Heade kavatsustega sillutatud kannatuste rada

Tarmo Teder

Kaadrid filmist Kes oli see 1920.-1930. aastate Estonia särav operetitäht ja jumaldatud lauluhääl, kes piinles aastatel1941–1946 Gulagi arhipelaagi tosinas laagris, tõusis pärast sõda Eesti sõnateatri lavalaudade staariks, rehabiliteeriti alles 1983. aastal, sai NSV Liidu rahvakunstniku tiitli ja valiti Eesti sajandi saja suurmehe hulka?

Jah, õige vastus on Ants Eskola. Möödunud neljapäeval esilinastus kinos Sõprus pikk dokumentaalfilm legendaarsest näitlejast. Tema tütrepoeg Kristjan Paul Virve, filmi „Ants Eskola: olla või mitte olla” autor, on aastate jooksul teinud ära suure töö: otsinud igasugustes arhiivides ja vanaisast järelejäänud materjalides, valinud, komponeerinud ja monteerida lasknud. Aastatel 1908–1989 elanud Ants Eskola kunstiline pärand on tohutu: sadade teatrirollide kõrval oli ta andekas kunstnik, armastatud laulja ja hiljem filmiharrastaja, kellest jäi maha oma 60 rulli 16 mm lintidega, mis võimaldanuks esitada omaette mastaapse sissevaate näitleja eraellu. Ega hästi mäletagi, et Eestis oleks pealt pooleteisetunnist portreedokumentaali tehtud, lähiajaloost meenub ainult Enn Säde mammutfilm „Jüri, see mulk ehk Mis tuul müürile…” (Profilm 2004, 132 min) Jüri Müürist. Aga kahjuks soikus selle filmi analüüs Tartu semiootika tööde ja tegemiste alla juba enne pronkssõduri, ahjuajamiste ja natsisümboolika riiklikku ekspertiisi.

Kristjan Paul Virve värske portree­doku­mentaal koosneb suures osas Ants Eskola teatri- ja filmirollide kronoloogilisest väljatoomisest, nende osatäitmiste kokkuvõtetest, kümnetest ja kümnetest lühikestest taasesitustest. Samm-sammult ajas lineaarselt edasi liikudes moodustub loomingulooline ülevaade kui audiovisuaalne album, rollisoorituste joonlauale tõmmatud portretograafia. Silmas pidades režissööri koostööd teatriliidu ning teatri- ja muusikamuuseumiga, pole selles igikulunud talletamisviisis midagi uudset ega ka eripärast. Ka võib mõista noore filmiautori õhinat oma suure vanaisa rolliookeani avastamisel. On aga kaheldav, kas see pikk taasesituse formaat nõudlikumale ja teadlikumale teatri- ja kultuurisõbrale palju uut infot enam annab.

Teiseks ja vahest huvitavamaks, kuid ka hõredamaks „Ants Eskola…” komponendiks on portreteeritava ajastu- ja sugukondlik taust: vanad kroonikalõigud mitmetest arhiividest ja fotod perekonnaalbumist. Etteruttavalt olgu öeldud, et kolmele-neljale filmikriitikule pakkusid huvi just need suhteliselt teatrikauged, kuid seda hinnatavamalt erilised isiku- ja ajaloolised episoodid, mida filmis rolliuputuse kõrvale napilt näidati. Ka telesaade „OP!” oli varmas neid näitamiseks välja noppima. Paraku kippusidki need kriitilise silma jaoks jääma filmi vähesteks paeluvateks „tükkideks”.

„Ants Eskola…” komponentidena peaks välja tõstma veel temaatiliselt markeerivad väikesed logod, mis aitavad vaatajat silmapidi filmi ainesevaldkonda kinnistada. Need on veidi viikinglikus vaimus kokkuvõtlikult üldistavad sümbolid: dirižaabel teravatipulise arhitektuuri foonil taevas – ideaale, futuristlik auruvedur – ajastuid, keerlev grammofoniplaat – muusikat, bordoopunane draamasaal – teatrit, jõuliste tiibadega lind pilvede foonil taevas – vabadust. Üldse kannatab film liiga pateetilise, mingi raskepäraselt üleva uusgooti tooni all.

Suurem häda on/oli aga mujal ja tundub, et edaspidi annab seda vältida. Esilinastuse ajal muutus filmi hea tahe ja selle esitus siin kirjutavale kriitilisele meelele kiiresti kannatuste rajaks, pehme kinotool hooti piinapingiks. Ainult hispaaniapäraselt sissepunnitatud austus esineja ja esitatava vastu oli see, et võltsviisakust kangutades kohale istuma jääda, mitte peast kinni hoides minema tormata. Põhiline suur häda oli see, et ilmekalt seletavad diktoritekstid olid põhja keeratud, pildilemb vaataja pidi puhuti taluma imalat kõrvakarjumist. Üldse muutub pealelugejate mitmesus filmis pisteti justkui väikesteks vahekuuldemängudeks. Tihti on tekstiks kasutatud Eskola mälestuste köidet „Näitleja on ajastu lühikroonika”, ka Panso „Portreid minus ja minu ümber” jmt sõnaallikaid. Natuke segaseks jääb, st ei tule otse välja, kuidas see näitleja on ajastu lühikroonika: kas oma eluga üldse, mis sisaldab rolle, rahvalikku kuulsust ja varjatumat eraelu? Ju siis kõike sünteetiliselt.

Portreefilmis „Ants Eskola…” kui omaette dokumentaalteoses paistab vanaisa imetluse ja selle esituse vastuolu. Heade kavatsustega sillutatud kannatuste rada tuleb välja esmajoones peategelase pikast, vastuolulisest, vaheldumisi traagilisest ja glamuursest elust. Omakorda hakkab mängima näitleja eraelu ja avaliku lavakunsti vaheline pingestus: Eskola rollid olid üldrahvalikult tuntud ja kõrgesti hinnatud, tema kiivalt varjatud eraelu ja selle kaudu ka isiksuslik süvakiht kui inimese olemus jäi väga suletuks. Seda nii tema elus kui nüüdses filmis.

Mis oli see Eskola paljuandekuse säsi, tema isiksuslik salamootor, käivitav varjatud psühhofüüsiline aines, sellele film vastust ei anna ja paistab, et seda polegi üritatud. Küllap oli latt seatud laiema vaatajasihtgrupi ja kultuurharidustöö peale. Mina oleksin tahtnud näha just seda varjatud, mitteteadvustatud ollust, mida Eskola kiirgus nii väga aimata lasi, kuid seletada kahjuks mitte.

Üheks asjaoluks ja tingijaks pärast sõda Eskola karakteri sulgumises oli kindlasti tema laagrikannatused. Teiseks see, et naine putkas kahe lapse ja Saksa ohvitseriga rinde jalust. Eskola nägi neid Chicagos alles 1960. aastate lõpus. Ennesõjaaegset isiksuseanalüütilist ainest siin välja pakkuda ei julge, aga edaspidi võiks Eskola lapselaps oma tulevas(t)es vanaisa-filmi(de)s arvestada Esimese maailmasõja ja Antsu venna varajase surma asjaolu. Nüüdses „Ants Eskolas…” tulnuks rohkem seletada Eskola „hüpet” operetist draamalavalaudadele.

Kui esilinastuse kõrva pasundav heli maha keerata, polegi enam justkui suurt häda, DVD pealt uuesti vaadates ei tundugi film enam nii hull. Vahelduvate diktorite koori ilmekuse võib vaiksemaks keerata, Eskola tausta ja juuri rahulikult vastu võtta. Asi on suuresti ka vaataja-sihtgrupi haaramises: punnitatud dramaatikaga nagu tahetaks hõlmata keskmist ja ka uut pealekasvavat teatrisõpra.

Laias laastus oli film enam-vähem huvitav kuni 1940. aastate lõpuni, võib öelda, et kohatises võikuses (maharaiutud pead tünnis, elavad luukerad naridel) päris hea. Hiljem sundis tähelepanelikuks veel Eskola Ameerikas käik, kohtumine jalgalasknud naise, tütre ja pojaga. Aga pealesõjaaegse Eskola rollide kronograafia mattis filmi teise poole ja kunstilised püüded. Igatahes Ants Eskola 16millimeetriste filmide kogum on hindamatu ports lätteid, millest saaks teha omaette huvitava filmi.

Ja mis ikkagi oli Ants Eskola olemus? Sest see, mida ta oma polüfunktsionaalses andes teatrilavalt endast kiirata lasi, oli ikkagi sisemuse kate, 1930. aastate Estonias operetis loomuomane ja väljamängimiseks sisseõpitud mehaaniline sarm kui vana rasv. Mis aga jäi selle kihistuse alla, see filmist välja ei tule.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht