„Hukkunud Alpinisti hotell” – kolmkümmend aastat hiljem

Annika Koppel

Üle lumevälja põgenevaid tulnukaid jälitab valgeks võõbatud eraldusmärkideta helikopter. Põgenikud on veidi kohmakad ja aeglased, helikopteril pole mingi kunst neid rajalt maha võtta. 1979. aasta Nõukogude Eesti filmikunst ei olnud suuremateks trikkvõteteks ja usutavamaks illusiooniks ilmselt võimeline. Sisuline moraalne dilemma seevastu aga kerkib täie teravusega. Jutt käib Grigori Kromanovi filmist  „Hukkunud Alpinisti hotell”, mille peategelasel, nüri kohusetunde ja piiratud mõistusega politseiinspektoril Glebskyl (Uldis Pūcītis), on eespool kirjeldatud kurva finaalini jõudmisel oluline roll. „Kui nad on inimesed, siis nad on sulid ja said oma teenitud palga. Kui nad ei ole sulid, siis nad ei ole ju ka inimesed,” õigustab politseiinspektor Glebsky ennast filmi lõpumonoloogis. „Loogiline?” küsib ta enesekindlust  kogudes.

Glebsky eneseõigustuse monoloog võib olla liiga „puust ja punaseks” tehtud, aga ju siis režissöör pidas moraalse vastanduse esiletoomist eriti tähtsaks. See toimib: uus, salapärane, enneolematu ja teedrajav põrkumas vastu nüri ametnikuhinge seaduspäraseid ponnistusi. Kui filmi Glebsky ei ole õnneks päris vaba kahtlusest, siis päriselu Glebskyd ei pruugi ennast kahtlustega sugugi vaevata. Vastuolu  vaba ja mõtleva inimese ning mugava oma koha pärast pelgava ametnikuhinge vahel näib olevat universaalne. See võib olla üks põhjustest, miks film täna, 30 aastat hiljem, ikka meid kõnetab. Maavälised tsivilisatsioonid ja kohtumine tulnukatega on põnev teema, mis kunstivallas risti ja põiki läbi käidud. Eriti pärast seda, kui inimene 1969. aastal Kuul jala maha sai. Selle sündmuse uudsusele ja suurejoonelisusele pole aastakümneid  olnud midagi samaväärset lisada. Juba 1968. aastal linastus Stanley Kubricku „2001: Kosmoseodüsseia”, 1977. aastal tegi Steven Spielberg „Kolmanda astme lähikontaktid”, samal aastal tõi Georg Lucase „Tähesõjad” sisse 200 miljonit dollarit ja sai kümme Oscari nominatsiooni. „Hukkunud Alpinisti hotell” valmis 1979. aastal raudse eesriide taga kosmoselaine vaibuval harjal, aluseks vendade Arkadi ja Boriss  Strugatski samanimeline ulmeromaan.

Kodune kriitika tervitas „Hukkunud Alpinisti hotelli” üsnagi ebasõbralikult, laita nähti palju, aga esimesel linastusaastal vaatas filmi 17,5 miljonit inimest (üle NSV Liidu). Film sai Trieste rahvusvahelise ulmefilmide festivalil auhinna Hõbedane Asteroid. Filmi tegemist ja sellega seonduvaid üksikasju meenutagu toonased asjaosalised. Aga midagi sellist seal Kasahstanis Alma-Ata lähedal  mägedes ja Tallinnas Kadrioru tennisehalli ehitatud hotelli sisemuses loodud ja üles võetud sai, et film pole kolmekümne aastaga unustusse vajunud, vaid koguni uuenduskuuri läbi teinud. Programmi „Eesti film 100” raames on „Hukkunud Alpinisti hotell” juba neljas taastatud Tallinnfilmi mängufilm (Filmiarhiivi varadest lisandub veel „Noored kotkad”). Mitte et see käiks just „Hukkunud Alpinisti hotelli” kohta, aga kui vanu filme taastatakse,  sugeneb filmi tegijatel tihtipeale mõtteid, mida võiks teha ümber ja uuesti. Ikka juhtub, et midagi on jäänud minevikust hinge kripeldama. Osa sellest, mis aastakümneid tagasi kas võimaluste puudumisel või ka vahel lohakuse tõttu tegemata jäi, saab tänapäevase tehnika abil olematuks muuta ja enamasti neid võimalusi kasutatakse. Värvikorrektsioon lubab peaaegu et imet teha ja ka heli annab mitmeti parandada. 

Aga filmi taastamise käigus lausa ümber teha ei tohi. Vahel võib selle selgitamine olla üsna valuline. Erandiks ehk tsenseeritud filmid, kus saab taastada autori algse visiooni. „Hukkunud Alpinisti hotell” taastati Soomes Digital Film Finlandis: värvi määrasid operaator Jüri Sillart ja Pentti Keskimäki, pildi restaureeris Giuseppe di Giorgio, heliga tegid tööd Ants Andreas ja Sven Grünberg. Filmi pildi ja heli taastamine koos uue negatiivi ja kahe  koopiaga läks maksma ca miljon krooni. Siia sisse on arvestatud taastamise aluseks võetud vahepositiiv, mis ostetud Moskvast Gosfilmofondist. Programmist „Eesti Vabariik 90” eraldati miljon krooni kümne eesti mängufilmi algmaterjalide n-ö Moskvast kojutoomiseks. „Hukkunud Alpinisti hotell” ongi esimene, mis juba jõutud restaureerida. Kui kaua taastamisprotsess aega võttis?

Filmi algmaterjalid läksid Soome jaanuari lõpus, märtsi algul oli esimene värvimääramine, aprilli lõpuks sai pilt korda. Eelarvekärbete foonil polnud siis selgust, kas raha filmikoopiate tellimiseks ikka jagub. Suvi viis helimehed filmivõtetele ja töötajad puhkusele. Septembri lõpuks, kui Solarise keskuse ja sealhulgas uue kino Artis avamine ukse ees, süttis lõpuks roheline tuli koopiate tegemiseks. Film jääb pärast taasesilinastust 14. novembril kino Artis kavva kaheks nädalaks. Edasine sõltub  publiku huvist – loodame, et seda jätkub. „Hukkunud Alpinisti hotelli” DVD peaks müüki tulema järgmisel aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht