Homorahu, natsizombid ja solidaarsus

Buenos Airese filmifestival BAFICI on elevant, kes ei mõtle ega arva meist kuigi palju. Tuleb ise endalt küsida, kuidas paistab Eesti kauge megafauna taustal. On meil Ladina-Ameerikast miskit õppida?

JOONAS KIIK

Filme on ilmas mitu tükki, kõiki näha me ei saa. Iga suur filmifestival sisaldab haaramatut vaatepunktide paljusust ja mitmekesisust, võimalust vaadata maailma enamal viisil, kui kes tahes kahe nädala jooksul vastu võtta suudab. Sadadest filmidest koosnevaid kavu ei jõua juba füüsiliselt selle ajaga ammendada, rääkimata vaimsest vastuvõtuvõimest. Üksikisikule on see müriaad, musttuhat, lõpmatus – kujuteldamatu küllus, mis pähe ei mahu. Sama hästi võiks mulle näidata Jorge Luis Borgese keldrisse peidetud Alephi – punkti, singulaarsust, kust paistab korraga kogu kõiksus, mikro ja makro, kõik, mis üldse on. Argentiina kirjanik sai oma loos seda kõike korraga ka tajuda. Lihtsurelikule käib see üle jõu. Karta võib, et isegi Aleph ei aitaks. Tuleb teha valik, saada hakkama vähega: hääle, pildi ja tähega, nagu poeet ütleb.

Nii festivalidel kui ka tsiviilelus läheb vaatamisvalikust, olgu see juhuslik või informeeritud, täkkesse ja korda vaid väike osa. Aga kui juba veab, tuleb meelde, et jagatud hüve pole pool hüve, vaid topelthüve. Sestap ka käesolev lugu mõnest kõneväärt filmist, mida Buenos Airese indie-filmi-festivalil BAFICI1 kaetud sai ja mis ka Eesti publikut kõnetada võiksid. Borges nägi Alephis koos kõige muu olevaga kogu planeedi peegleid, millest ükski ei peegeldanud teda. Filmindus on ühtlasi diskokera, mis peegeldab ka vaatajat ja tema omailma uute nurkade alt. Enamikku allpool mainitud linateostest meie kinolevisse küll loota ei söanda, kuid kohalikele filmipidudele, nagu pimedad ööd, „Festheart“ ja Haapsalu õudusfestival, ehk siiski. Ja telesse ja netti.

BAFICI on meie PÖFFiga võrreldav üritus nii programmi mahult kui ka ealt, sündinud vaid kaks aastat hiljem, 1999. Publikut on argentiinlastel rohkem, tänavu ligi 400 000, aga eks ole neil ka rahvast enam. Buenos Aireses koos eeslinnadega elab kümme korda rohkem inimesi kui terves Eestis. Meie festival kuulub see-eest A-kategooriasse, mis on vist suur asi. Kava on, nagu nimetuski ütleb, keskendatud rohkem sõltumatule filmile, sealhulgas debüütidele, kodumaisele ja laiemalt Ladina-Ameerika toodangule. Paljude tundmatute kõrval jagus aga küllaga ka suuri nimesid nagu von Trier, Sorrentino, briti anarhist Julien Temple (retrospektiiviga) või sai vaadata sääraseid ajatuid peavooluhitte nagu „Tulnukas“ ja „Visa hing“2. Lastefilmide seas oli Eestigi esindatud „Kapten Morteniga lollide laeval“.3

„Natsizombi“ on täpsem sõna mitmes mõttes: poolelu-poolsurm, rudimentaarne ajutegevus, juhuslikud lühiühendused ähmastest mineviku-uidudest segatuna elementaarsete toitumis- ja hävitusimpulsside, pagulaspaanika, üleilmse juudi vandenõu, Autobahn’i ja aplusega.

Kaader filmist „Laipade lapsed“

BAFICIil on osatud ühendada PÖFFi ja TartuFFi parimad küljed: esimeselt aktuaalne ja esinduslik programm, teiselt mõnus sotsiaalsus, publikusõbralikkus ja rahvapeo õhkkond. Tüütult palju punaseid vaipu, punaseid jooni, jäika hierarhiat ega kastisüsteemi, kus vaataja on statisti rolli taandatud, ei märganud. Trügida ei tulnud, sest argentiinlased on vist planeedi järjekorralembeseim rahvas, kes moodustab eeskujuliku saba kõikjal, kus vähegi saab: bussipeatuses, pangaautomaadi juures, toidupoes ja apteegis, kinost rääkimata.

BAFICI piletid maksavad mitu korda vähem kui tavaline multipleksikülastus, paljud linastused ja vabaõhuüritused on tasuta. Nädalavahetustel suletakse põhilises filmipeorajoonis Belgranos mitme kvartali ulatuses liiklusele kuuerealine tänav, et pakkuda igas vanuses publikule mudilastest raukadeni välikino ja muud temaatilist meelelahutust. Fiesta’t soosib kesksügisene aprilliilm, mis meenutas Eesti suve heldeimaid hetki, mitte seda troopilist leitsakut, mis valitseb Argentiina pealinnas südasuvel, ütleme jõulude ja aastavahetuse paiku. Ning kuna Buenos Airese üldine vaib on samuti meeldiv, eurooplase pilgule vahemereliselt sulnis ja sõbralik, siis kokku on see Karlovy Vary kõrval mõnusaim filmifestival, kuhu sattunud olen.

Teerullita homoseksuaalsus

Silmatorkavalt palju paistis olevat lugusid soosisestest armu- ja peresuhetest. Lõuna-Ameerika on muidu planeedi kõige katoliiklikum manner ja Argentiina enam kui neljakümnest miljonist elanikust on vaoshoitumategi hinnangute järgi vähemalt kaks kolmandikku katoliiklased. Jumalateenistusel käib küll vaid iga viies, ent kirikul on ühiskonnas siiski suur mõju. Abort on siiani illegaalne, välja arvatud vägistamise või ohu puhul naise elule ja tervisele, kusjuures neidki erandeid üritatakse kohati mitte rakendada.4 Kõlaks nagu tõotatud maa Järvide-Vooglaidude koolkonna fundamentalistidele, kui Argentiina poleks aastal 2010 seadustanud esimese Ladina-Ameerika riigina homoabielu kiriku vihasest vastuseisust hoolimata. Buenos Airese peapiiskop Jorge Bergoglio, kellest paar aastat hiljem sai praegune paavst Francis, kirjutas enne eelnõu vastuvõtmist, et see käivat Jumala plaani vastu, kahjustades mehest, naisest ja lastest koosnevat perekonda kui sellist ning seades ohtu selle olemasolu.5 Raske öelda, milles täpsemalt kahju seisnema peaks, aga praeguseks on homoabielu või tsiviilkooselu seadustanud veel terve hulk Ladina-Ameerika riike eesotsas Brasiiliaga, ja Argentiinas on avalikkuse toetus homoabielule veel kasvanud.6

Argentiina filmides paistab see taust avalduvat nii, et homoseksuaalsusest ei tehta enamasti suurt numbrit, isegi kui see on kesksete teemade hulgas. Ehk on asi siinse rahva üldiselt päikselisusse kalduvas loomuses, aga paistab, et meeste- ja naistevahelisi armusuhteid võetakse väga rahulikult, mitte valulisemalt kui heteroseksuaalseid – teisisõnu üldse mitte kuigi rängalt, seda vähemalt linnaelu kajastavais lugudes. Näiteks „Adopteerijad“, mille teema sisaldub pealkirjas, sarnaneb kergemeelse keskealiste suhtekomöödiana toonilt ja meeleolult hiljuti meie kinodes linastunud keskealise argentiina paari lahku-kokku-looga „Ootamatu armastus“.7 Külas võidakse homoseksi muidugi ka rangemalt suhtuda, isegi vägivaldseks muutuda, nagu näitab lihtsakoeline draama „Paksu nahaga mehed“, mis rooskab preestrite pedofiiliat ja seda varjavat kiriku ringkaitset.8 Ent selleski on mingit pasolinilik-rustikaalset süüdimatust.

Huvitavamad geirubriigi asjad olid festivali parimaks Argentiina filmiks kuulutatud „Sajandi lõpp“, lüüriline, silmapaistvalt esteetiliselt vormistatud armastuslugu, mis mängib mittelineaarsel ajajoonel läbi ühe Grindrist algava suhte võimalikud variandid.9 Veelgi sümpaatsema mulje jättis aga „Veamarginaal“, mis saaks Bechdeli testi järgi sama maksimumilähedase tulemuse kui naaberriigi Paraguai mullune ohtralt pärjatud nais-suhtedraama „Pärijannad“.10 Argentiina lugu on pigem romkommilik, kergem ja helgem, aga siingi pole peategelane enam esimeses nooruses, kõik tegelased on naised ning mehi vaat et ei mainitagi. Ilusad ja inimlikult köitvad naiste maailmad.

Tõepoolest traagiline geifilm on tänavuse BAFICI peaauhinna võitnud Ühendriikide dokumentaal „Ükssarvik“ („The Unicorn“, 2018), autoreiks Isabelle Dupuis ja Tim Geraghty. Seda reklaamitakse loona tundmatust muusikust Peter Grudzienist, kes olevat olnud 1970ndatel esimene avalikult kapist väljas muusik mitte just kõige homosõbralikumas kantrimaailmas. Too sünopsis juhib aga ootusi veidi vales suunas, sest filmi fookus ja põhikonflikt ei seisne mitte seksuaalses identiteedis või sellega seoses tunnustamata loomingus, vaid psüühilistes probleemides ja lootusetus hädaorus, kus nii elatanud peategelane kui ka tema õde 30 aastat hiljem vaevlevad. Valdavalt VHS-koduvideo kvaliteedis materjalist kokku lõigatud film on justkui kombinatsioon tuntud muusikudokkidest „Kurat ja Daniel Johnston“ ning „Suhkrumeest otsides“,11 mõjus aga võimsamalt ja valusamalt kui need. Ei mäleta, et oleksin üldse kunagi varem näinud nii raputavat dokumentaali psüühikahäiretega inimeste viletsusest ja diskrimineerimisest.

Keldritäis austria natsizombisid

Andrei Liimets kirjutas äsja siinsamas lehes praegusest õudusfilmirenessansist, mida annab võrrelda varasemate kuldaegadega, alates 1920-30ndatest, kuna meie sajandi poliitilises arengus nähakse paralleele möödunud sajandi omaga.12 „Laipade lapsed“13 sobib kindlasti kõnealust renessanssi esindama, rääkides natsizombide kaudu ühiskonnas peituvatest pingetest sel moel, et see võiks kõnetada (või ärritada) ka žanrikauget publikut.

Film põhineb austria nobelistist kolekirjaniku Elfriede Jelineki samanimelisel mammutromaanil-tähtteosel. Eesti publikule on vahest tuttav Jelineki „Klaveriõpetaja“ ja Michael Haneke samanimeline ekraniseering.14 „Laipade lapsi“ võib pidada painajalikuks, aga kindlasti mitte painajalikult tõsimeelseks, nii et see ei sarnane Haneke psühhoterrorile muu kui echt-austrialiku halastamatuse, perverssuse ja misantroopia poolest, mis seostub filmivallas Haneke kõrval eelkõige Ulrich Seidli nimega. Ja tema on filmi produtsent.

Jelinek kirjutas romaani austria zombiühiskonnast 1990ndatel, mil riigi natsiminevik oli hoolega maha maetud, ent mida sügavamale see maeti, seda vähem tast lahti saadi. Praegu, ligi veerand sajandit hiljem, mõjub Jelineki kujund lausa prohvetlikuna: ei mingit varjamist enam, zombiapokalüpsis on juba täies hoos, kõik hauad lahti prahvatanud, ebasurnud kondavad segasel mörinal uulitsail, üks käsi õieli, teises tõrvik, ja hirmutavad inimesi.

Natsizombi on meie aja sümbol ja kaubamärk ning ühtlasi vastus meilgi mõnda justkui põhilisena köitvale küsimusele, kas on ikka õige kasutada tänapäeval sõna „nats“, kui pole näha Chaplini vuntsi, koonduslaagrit ja Hugo Bossi mundrit. Nojah, võiksime ehk liigitada nad Hašeki terminit kasutades poolpeeretajateks, kuid see oleks ideoloogilises mõttes liialt ebamäärane. „Natsizombi“ on täpsem sõna mitmes mõttes: poolelu-poolsurm, rudimentaarne ajutegevus, juhuslikud lühiühendused ähmastest mineviku-uidudest segatuna elementaarsete toitumis- ja hävitusimpulsside, pagulaspaanika, üleilmse juudi vandenõu, Autobahn’i ja aplusega.

Tunamullu, kui austria zombid valitsusse tuikusid, nimetas meie vastava partei häälekandja neid Euroopa uueks lootuseks.15 Tollele lootusele – kel on loomulikult koostööleping Putini parteiga Ühtne Venemaa – kuulub Austrias siseministri portfell nagu nüüd meilgi, ja seal on juba kasutatud kriminaalpolitseid omaenda riigi eriteenistuste vastu, kes paremäärmuslasi liiga valvsalt silmas pidasid.16 Ajakohasemat teemat annab ühele mängufilmile otsida.

Laipade lapsed“ on arhailiselt jämedateralisele 8 mm tselluloidile üles võetud konarlik tummfilm tüüpilise õudusheliriba saatel, nii et seos 1920ndatega on ka vormiliselt ilmne. See vorm mõjub tänapäeval paratamatult veidi koomiliselt, eriti vahetiitreina esitatud katkendlik dialoog. Lisaks seidlilik küüniline huumor, zombižanrile loomuomane kalmukoomika, törts „Nekromantikut“17 ja montypythonlik kalalaksude vodevill. Arusaadav, kuidas ja miks võib teatritaustaga autorite taies mõnele närvidele käia, tunduda liigkontseptuaalne või liignihilistlik, kuid igatahes on see terav ja originaalne panus varem peamiselt nišimeelelahutusena viljeldud natsizombide žanrisse.

¡Viva la revolución!

Eesti oludes mängivad natsizombide ja fundamentalistlike keskajazombide kõrval olulist rolli nõukazombid, kes on minevikku takerdunud teisel moel: mitte murdmatut liitu või Leninit taga igatsedes, vaid vastupidi, indutseerides nõukogudevastaseid ja antikommunistlikke poose ning ühtlasi põlgust kõige vastu, mis võiks kuidagi vasakpoolsusega seostuda. Ka ENSV-zombistumine esindab võimetust muutustega kohaneda, püüdu jääda igavesti sedasama jõge tallama. Nõukaajal oli päris mõttekas ja praktiline eeldada, et kõik, mida võimud propageerivad, on vale ja jama, ning kõik sellele vastanduv õige: Nõukogude Liit paha, kommunism paha, Marx paha, Brežnev paha, Castro paha; Ühendriigid head, kapitalism hea, Friedman hea, Thatcher hea, Pinochet hea. Mudel töötas kenasti ja suuresti sellele alusele taastasimegi Eesti Vabariigi, unistades vabast, jõukast ja õnnelikust maailmast, mis oleks kõike seda, mida nõukogude rahvaste vangla polnud.

Mõistagi osutus maailm teistsuguseks ja keerulisemaks nagu alati, kuid aegunud binaarmudel jäi püsima ja õitseb siiani mitte ainult kohalike natsizombide seas, kus see on ootuspärane, vaid märksa laiemas seltskonnas, kes enamasti peab end mingil moel parempoolseks või ka konservatiivseks. Meie zombi-McCarthyde rongkäigus koperdab kolmkümmend aastat pärast külma sõja lõppu isamaaliste poliitikaveteranide ja nende parteilise järelkasvu kõrval endisi tippkommareid, kommarite ahjuajamise entusiaste, meediamagnaate, pangaametnikke, trobikond ajakirjanikke, literaate, kolumniste ja ärimehi, kes kõik tormavad punast värvi nähes või Marxi nime kuuldes vahvate võitlusveistena puhkides areenile oma ammu ajaloo prügilasse mattunud totalitaarse sünnimaa ja selle kujuteldavate agentidega võitlema. See fantoom-corrida võiks olla lihtsalt lõbus jälgida, kui meil ja maailmas poleks parasjagu ka pärisprobleeme ja kui nõukazombidel poleks üksiti ühiskonnas märkimisväärset mõju ja võimu, mille abil neid probleeme süvendada, näiteks toetades vähem või rohkem natsizombisid, kelles nähakse liitlasi sõjas kommunismitondiga.

Paraku jagub nii pärisprobleeme kui mõjuvõimu ja sestap tasuks tutvuda muu maailma, näiteks Ladina-Ameerika kogemusega, kus paljudel nimedel ja mõistetel võib põhjendatult olla muidki tähendusi kui need, mis kopitavad meie mõtteruumis külmast sõjast saati. Võtame näiteks kas või sellised nimed nagu Argentiina revolutsionäär Che Guevara või tšiili diktaator Augusto Pinochet.

Viimase ajast räägib dokumentaal „Santiago, Itaalia“, autoriks veteran Nanni Moretti, kelle filmidest on meie kinolevis sel kümnendil linastunud „Meil on paavst“ ja „Minu ema“.18 Pealkirjas mainitud Santiago on Tšiili pealinn, kus kindral Pinochet korraldas 1973. aastal USA toel putši, kukutades demokraatlikult valitud marksistliku presidendi Salvador Allende. Järgnes sõjaväeline diktatuur ja terror, kus tuhandeid piinati, hukati ja teadmata kadunuks jäi. Moretti on kaamera ette saanud nii ohvrid kui ka nende jälitajad-piinajad. Viimased ei kahetse muidugi midagi, nagu ei kahetsenud Indoneesia veelgi ulatuslikuma kommunismivastase genotsiidi teostajad õõvastavas dokis „Tapatöö“.19 Tšiili režiimi kruvide suust kõlavad igituttavad tüüppõhjendused: täitsin käsku, tegin oma tööd, konfliktis on ikka kaks poolt, ei ole ainult üks süüdlane, jääge neutraalseks, ärge valige poolt. Eks tõde ole ju alati kusagil sadistliku timuka ja tema ohvri vahepeal.

Jah, teadagi, et meil pole asjad praegu nii kaugele läinud, meie mutrikeste banaalne kurjus väljendub tegudes tagasihoidlikumalt. Ent needsamad põhjendused on ette valmis, universaalsed, neid kuuleme juba täna.

Moretti siht pole siiski sisendada vaatajale musta masendust, vaid pigem lootust, mida santiagolastele kehastas Itaalia saatkond. Need chileno’d, kel õnnestus üle müüri sinna põgeneda, olid hunta käest pääsenud, sest kuigi saatkonnast sai ajapikku puupüsti rahvast täis põgenikelaager, ei antud kedagi režiimile välja ja toimetati põgenikud viimaks Itaaliasse, kus nad said itaallaste solidaarsuse toel uue elu rajada. Ja see on sama solidaarsus, mida meilgi oleks vaja endas leida nüüd, ligi pool sajandit hiljem, et seista vastu zombirünnakule, millele äraootav, ükskõikne ja nahahoidlik enesekesksus passiivselt teed sillutab.

Kuidas vastuastumist praktiliselt teostada, näitab „Berlinalel“ kaks auhinda pälvinud dokumentaal „Nüüd on sinu kord“,20 jagades Brasiilia õpilaste viimase viie aastaga kogunenud ulatuslikke protestikogemusi, alates meeleavalduste korraldamisest ja lõpetades koolide okupeerimisega. Teostuselt mõnevõrra konarlik, kuid õppefilmina haarav, tänuväärne materjal.

Meie aeg

Lõpetuseks puhtast kunstist. Tristan Priimägi rääkis siin hiljuti mehhiko filmi võidukäigust Hollywoodis ja mõnigi veel on kiitnud Alfonso Cuaróni „Roma“ tänavu parimaks Oscari-kandidaadiks ja möödunud aasta parimaks filmiks.21 Nõustun minagi, et uhke pildi- ja stseeninikerdustöö, kuid mu lemmikmehhiklane pole praegu siiski mitte Cuarón ega ka Guillermo del Toro, isegi mitte Alejandro González Iñarritu, vaid Carlos Reygadas filmiga „Meie aeg“.22 Hollywoodist jääb see kolmetunnine mammutoopus nii kaugele, kui jääda saab, kuid kunstfilmi vallas on kiusatus kuulutada see möödunud aasta vägevaimaks saavutuseks.

Selles on olemas kummaline, kuid põhimõtteliselt siiski realistlikuna võetav lugu, millest ma Reygadase eelmises filmis „Post Tenebras Lux“ justkui puudust tundsin. Ühelt poolt on see sama imelik armastusfilm kui Paul Thomas Andersoni „Nähtamatu niit“,23 kuid tolle kammerlikkuse asemel on Reygadase teoses mingit uskumatut avarat haaret ja ootamatut vabadust. Teiselt poolt on see sama kaunis metafüüsiline katedraal kui Malicki „Elupuu“,24 ent sõnatum, mõistatuslikum, ei kipu ehk tähendusi sedavõrd dikteerima. Pöörane must monoliit, mis nõuab vaatajalt palju avatust, kuid annab veel rohkem vastu. Aken igavikku. Aleph.

Muchas gracias, Ladina-Ameerika.

1 Hisp Buenos Aires Festival Internacional de Cine Independiente.

2 „Alien“, Ridley Scott, 1979; „Die Hard“, John McTiernan, 1988.

3 „Kapten Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, 2018.

4 Erika Guevara-Rosas, The 11-year-old Argentine girl is not alone. Latin America’s abortion laws are a form of torture. – Washington Post 5. III 2019.

5 Il cardinale Bergoglio invita gli argentini a una marcia a difesa della famiglia. – L’Osservatore Romano 13. VII 2010.

6 Anna-Catherine Brigida, Latin America has become an unlikely leader in LGBT rights. – Qz.com 6. VI 2018.

7 „Los adoptantes“, Daniel Gimelberg, 2019. „El amor menos pensado“, Juan Vera, 2018.

8 „Hombres de piel dura“, José Campusano, 2019.

9 „Fin de siglo“, Lucio Castro, 2019.

10 „Margen de error“, Liliana Paolinelli, 2019. „Las herederas“, Marcelo Martinessi, 2018.

11 „The Devil and Daniel Johnston“, Jeff Feuerzeig, 2005. „Searching for Sugar Man“, Malik Bendjelloul, 2012. „La pianiste“, Michael Haneke, 2001.

12 Andrei Liimets, Õudusfilmide renessanss. – Sirp 3. V 2019.

13 „Die Kinder der Toten“, Kelly Copper, Pavol Liska, 2019.

14 Elfriede Jelinek, Klaveriõpetaja. Tlk Liina Truus-Mittermayr. Elmatar, Tartu 2005.

15 Euroopa uued lootused: Austria sai migratsioonivastase valitsuse ja rahvuslased koonduvad. – Uued Uudised 16. XII 2017.

16 Katrin Bennhold, As Far Right Rises, a Battle Over Security Agencies Grows. – New York Times 7. V 2019.

17 „Nekromantik“, Jörg Buttgereit, 1987.

18 „Santiago, Italia“, 2018. „Habemus papam“, 2011. „Mia madre“, 2015.

19 „The Act of Killing“, Joshua Oppenheimer, 2012.

20 „Espero tua (Re)volta“, Eliza Capai, 2019.

21 Tristan Priimägi, Müürid üles, müürid maha. – Sirp 1. III 2019.

22 „Nuestro tiempo“, Carlos Reygadas, 2018.

23 „Invisible Thread“, Paul Thomas Anderson, 2017.

24 „Tree of Life“, Terrence Malick, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht