In Death We Trust ehk Elagu tee taevasse

Dokfilmis „Teel taevasse“ pole lekkivaid kirste, poolmädanenud või põlenud dramaatilistesse poosidesse tardunud kehasid, pole nn tõeliselt elavat surma, kõik on ikka korralikult halal.

KALEV RAJANGU, surm24.eu

Dokumentaalfilm „Tee taevasse“ („Samtidigt på Jorden“, Taani-Rootsi Eesti 2020, 72 min), režissöör-stsenarist Carl Olsson, operaatorid Mathias Døcker, Jonathan Guldberg Elsborg, helilooja Sten Sheripov.

Kes sureb enne, kui ta sureb, ei sure siis, kui ta sureb.

QAnon

Varjamine

Selle maksiimi võiks iga viimane kui taudi­sörvaiver endale otsaette (nagu svastika Charles Mansonil), peenisele (nagu pentagramm „Magic“ Johnsonil) või häbememokkadele (nagu NXIVMi naisliikmetel initsiaalid K. R.) tätoveerida. Sest vahva vembumees, punaseokastäpiline trikster SARS-CoV-2 on meie hiilgava koreograafiaga lavastatud totaalse neurokapitalismi Endspiel’i kokku kukutanud. Korraga on elu ja surm muutunud otsatuks digitaalseks sebimiseks ja pandeemiliseks teooriaks, millel pole ei maitset ega lõhna, tegu ega nägu. Või noh, nägu on. Sadadel miljonitel ekraanidel eikuhugi jõllitav tontlik Zoomi või Skype’i hauataguse robothäälega luristav võdisev viirastus.

Tõepoolest, Bandeemja on teinud meist kõigist über-teoreetikud, ehkki on selge, et „jutumulinaga riisi ei keeda“, nagu juba Hubei-Wuhani kaitsemaski-kummikinda-diilerid hiinlased teadsid. Oleks nagu roheliste mehikeste sissetung, aga on midagi veel hullemat, sest teooria kui viirus lööb hinge kinni ja viirus kui teooria lõpetab Palazzo Dominici ajutises suremisosakonnas või, mis veel hullem, mõne Balkani perifeeriahaigla välitelgis hingamismasina all.

Massid on küll veel – kuigi järjest piinlikumalt suremistõrke tsoonis, s.t elus, ehkki juba hingeldavad raskelt. Aga ei lämbu ka veel ega taha panustada surstatsi (mis tore sõna kohmaka ja kurjakuulutava „suremusstatistika“ (body count) jaoks!), ja loovivad vaevaliselt nn uude normaalsusesse. Sajad miljonid p(l)aanilise ärevushäire all kannatajad postitavad, tiktokivad ja säutsuvad tüdinud siirusega, et „nüüd, kus eriolukord on pannud mind olukorda, kus elamise asemel tuleb tegeleda elamise simuleerimisega ja võib-olla isegi mõtlemisega, olen hakanud rohkem tunnustama mõtlevate ja kirjutavate inimeste mõtteid“. Kõlab peaaegu nagu Slavoj „Pan(dem)ic“ Žižek: „Enough acting, let’s think!“ Nii et aitab sekeldamisest, mõelgem! Aitäh kallis Viirus, et sa oled elust teinud nii suurepärase teooria! Oligi kuidagi imelik, sest surm on ju ammuilma teooriaks tehtud, medikamenteeritud, desodoreeritud ja desarmeeritud.

Nii ei jäägi massidel üle muud kui läbida demokraatliku subjekti viimne pornograafiline initsiatsiooniriitus: liikuda näitavalt varjamiselt varjavale näitamisele. Hästi dresseeritud massidena saame me sellega üldiselt täitsa normilt hakkama.

Näitav varjamine

Kas surm saab sellega sama normilt hakkama, seda filmis „Teel taevasse“ näemegi. Õigemini näeme seda, mis juhtub „vahepeal / samal ajal maa peal“, kui lähtuda filmi originaalpealkirjast. Tõepoolest, omnes viatores sumus etc., kõik oleme rändurid teel (näiteks) taevasse. Turn on, tune in, aga mitte drop out, vaid take over paistab olevat surma kinnisidee, mida ta freneetilise järjekindlusega ellu/surma viib. Meie osa on põgeneda Samarrasse, kui oleme juhuslikult kohanud ainiti jõllitavat Surma Bagdadi turul, teadmata, et just nimelt Samarras oligi meil broneeritud kohtumine Temaga. Nii nagu pajatab W. S. Maugham oma hitis „Kohtumine Samarras“*. Mida siis teha? Jääda kohale ja irvitada Surmale näkku: „Mida on, mees, tee see värk siin ära, ma ei viitsi kuhugi minna?“

Aga, teades, et üksainus surnu garanteerib elu kümnetele inimestele, alates laibakosmeetikust ja lõpetades krematooriumiahju operaatoriga, et Big Death töötab käsikäes Big Moneyga, et globaalse surnuäri netoväärtus on peaaegu triljon eurot aastas, omandab filmireaalsus palju helgema palge. Money tells, death sells! Kusjuures, paneme tähele, ühtegi päris surnut filmis pole, isegi mitte kõige kribalamat vanamutti, kel poleks filmis laibana esinemise vastu ilmselt midagi.

Olin kunagi paar nädalat ühes Eesti linna lastehaiglas teisel korrusel ja otse all oli surnukuur, kuhu pidevalt surnuid toodi. Kus seal ikka oli surnuid! Porgandpaljad igast soost ja vanuses laibad autokastides ja järelkärudel. Küll lohistati neid välja furgoonidest ja motokuutidest, mõned põlenud, mõned nii lagunenud, et püsisid vaevu koos, mõned jällegi ülierutavad. Ja ära viidi surmigavad sündsalt kirstustatud asjad.

Filmis pole ka lekkivaid kirste, poolmädanenud või põlenud dramaatilistesse poosidesse tardunud kehasid, pole nn tõeliselt elavat surma, kõik on ikka korralikult halal. Nii peabki leppima staatiliste kaadritega, millel domineerivad kolmerattalised krusad, kõrgtehnoloogilised põletusahjud (mida ikkagi tuleb inimesel ahjuroobiga segada), mehhaniseeritud surnu­tõstukid ja -kärud, korrektselt prillitatud flöödipuhujad, erekollastes ürpides (et zombid neile otsa ei komistaks?) hauakaevajad, küünilised surnukosmeetikud ja laibastilistid, väsinud naispreestrid ja kalgistunud patoanatoomid. Kogu see kirev tegelaste galerii astub üles rujaliselt maatrikslikus steriilses ja rooste­vabas geomeetrias à la Malevitš või Mies van der Rohe. Surma presenteeritakse modernse hügieeni tippsaavutusena, demokratiseerunud, helge ja valgustununa, nagu on ju muudki uusaegse valgustusprojekti saadused, näiteks valgustatud konsumerism või valgustatud idiotism.

Kuna surm ise seisab n-ö paigal, on loogiline, et vähemalt kaamera seisab surmateema avamisel ka n-ö paigal.

Kaader filmist

Varjav näitamine

Mis veel varjatuks jääb, võib-olla igaveseks? Veri, higi, pisarad, koolnurasv ja vaglad. Laibalõhn, mis summeerib spetsiifilised (inim)keha valkude lagunemisel tekkivad gaasid. Ja otsatu kurbus. Muuseas, kui oma leinast näiteks mõne lähedase inimese surma puhul kahe nädalaga üle pole saadud, näidustab perearst teile Wellbutrini, ülitõhusat uue põlvkonna antidepressanti, toimeaineks bupropioon, ja nagu niuhti! Oletegi jälle töö- ja elukõlbulik täisväärtuslik tarbija, kes ei sure ega parane. Filmis ilmutavad seda sorti täisväärtuslikud wannabe’d ennast (ilmselt) kuskil anonüümses hooldekodus dramaatilise keelpillimuusika saatel suitsu kimuvate sootute seeniori­dena, nn surnujärjekorra ühikutena, kes siiski „surid traagilise ja saatusliku 2020. aasta juulis, aga oleksid nagunii surnud sama aasta augustis“, nagu Rootsi peaepidemioloog Anders Tegnell pidulikult kuulutab.

Isegi surnute nimed, mida loeb urnide näidis-hulgimatusel ette teatraalne naishääl, on filmis fiktsionaalsed. Huvitav, mille poolest on surnud kehvemad, koguni nii palju kehvemad, et isegi nende nimed nimetamata peavad jääma ja et neid endid isegi hägustatuna näidata ei tohi? Elavatele on seevastu kõik lubatud, kaasa arvatud autot juhtides kiirtoidu õgimine, lõputu mölutamine ja igasugused muud hookus-pookused. Ja-jaa, elu on ebaõiglane, aga surm on „tuhat korda ebaõiglasem veel“. Ning kultuuri defineerib mitte niivõrd see, mida me näitame, vaid kaugelt enam see, mida me ei näita.

Nii peamegi leppima režissööri küsimusepüstitusega „Kas on veel üldse midagi püha?“ või pigem isegi „Kas püha on miski, mida ei saa näidata, millele saab ainult viidata?“. Mis tegelikult tähendab ju, et „mida püham miski on, seda vähem kannatab seda näidata“. Jehoova palge näitamine lõppes ju mõnele pimedaksjäämisega, samuti nagu XIX sajandi aadlipreilidele alasti mehe näitamine minestusega. Aga mida siis üldse näidata? Figaro pulma? „Ranna­maja“?

Filmi autorid näikse eelistavat selgelt rahvalikku ja tarbijasõbralikku kaeblemist: „Meie ajal pole miski enam püha: surm on ära solgitud, maksud on ära solgitud, nüüd on elu ka ära solgitud eriolukorra, jäledate siniste kilesusside, lämmatavate koonukaitsmete, idiootlike 2 × 2 jaakjoala monumentide, köhimisvastaste seaduste jne poolt.“ Ja korraga täiskasvanuks saanud Billie Eilish („Therefore I Am“) kolab ihuüksi mööda kummituslikult tühje kaubanduskeskusi, kus õgib ära kõik kringlid ja beseerattad ning istub iga viimase kui leti peal – demonstreerides, et isegi hüpermarket pole enam püha.

Näitamine

Näitamine on perfektne, vastab igati töö pretensioonidele ja toetab kõiki sisulisi argumente. Film lähtub Rootsi staarlavastaja Roy Anderssoni visuaalsest esteetikast, lausa sel määral, et tundubki Anderssoni enda või vähemalt mõne ta eriliselt andunud jüngri tehtud. Kuna surm ise seisab n-ö paigal, on loogiline, et vähemalt kaamera seisab surmateema avamisel ka n-ö paigal.

„Esteetika on tänapäeval eetiline väljakutse,“ väidab Iisraeli etendaja ja filosoof Bracha L. Ettinger. Ja ainus järelejäänud eetiline väljakutse üldse.

* W. S. Maugham, Appointment in Samarra. Harcourt Brace & Company, 1934.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht