Hiiglaslik kärbes, muud suurt midagi

Quentin Dupieux’ uus komöödia „Kärbes“ naerutab, kuid südamesse ei poe.

PILLERIIN RAUDAM

Mängufilm „Kärbes“ („Mandibules“, Prantsusmaa-Belgia 2020, 77 min), režissöör-stsenarist-operaator-monteerija Quentin Dupieux, muusika autor Metronomy. Osades David Marsais, Grégoire Ludig, Adèle Exarchopoulos jt.

Quentin Dupieux’ kohta on kirjutatud, et tema filmid on sageli hämmastanud publikut ning vihastanud kriitikuid.1 Paistab, et eelmisel aastal Veneetsias esilinastunud komöödiafilmiga „Kärbes“ ei ole teisiti. On raske tuua välja üht kindlat nimetajat, mis filmi kokku võtaks. Samal ajal on tugevalt tajuda, et režissöör Dupieux ise oma filmi tõsiselt ei võta, ning see laseb ka vaatajal lihtsalt minutist minutisse kulgeda, otsimata sellest kõigest teemat ja sõnumit.

„Kärbes” on absurdne komöödia-­teekonnafilm. Filmi süžee kulgebki nagu tee, käänulistel ja kummalistel radadel, aeg-ajalt peatudes ning vahel ka kuskile ära kadudes.

Peategelased, 40ndates ammused sõbrad Jean-Gab (David Marsais) ja Manu (Grégoire Ludig), ei tee kumbki oma eluga midagi erilist. Jean-Gab elab emaga ning Manu on kodutu. Ootamatult saab Manu võimaluse teenida 500 eurot – selleks on vaja üks kohver kohale viia.

Rahanäljas Manu võtab ülesande vastu, varastab ühe logu auto, kutsub hea sõbra Jean-Gabi kaasa ning 500 eurot terendabki juba silme ees – kuni mehed avastavad auto pagasiruumist hiiglasliku kärbse. Esmasest ehmatusest toibununa otsustavad nad kärbse välja treenida ning hakata temaga raha teenima. Kärbse nimeks saab Dominique.

Jah, kinolinal mõjub see lugu veelgi jaburamalt.

Quentin Dupieux’ taotlus on olnud tuua kärbes ekraanile võimalikult orgaanilisena: ta ei ole kasutanud animatsiooni, vaid kärbsenukku, mida liigutas nukunäitleja.

Kaader filmist

Quentin Dupieux’ käest on palju küsitud, miks ta valis filmi just kärbse. Režissööri sõnul on tal pidevalt suur hulk mõtteid, kuid kui üks neist pähe pidama jääb, siis ta teab, et see peab olema midagi huvitavat. Hiiglaslik kärbes tuli talle esimest korda pähe aastaid tagasi ning jäi kummitama. „Esimene idee oli hiiglaslik kärbes prahi keskel, auto pagasiruumis. Ma ei tea, miks. See mõte meeldis mulle, seega pidin selle ümber loo ehitama.“2

See, et lugu on ehitatud kärbse, mitte paeluva tegelase või mõne muu tugeva(ma) alustala ümber, annab tunda. „Kärbes“ on hüplik: ette visatakse igasugu sündmusi ja tegelasi, kelle puhul ootaks edasist arengut, kuid kõik need olukorrad lahenevad möödaminnes õige peagi või jäävad lahtiseks. Kokku jääb loost episoodiline mulje. Filmi tegevus sai mäletatavasti alguse kohvrist. See tundub väga oluline ja sellest räägitakse palju, aga vaid kuni kärbse ilmumiseni. Siis ununeb meestel, et neil tuleb saadetis kohale viia. Umbes pool filmi saladuslikust kohvrist ei räägita ning tundub, et selle juurde me küll enam tagasi ei pöördu. Aga siiski. Lõpuks see juhtub, kuid liin laheneb siis liiga kiiresti ja liiga lihtsalt. Ehk ununes paljuräägitud kohver ka filmitegijatel endil?

Komöödiažanrile omaselt ei anta meile eriti aega, et tegelastega kokku kasvada ega neid sügavuti mõista. Näiteks peategelase Jean-Gabiga kohtume esimest korda mere ääres. Mees magab rannal, ise pooleldi vees. Veel saame teada, et ta vajab raha, aga muud suurt midagi. Sarnane skeem kordub kõigi teiste tegelaste puhul (välja arvatud Adèle Exarchopoulose Agnès, kellest tuleb juttu hiljem). See tingib olukorra, kus tegelaste vastu puudub empaatia. Nende eludes on küll midagi kaalul, aga vaatajaid see eriti ei kõiguta, sest me ei tunne neile niigi kaasa. Dupieux ei paista ise sellest ebamäärasusest hoolivat – ta viskab ette järjest uusi ootamatuid olukordi. Publikut, kes heidetakse hektilisse sündmuste keerisesse, hoiab filmi juures vaid üks küsimus: „Mis sellest hiiglaslikust kärbsest edasi saab?“ Ausalt öeldes, sellest küsimusest piisabki, et 77 minutit ära täita.

Dupieux armastab oma filmidesse kokku tuua erisuguseid inimesi ning seetõttu on ta näitlejatena kasutanud sageli ka muusikuid. „Kärbes“ ei ole siinkohal erand. Ühes kõrvalosas teeb näitleja­debüüdi Belgia räppar Roméo Elvis. Veidi tusase noorema vennana mõjub Elvis usutavana ning täiendab hästi rohkem ja vähem kummalisi tegelasi, kes jäävad Manu, Jean-Gabi ja Dominique’i teele.

Tähelepanu tõmbab endale Adèle Exarchopoulos, kes mängib kõrval­tegelast Agnèsi. Nimelt tundus kaks hullumeelset Dupieux’ meelest vähe ning seetõttu lõi ta Agnèsi tegelaskuju, kelle kõrval Manu ja Jean-Gab paistaksid normaalsed.3 Agnès on suusaõnnetuses saanud tugeva peapõrutuse ning on pärast seda nõdra aruga. Juba tema traagilise ja halenaljaka taustaloo tundmaõppimine paneb talle kaasa tundma, kuid Dupieux on paigutanud ta kummastavatesse olukordadesse, mis lihtsalt ei saa kedagi külmaks jätta. Nii tema näoilmed kui ka jutt on kohutavalt koomilised – stseenid temaga panid saalitäie rahvast naerust rõkkama. Adèle Exarchopoulose ekstsentrilisus trumpab peategelased üle. Dupieux on Agnèsi stsenaariumisse sisse kirjutades tabanud kümnesse – Adèle Exarchopoulos päästab filmi. Seda muidu totrat ning vähese sisuga komöödiat tasub vaadata ainuüksi tema pärast.

Filmi tegemisel on kasutatud vana kooli meetodeid. Dupieux’ taotlus on olnud tuua kärbes ekraanile võimalikult orgaanilisena: ta ei ole kasutanud animatsiooni, vaid kärbsenukku, mida liigutas nukunäitleja. Vaid jalad loodi hiljem arvuti abil. „Ma vajan näitlejate ja kärbse vahele sidet,“ on Dupieux selgitanud.4

Visuaalselt ongi loomulikult liikuv ja naturaalne kärbes see huvitav ja ootamatu detail. Kõige muu poolest jääb film tavaliseks ning veidi igavakski. Kaameratöö täidab oma eesmärki ehk annab kogu info edasi, kuid midagi meeldejäävat ega huvitavat seal pole, ei värvide ega kompositsiooni poolest. Film, mille sisuga on nii hullumeelseks mindud, võiks natukenegi üllatada ka kaameratöö ja montaažiga ning vormilt sisuga kaasa minna. Pikapeale läheb „Kärbse“ pildikeel üksluiseks.

„Kärbes“ pole film, millest otsida sügavamõttelisust ega sõnumit. Kui üldse, võiks sõnumit otsida Manu ja Jean-Gabi lapselikust ning mängulisest sõprusest, kuid sealtki on seda raske leida. Quentin Dupieux’ ei olegi tahtnud teha tõsiseltvõetavat filmi. Paraku jääb „Kärbes“ ka kõige suurema tahtmise juures pelgalt kergeks meelelahutuseks.

Miks seda siis vaadata? Esiteks, naerda saab. Kes ja kui palju, on juba maitse asi, kuid päris kindlasti leidub seal naerukohti kõigile. Teiseks, film on helge. Kel soovi, saab end vihma uppunud augustikuust kas või pooleteiseks tunniks välja lülitada ning unustada end päikeselisele Prantsusmaale. Kolmandaks on see hiiglaslik kärbes päris armas vaatepilt. Ja kui tõenäoline ikka on, et üks kärbes nii mõjub?

Üllatusi ja toredaid hetki on filmis küllaga, aga ilmselt ei tee „Kärbes“ kedagi rikkamaks ega vaesemaks. Jääb mulje, et nii mõnigi stsenaariumi osa on jäänud läbi mõtlemata ning vajaks veel lihvimist. Puudu jääb nii sisutihedusest kui ka visuaalsest naudingust. Tundub tõesti, et kogu asi on vaid kärbse ümber üles ehitatud. Kui mõne aja pärast on ETV2s taas frankofooniakuu ning selle raames peaks „Kärbes“ teleekraanile jõudma, on ebatõenäoline, et film oleks millegi poolest veel meeles. Peale selle hiiglasliku kärbse ja halenaljaka Agnèsi, muidugi.

1 Jonathan Romney. „I Want to Make People Laugh“: Quentn Dupieux, the Fun Auteur of French Cinema. The Observer 4. VII 2021.

2 Filippo l’Astorina. Mandibules, an interview with director Quentin Dupieux: „I’d rather make tonnes of small movies than work five years on a big budget“. The Upcoming 14. IX 2020.

3 Samas.

4 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht