ja režissööride gildi SACD preemia autorite kaksiknädala kõrvalprogrammis

„Otseliin“ („Posoki“), Stefan Komandarev

„Petetud“ („The Beguiled“), Sofia Coppola, parim režissöör

„Püha hirve tapmine“ („The Killing of a Sacred Deer“), Yorgos Lanthimos, parim käsikiri

„Le redoutable“, Michel Hazanavicius

„Ruut“ („The Square“), Ruben Östlund, Kuldne Palmioks

„Sa pole siin kunagi päriselt olnud“ („You Were Never Really Here (Lynne Ramsay“), parim käsikiri, parim näitleja Joaquin Phoenix

„Topeltarmuke“ („L’Amant Double“), François Ozon

„Õnnelik lõpp“ („Happy End“), Michael Haneke

„Wind river“, Taylor Sheridan, parima režissööri auhind kõrvalprogrammis „Un certain regard“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht