Inimelu kaitsetu südamik

Joonas Hellerma

„Püha Tõnu kiusamise” „Püha Tõnu ...” maailmas jääb Tõnu peaaegu tummaks, naeruväärseks, osutub vaimse elu aimduses üksildaseks ja avastab selle, et mõte ise, rahu ja süütuse ase, on mürgitatud. I Miks inimene on ja mis temast sõltub? Need on küsimused, mis ei juhata tingimata kinno. Võib-olla ei juhata nad kuhugi. Põhiküsimused viibivad tummalt oma algseisus, lakoonilise ja kõigutamatuna, nende mõte kõneleb harva. Teekonda mõtteni hoiab avatuna küsimise seisund, mille vägi toidab loomingut. Ligipääs põhiküsimustele tähendab kontakti algusega. Ent miski pole enam oma alguses. Elu on alati juba eemal sellest, kust ta tuleb. Algus küll kannab kõike, ent on sellisena ka kättesaamatu. Seepärast inimene ei koge maailmas seda, mis ta  tegelikult on.

Nõnda jääb elus pidevalt midagi olemata – täitumata ja lõpetamata. Kõik on pooleli. Sisimas kannab meid kameeleonlik sügavik, tühi ruum, milleni ei ole täielikku teed üheski ratsionaalses kontseptsioonis, müstilises spekulatsioonis või teravmeelses metafooris, sest midagi argipäevast, reaalsusest üldse, ei ole selle tühimikuga analoogne. Inimelu peab taluma täielikku tundmatust, seda jäägitult usaldama ja hoidma eneses puhtust. „Püha Tõnu kiusamise” inimmaailma käsitluse traagika ja sügav pessimism seisneb tumedas aimduses, et kui meie mõte  või tegu püüabki välja murda kaasaegse ühiskonna kallerdunud hingest, siis ei ole seal alguses enam midagi. Lätted on teotatud: deemon on jõudnud das Goldene Zeitalter’ini – kultuuri ja inimese varjatud pelgupaika, tema helgeks peetud algusse, mille igaveses süütuses kõikide aegade inimene alati lunastatud sai. Too kauge, Hesiodose kirjeldatud müütiline paradiis on rüvetatud. See ei ole pelgalt viril ühiskonnakriitika, vaid kultuuri läbistav apokalüptiline sissevaade, mis pääseb mõjule, vaatamata oma provotseerivale, ülepaisutatud pessimismile. Tapetud koera meeleheitlik lume alla kaapimine – jah, Stalkeri  koer on surnud! – on Tõnu väljapääsmatuse kõiki meeli aheldav massiivne kujutis, mis toimub kusagil eikellegimaal, keset lõppu ja tumedat maailmakuulutust.

Ja ometi, vaevu äratuntavalt, kostub ülemarssiva stiihia kategoorilisest trummeldusest ja lõhkemiseni viidud arutu meele haletsusväärsest kaosest armastuse sõna … aga võib-olla ka mitte, võib-olla pole enam sedagi, võib-olla kuuleb tumedate müriaadide keskelt veel ainult vihasegust visinat, mis kunagi inimkeeli kõneles. Oma totaalsematel hetkedel suudab „Püha Tõnu kiusamine” vaatajas kõhedavõitu ülevust tekitada, liita ta meeled  tervikutajuks – sünnib midagi, mille toimemehhanism ja sisu on ikka veel ebaselged. Me peame seetõttu uurima, mis toimub siin, mis jõud need on ja milles kujuneb „Püha Tõnu kiusamise” positiivsus ehk tema mõju. 

 

II

Alustasime küsimusest „miks inimene on ja mis temast sõltub?” – filmis kõlavad need tegelaste huulilt, ilma et neist mingit suurt filosoofiat sünniks. Nood küsimused suubuvad veelgi abstraktsemasse: mis üldse on inimene? Filmi ei käivita siiski küsimus ise, vaid kindel ettekujutus, isikupärane arusaam, milline võiks olla vastus niisugusele küsimusele. Nägemus, mis maailma ja kaasaegse inimesega toimub, peidab eneses ühtlasi vihjet tema olemasolu valemile. Tolles vihjes on mõtlemise ja loomingu vaba ruum. Filmis on vähemalt üks episood, kus niisugune  vihje otsustavalt teoks saab, pöördepunkt „Püha Tõnu kiusamise” sisemise tähendus- ja arenguloogika avanemisel, milles on tugev filosoofiline nägemus inimloomusest, tema tõele avanemise võimalusest ülepea. See on Tõnu kohtumine erakust jumalasulasega mahajäetud pühamu varemeis, mille vaatluseni veel jõuame. Mitte ainult ajuti kõneldud tekst, vaid statistilisele maitsele kohandatud filmikaanoneist eristuv kinonägemus, milles kombatakse kino vormipiire, toob meid filosoofilise häälestuse piirimaile. Õunpuu näib taotlevat meenutust hingeelu elavaist saladustest, millega meie päevad vaikimisi kokku on liidetud. Et seda mõista, tuleb loobuda katsest avada meelevaldseid interpretatsiooniruume, milles saavutataks küll teose ajutiselt kehtiv asetus traditsioonifaktide koosseisus, tema viidete ja allusioonide filmi- ning kirjandusajalooline dešifreerimine, ent soovitakse omaenese tarkuses teost ka märkamatult ületada, tema üle otsustada, seda hinnata, et paremal juhul režissöörile jõudu soovida. Senine kriitika on osutanud juba küllaldaselt filmis leiduvate viidete päritolule, on püüdnud kaasa mõtelda filmi  eeldatava sõnumi ja sotsiaalse rahutusega, milles pulbitsevad juba mainitud ärevad nägemused.

Otsustus filmiterviku kohta kipub ometi jääma vaoshoituks, kõik on liialt hämar, lõpuni seostamatu, veider, et siin mingit selget terviktähendust kinnitada. Kultuurikiitika peaks olema küll harjunud katkeliste, vastuoluliste ja üksteises sulanduvate narratiivide paljastamisega – ootamatute tõlgendusväljade avamise ja neile autoriõiguse kehtestamisega. Kui me aga seisame vastamisi teosega, mis näiliselt ühtseid vormiprintsiipe, üht aluseks olevat narratiivi või ideed eirab, oleme ometi ka ise kimbatuses. Meie subjektiteadlik,  kriitilisse eneseteadvusse hoiduv kultuurikriitika on salamisi relativismi tõmbes ja jääb seepärast skeptiliseks mis tahes tõe suhtes. Me ei pääse „Püha Tõnu kiusamise” mõttesisuni veel Buñueli, Bergmani või Tarkovski pelga paigutamisega Õunpuu filmi. Tuleb otsida, kas need kokkuseotud märgid taotlevad veel midagi muud peale lihtsa äratundmis- ja viitamisrõõmu. „Püha Tõnu kiusamise” mõnedele tuntud kirjandus-, filmija muusikateostele vihjamise laadis on klaaspärlimänguri muigavat käekirja. Hesset parafraseerides võib meenutada klaaspärlimängu otstarvet: see on maagilise märgistiku ajutine kokkuseadmine,  mis elu kallasteta segadiku seab kõrgemale, selgeisse võrdpiltidesse, millest me elu siis mõtte saab. Vaatajate sisetunne peab kõnelema, kas sünnitab „Püha Tõnu kiusamise” tugevate viidete ja vihjete kokkuseatud labürint uut jõudu või nägemust, mis ei teeni ainult endast väljapoole viitamise eesmärki, eelnenud teoste tänuväärset meenutamist, vaid paneb need tähistama siinset uut sisu, avades seeläbi ajalugu ja vaimu uuesti, et me selles avatuses satuksime seninägemata vahekorrale algmõttega, mille igikestvas voolus varasemad teosed on koha klaaspärlimängus juba kindlustanud.   

 

III

Kui „Püha Tõnu kiusamise” juures on midagi eksitavat, siis tuleb selleks pidada filmi tagasihoidlikku sisujuhatust, mille järgi on  film lugu peategelase headuse otsingutest väljaspool igapäevaelu viletsat tegelikkust. Tegelasfiguurid ja nende kaudu arendatavad loo fragmendid on siiski liialt taustale taandunud, et saaks rääkida loost. Kandev jõud, millele rajaneb „Sügisball”, vaid sekundeerib siin ega kanna põhilist. Pinget ei moodusta psühholoogiline, narratiivist ja dramaturgilisest dünaamikast lähtuv energia, vaid metafüüsiline kaemuslikkus, mis ei paku ennast psühholoogilise ootusärevusena, vaid olevikuhetke laenguna. See laeng on vabastatud dramaturgilisest sõltuvusest, mis muudaks kõik pinged vaid ühekordselt läbielatavaks  ootusärevuseks. Kahe vormiprintsiibi – narratiivsuse ja kaemuslikkuse omavahelises suhtes varjab ennast filmi ülesehitav vastuolu, mis sulgeb vaataja ees narratiivse tähendusterviku ja jätab lähenemisteena avatuks võimaluse tõlgendada filmi üksikute episoodide varal, milles põimuvad seostamatud motiivid, erineva tõelusastmega dialoogid ja mitmesuguste sümbolite järgnemine või üksteise asendamine. Narratiivsel ja psühholoogilisel dramaturgial põhinev jutustus rajaneb meie samastumis- ja empaatiavõimel, millega iseend justnagu välja lülitame, elamaks läbi kellegi teise kontsentreeritud elusaatust: konflikte ja lahendusi. Kaemuslikkus toimib sootuks teistpidi: endast välja suunatud tähelepanu sunnitakse seiskuma ja tõmmatakse välistelt samastumisobjektidelt tagasi.

Kontakt filmiga saadakse uuel moel: filmimaailm samastub vaatajaga, aktiveerib teda tema endana. Seda tähendabki olevikuhetke metafüüsiline pingestatus siinse filmi valitud episoodides – vaataja koos filmiga läheb fookusesse nii, et kaemuses avanev publiku olevikuhetke jõuab, seda traumeerib ja niimoodi igapäevasust distantseerib. Iseküsimus, kas seda distantsi loob vaimne ülendus või vajume nüüd argisest  hoopis läbi, kuhugi alla, põhja, millesse langemine surub inimesse veelgi halastavamalt lõpmatut tuska. Narratiiv takistab kaemust ja vastupidi. „Püha Tõnu …” sisemine energeetika sõltub kahe vastandliku vormiprintsiibi sünergiast. Enamik tegelasi, sealhulgas peategelane, on tühjendatud karakteersusest, ollakse otsekui „Sügisballi” skeemid, kelle probleemid on samad: neid liidavad ainult vaevatud, pikad pausid, väsinud sõnad, karm pettumus, hüsteeriahood. Nad virvendavad zombidena tühermaadel, saateks anonüümsete koerte sihitu haukumine, nad tantsivad joobunult  enesepettuse tantse, neid söövitab masinlik hoolimatus. Kõik on vajunud kuhugi eemale, iseenese sisse. Inimese ja looduse suhe on moraalses kriisis, elitaarne luksus ja mugavus vastandub äestatud loodusele, mis on vaenulik ja elutu, sopane, äravaevatud tühermaa. Mets on kõle ja eksitav. Looduses ei ole ilu ja harmoonia toetavat tuge, turvatunnet ja heaoluideaale kompenseerivad kõigi mugavustega uusehitised, luksuslikud autod, ühiskonna elitaarsed privileegid, mis peavad pakkuma unustust ja kaitset rikutud maailma eest. See on nõiaring, kus lõhed süvenevad: loodus muutub kalestunud väärtuste produtseerimise  tallermaana üha pahaloomulisemaks, millest tuleb hoiduda võimalikult kaugele, kuna temas on veel ainult etteheide inimesele. Tühermaadele jääb ka kultuur, vanad hooned lagunevad, vaimne elu lebab unustuses varemete vahel. Siin tegutsevad ainult ebardid või peatuvad kummitused. Ühiskonna petlik heaolu on kättesaadav vähestele, enamus jäetakse elama vaenulikku, tüherdatud keskkonda, mille saaki jagub vaid nutikamatele (autori tugev vasakpoolne hoiak!). Kusagil lendab kaastunde vaim, aga talle on jäänud vaid tumma tunnistaja roll, sest headusele ei murra teed  tagasi maailma ükski võimuakt, kuna võim tühistab headuse. Kõige selle keskel inimene ei mõista inimest – ta ei saagi teda mõista, sest temas endas puudub vaimne püüdlus. Mõistmine saab olla seal, kus ühiselt kogetakse mõtte olemasolu, sest ainult selle kogemuse varal saab inimene ennast teisega jagada. Kõik muu on enesepettus algusest peale. „Püha Tõnu …” maailmas jääb Tõnu peaaegu tummaks, naeruväärseks, osutub vaimse elu aimduses üksildaseks ja nagu alguses üteldud, avastab selle, et mõte ise, rahu ja süütuse ase, on mürgitatud. 

Võib-olla on seesugune „Püha Tõnu kiusamise” maailma esitus liialt mustvalge, inimnägude galerii on tegelikult varjundirikkam, sest kusagil on veel mõned näitlejad, mõni kirjanik, kes ju teavad, mis toimub, aga nemadki janunevad oma südames leevendust, armastuse naudingut ja parimal juhul naeravad vaid. Kes neid kuulakski?       

 

IV

Reaalsustunnetus, argipäevane maailm, milles kogu see inimese stiihia aset leiab, asetatakse keskmesse. Sekundaarseks jääb skemaatiline draama inimfiguuridega, kes vajaks enesega koos ühemõttelise reaalsuskujutise kehtestamist. Reaalsuskujutluse teisendused on „Püha Tõnu…” kaemussisu, milles loob ennast võimalus algupäraseks tunnetuseks. Argine maailmataju hõlmatakse ajaloo, muusikate, unenäo, ärkveloleku, kino- ja kirjandussümboolika vahelistest ruumidest. 

Eredamaid nägemusi on üürike episood filmi lõpust, keset deemonite tantsu, kus Tõnu astub läbi pimeduse kaadrisse, jalad vees, ja vana naine, ammu surnud ema, ütleb õrnalt tema nime: Tõnu. Mõistva armastuse viimane akt: ütelda su nimi, mis sind tõeliselt nimetab, kaitseb, armastab ja hoiatab (ent vana naise seljatagune juba nõrgub verest, totaalne häving läbistab kõik reaalsused, siin- ja sealpoolse, kujuteldava ja tõelise: kõik langeb deemonlikus kaoses!). Reaalsuskujutelm pingestub ambivalentse liikumisega, ülevuse ja alanduse omavahelises vastasmängus. Film  ei võta aga oma skemaatilisi figuure neisse moonduvaisse realiteetidesse täielikult kaasa, vaid muudab need osaks suuremast nägemusest. Kujutis võidab linateose edenedes endale totaalsust üha juurde, ta ei esita ega teeni lõpuks enam midagi, vaid on oma mustvalges, elutus lummuses meie ees üleni kui eneseküllane kujutis, teade, mille sisu on täielikult tema ise. Selles mõttes saavutab film oma lõpuepisoodides kõikehaaravuse, ülevuse. Või pole see päriselt nii? Tunnistagem, et midagi jääb „Püha Tõnu kiusamist” kogu aja varjatult pärssima, lõpuni arendamata, oma täielikesse piiresse  toomata. „Püha Tõnu …” totaalset dimensiooni ei määratle lõpuni kaemuslik võti, mis eeldaks igasuguse sisu täielikku vabaksandmist. Sisenduslikke kujutluspilte ja originaalset kinematograafiat pärsib idee kurjuse täielikust lahtipääsemisest. Ja seda mitte selle pärast, et see negatiivne sisu ei meeldi meile, on ebasümpaatne. Ei, see oleks siis veel maitse asi, subjektiivse hinnangu sfäär, millel on musttuhat tuju. Ent idee kurja totaalsest võidukäigust maailmas liidab filmiga ideoloogilise kategoorilisuse, ideelise surutise, mis salamahti selle sisu omanikuõigustele pretendeerib.

Filmil on ikkagi  „sõnum”, just see, mida me sealt enam sellisel kujul ei oota, isegi ei taha. Pahaloomulisus jääb kõike kummitama. Das Goldene Zeitalter’i kataklüsmiline kurjus on sarnane näiteks Dostojevski „Sortsidest” pärit tumeda revolutsiooniideega Verhovenski sõnades: „Vaevalt on olemas perekond või armastus, kui juba tekib soov omandi järele. Meie suretame selle soovi – levitame purjutamist, keelepeksu, öördust; levitame senikuulmatut liiderlikkust [—] Kõik hakkavad äkki üksteist õgima, teatava piirini, ainult selleks, et vältida igavust”. Niisiis, inimlikkus on nõrk. Kõige täielik eitus annab võimu kurjusele,  võtab inimeselt armastuse vastuolud ja heidab ta ennastunustavasse õgardlusse – filmi kujutis on sellega allutatud välisele, totalitaristlikule ja konspiratiivsele maailmaideele, mille totaalne esteetika võib tekitada ülevuse efekti, ent see vaimustus on ajutine, mööduv, milles lähedale tulnud prohvet sunnitakse vaikima. Filmi jääb varjatud narratiivsus, taandades „Püha Tõnu kiusamise” selle kodeeritud esituseks, mis kaudselt aga nivelleerib nägemuslikku fluidumit, milleni filmi loojad on jõudnud. Avatud kohtumise võimalus jääb küsitavaks. Selles ohustab „Püha Tõnu kiusamine” ennast triviaalsusega. 

 

V

Üks mõte Tšehhovi „Onu Vanja” modernistlikust lavastusest filmi teise osa lõpus on see, et inimene laguneb, kui tema ees pole enam ainsatki valguskiirt. Too valguskiir annab lootuse ja jõu, võtab pimeduselt võimu. Lootuseta inimene on  valguseta, keset pimedust on ta kõiges kibestunud, pettunud, alistunud, ta ei armasta enam midagi. Ometi algab Tõnu kohtumine kummitusliku kirikuisaga vanas pühamus sõnadega: „Ööd on siin imelikult vaiksed, mitte ühtegi häält ei ole kuulda, ja tuled – mitte ühtegi tuld ei põle öösiti, ainult tähed”. Midagi seal pimeduses siiski on: taevatähed. Öö ei ole oma südames pime, kuid inimene teeb oma õnne sõltuvaks välistest valguskiirtest, mis aina kustuvad ja süttivad. Aga tähed on alati seal, kättesaadavad just nimelt pimeduses, segamata kunstlikest valgustest ja väärastunud õnnekujutelmadest. 

Nähtavad isegi keset kurjuse laamendamist. Ent kes leiaks tähtedes midagi lohutavat? Tõnu ja kirikuisa vahel sünnib rohkem. Kas headus on olemas? Mis minust sõltub? See dialoog ei leia õiget kontakti, justkui kobaks, liikudes hetkeks põhiküsimuste piirimail, kuniks miski siia sisse lõikab: „Jookse siis Püha Tõnu, jookse väike putukas [—] aga mõtle enne sellele: puud ei ole puud ja majad pole majad”. Keegi tunneb Tõnu ära, teab temast enamat, tunneb ära tema saladuse. Kõiges on rohkem, kui paistab. See on kohtumine tõelusega, mille ees Tõnu ometi tagasi kohkub, hirmunult põgeneb.  Midagi, mis on kõige all, mis kõike kannab ja hoiab, liigatab, annab iseenda kohta õõnsa vihje. Kes siin kõneleb, pole enam inimene maailmast, reeglite ja korra kompromiss. Aga maskid ei saa langeda, sest võib-olla tuleb siis tõtt vaadata millegagi, mis osutub talumatuks. See on keeldumine mõistmisest. Valik langeb teadmatuse kasuks.       

 

VI

Lätted ja algus. Neis sõnades oleme otsinud ligipääsu „Püha Tõnu kiusamise” sisu ja mõtteni. Kujutis vaibub valgesse, lahkub nägemise piirimailt, neelatakse teispoolsusesse, sinna, kuhu Tõnu lõpuks langeb. Selles kadumises, tolles chaplinlikus uiskudel tiirlevas figuuris ja tummfilmilikus rabedas atmosfääris suubub film tagasi kino lätteisse. Kujutise salapära võtab meid oma külma udu embusse, aga südames on kivi. Vaatajasse jääb õõnes elevus: siin justkui oli midagi, millelegi  justkui viidati, aga lõpuni kindel ei saa olla. Äkki nägime valesti, võib-olla näidati midagi muud, ehk oli lihtsalt imelik tuju. Võib-olla peaks veel vaatama. Või ehk unustama?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht