Inimene põrgus, laibad katlaahjus

Jüri Laulik

Mängufilm „Katlakütja” („Kotšegar”, Venemaa 2010, 84 min), režissöör Aleksei Balabanov, operaator Aleksander Simonov, helilooja Valeri  Didjulja, produtsent Sergei Seljanov. Osades Mihhail Skrjabin, Juri Matvejev, Aida Tumutova, Aleksander Mossin, Anna Korotajeva jt.        Vana jakuudi mees on ühe eelmise sõja major ja Nõukogude Liidu kangelane. Ta on segasevõitu katlakütja kusagil Peterburi äärelinna vanas katlamajas ja tal on ikka peas nõukogude kõrbesõduri panamamüts Afganistani ajast.    

Vene praeguse ühe olulisema režissööri Aleksei Balabanovi („Värdjatest ja inimestest”, „Vend”, „Veos 200”, „Morfium”) viimane film „Katlakütja” pajatab põrutada  saanud endise ohvitseri tagasihoidlikust elust 1990. aastate Venemaal katlakütjana. Katlamajas ta töötab, seal ta ka elab. Vana juhmi olemisega mees pakub sõbrateenet kunagisele rindekaaslasele, seersandile, kes korraldab aeg-ajalt likvideeritud ärimeeste või konkurentide laipade põletamist sealsamas katlamajas. Vana jakuut on nagu põrguvalvur, kelle ahjudes põletatakse „halbu inimesi”, nii vähemalt väidab sõjakaaslane.  Katlakütjal on imekaunis tütar, kes teda aegajalt isegi vaatamas käib, kuigi häbeneb sotsiaalsel redelil alla vajunud ja segasevõitu isa – raha võtab aga isalt hea meelega vastu. Kui veetlev noor naine tuleb duši alt, kõnnib pikalt alasti kaadris ja räägib telefoniga, siis arvestage Balabanovi puhul, et naisel läheb halvasti, erootikat pole, ilu hävitatakse, vikatimees ootab juba nurga taga. „Katlakütjas” on see naine katlakütja tütar,  väga kaunis noor jakuudi naine, keda mängib Aida Tumutova. 

Balabanovi filmides on kohati veidrat koomikat, aga see mõjub üksjagu õudselt nagu timuka naljatlemine keskajal pärast tööpäeva lõppu kodukõrtsis. Homme võib ju ükskõik kes teistest kõrtsilistest olla see  õnnetu tüüp, kelle jäsemed ei lähe õigest kohast katki ja raeväljakule kogunenud rahvas vilistab ning naerab nagu pöörane su piinade üle. 

Kaks väikest tüdrukut käivad mõnikord katlamajas tuld vaatamas ja vanaga rääkimas, nagu kaks inglit põrgu värava vahelt piilumas. „Ta on väga hea, aga imelik,” ütleb üks neist vana jakuudi kohta. Režissöör Balabanovit peetakse ka tihtipeale imelikuks inimeseks. 

Tema käest olevat filmivõtete ajal küsitud: „On see tõsi, et teie film on inimesest, kes põletab ahjus laipu?”. Ja režissöör olevat vastanud, et see on inimesest, kes üritab katlamajas kirjutada jutustust.         

Tõsi see, kangete näppudega lööb kahtlase kirjaoskusega katlakütja vanal kirjutusmasinal sisse ühte jutustust. Seersandist semu toob talle tänutäheks põletusteenuse eest puhast valget paberit. Segasevõitu katlakütja vihjab filmis „Katlakütja” oma loomingu innustajale poolakas Wacław Sieroszewskile. See oli kireva saatusega Poola vabadusvõitleja, kes tsaari vastu  välja astus, oli siis pikalt väljasaadetu Siberis Irkutski kandis ja kogus jakuutide kohta palju huvitavat etnograafilist materjali. Idealistist Sieroszewski olevat 1905. aastal Vene-Poola kohtumisel pakkunud välja lööklause „teie ja meie vabaduse eest”. Ei olnud õnnestunud algatus, ta ise astus Esimese maailmasõja alguses Józef Piłsudski juhitud Poola leegionisse, mis võitles Austria-Ungari poolel Vene tsaaririigi vastu, hiljem ka punaste vastu  Poola iseseisvuse eest. Aga jäägu need veidrad Poola keerdkäigud ja huvitava elukäiguga poolakas päris ajaloolaste nokitseda. „Katlakütjal” on konkreetne õnnetu eelkäija. Just Wacław Sieroszewski ühe teose ainetel hakkas Balabanov väntama filmi „Jõgi”, XIX sajandi lõpu Jakuutia lugu, ja filmivõtteidki sealkandis tegema. Läks väga õnnetult: poole võtteperioodi pealt juhtus autoõnnetus, peaosatäitja, kena noor jakuudi  näitleja Tuiara Svinobojeva sai surma. Balabanov lõpetas võtted, pakkis materjali kokku, saatis grupi laiali.   

2002. aastal esitles ta sellest poolikust materjalist tehtud 50minutilist filmi „Jõgi”. Film on tundega kokku pandud ja võeti soojalt vastu. „Ma armastan jakuute, ma olen Jakuutias filminud,” ütles Balabanov Viiburi filmifestivali pressikonverentsil, kui „Katlakütja” oli esilinastunud.   

„Katlakütja” on mitmes mõttes minimalistlik kokkuvõte Balabanovi filmiloomingust, talle olulistest teemadest ja märksõnadest: tapetakse ükskõikselt, kepitakse tuimalt. Ei midagi isiklikku! Inimlikkust on väga vähe jäänud ja möödunud sõda on verevähk. Sa oled küll haiglast välja lastud, aga mitte keegi ei oska öelda, kas ja millal tuleb see kõik uuesti, sõda käib sinus ja sinu organismis edasi.   

Aleksei Balabanovi filmides on muusika alati olulisel kohal olnud, „Katlakütja” põhihelilooja on Valeri Didjulja, iseäralik Valgevene kitarrist, kes omal ajal armus flamenco’sse. Filmi rütm on lõputus liikumises, nagu sõidaks kellegi autos läbi võõra  linna. Autoraadio muudkui ketrab ühte ja sedasama muusikat, autoaknast libisevad mööda majad, inimesed, su enda kujutluspildid, nähtud filmid. Didjulja muudkui ludistab taustamuusikat, mis sobiks rohkem mingile Rosamunde Pilcheri seebimaigulisele armastusloole kui „Katlakütja” räigele Vene argipäevale. Kohtla-Järvel tapeti ka kaks päeva järjest inimene – ehk elu ongi selline. „Katlakütja” dialoogid on eriti minimalistlikud,  võiks öelda primitiivsed. Vene kriitikud on rõhutanud, et tegemist on Balabanovi 13. filmiga. Venemaa esilinastus oli eelmise aasta 13. novembril ja režissöör ise sattus pärast võtteperioodi haiglasse. „Ideaal kui tõelisus on kättesaamatu, kuid seda püüelda on kohustuslik!” on kirjutanud filosoof Immanuel Kant. Režissöör Balabanovi filmides virvendab ka lootus, et inimlikkus pole kadunud, et olgu sinu ümber  kõik nii halvasti kui on, ikka peab kandma mingit ideaali, millegi poole püüdlema, lootma, kuigi kõik lõpeb nagunii põrgus. „Katlakütja” Eestis suurele ekraanile ei jõudnudki, aga praeguseks on väljas eestikeelsete subtiitritega DVD.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht