Halva järelmaitsega paljutõotav film

Jüri Laulik

Mängufilm „Katsumus” („The Debt”, USA-Suur­britannia-Ungari 2010, 113 minutit), režissöör John Madden. Osades Helen Mirren, Tom Wilkinson, Ciarán Hinds, Romi Aboulafia, Jessica Chastain, Marton Csokas, Sam Worthington, Jesper Christiansen jt. Josef Mengele ei pidanud rottide ja laipadega jamama. Tema käsutuses oli tuhandeid koonduslaagri vange, kellega ta võis teha, mida tahes, elusast peast. Milline võimalus ühele innukale meditsiiniteadlasele ja diplomeeritud antropoloogile. Tagantjärele on temast saanud üks tuntumaid natsi-Saksamaa ebainimlikkuse sümboleid, Auschwitzi koletis. Temast on varem õige mitmes dokumentaalfilmis juttu olnud, prantslased on teinud ka ühe nigela filmi „Komando Mengele”, kus kujutatud Lõuna-Ameerikasse põgenenud sõjakurjategija otsimist džunglis. Filmis „Katsumus” on endine koonduslaagri arst, Birkenau kirurg, tuntavalt oma prototüübi moodi.

„Katsumuses” kujutatakse seda, kuidas 1965. aastal läheb Mossadi erirühm tollasesse sotsialistlikku Ida-Berliini, et sealt välja tirida ja Iisraelis kohtu alla anda endine laagriarst, kes tegi sõja ajal koonduslaagris kõikvõimalikke koledusi. On teinegi paralleel tegeliku ajalooga: Iisraeli luureorganisatsiooni Mossadi üks kuulsamaid operatsioone oli natsliku Saksamaa „juudiprobleemi lõpliku lahenduse” kaasjuhi Adolf Eichmanni ülesotsimine ning röövimine Buenos Airesest. Eichmanni üle peeti Tel Avivis ülemaailmset tähelepanu teeninud kohtuprotsess, mis lõppes tema surmamõistmisega.

Kogu filmi „Katsumus” läbib mäng kahel ajatasandil, kolm peategelast on esindatud nii noorema kui ka vanema koosseisuga. Film algabki sellega, kuidas kahe agendi (nad on olnud varem abielus) tütar avaldab suure pidulikkusega kunagisele erioperatsioonile pühendatud mälestusteraamatu. Grupi kolmas liige läheb esitluse asemel vabasurma. Filmi algusest peale on tunda pinget: miski pole nii, nagu paistab. Ja siis hakatakse vaheldumisi harutama 1965. aastal toimunut ja 1997. aasta tagasivaadet.

Kolm noort Iisraeli eriüksuslast David, Step­han ja Rachel lähevad Ida-Berliini, otsivad üles Birkenau kirurgi Dieter Vogeli, kes elab uue nime all ja töötab günekoloogina. Mees ei tea, mis tunne on naisel, kui ta läheb naistearsti juures pukki. Need kaadrid, kus noor Rachel, kes on eelmisel õhtul näinud fotosid neist sandistatud vangidest, kes doktori käe alt läbi käinud, läheb tema vastuvõtule, et avada intiimseim endast sadistlikule tapjale ja ajada seejuures usalduslikku juttu, on aga emotsionaalselt mõjuvad. Dialoogid sadistliku doktori ja noore naisagendi vahel kuuluvad kindasti filmi paremate stseenide hulka.

„Katsumuse” puhul on raske määratleda, kas tegemist on armastuskolmnurgaga thriller’i kastmes või draamasugemetega põnevusfilmiga. Määratlus polegi oluline: noor naine otsib emotsionaalset tuge mõlemalt mehelt, üks neist vastab iharalt.

John Madden on kogenud režissöör („Armunud Shakespeare”, „Kapten Corelli mandoliin”). „Katsumus” ongi pinget täis peaaegu kuni lõpuni. Puänt (mis siis ikkagi juhtus 1965. aastal?) on ka päris nutikas, aga siis hakatakse veel lahendust edasi ketrama ning lõpp vajub ära. Just lõpustseenide tõttu jääb filmist halb järelmaitse. Kahju, potentsiaali on „Katsumuses” kõvasti!

Filmi suurim väärtus on näitlejad: Helen Mirren ja Tom Wilkinson on muidugi briti filmikunsti suured nimed, Ciarán Hinds saab kahjuks väga napilt mänguaega, aga ka neidsamu tegelasi noorena kehastanud Sam Worthington, Marton Csokas ning eriti üks viimaste aastate säravamaid uustulnukaid Jessica Chastain on vaatamist väärt. Natsikurjategijat kehastav Jesper Christiansen sobib sellesse ansamblisse samuti suurepäraselt.    

Film vändati suures osas Budapestis, sest, nagu režissöör Madden on intervjuudes öelnud, polnud neil nii palju raha, et Berliinis filmida.

„Katsumus” on tegelikult uus versioon kunagisest Iisraeli filmist „Ha-Hov”.

Lõpetuseks veel režissööri John Maddeni sõnadega kahest näitlejannast, kes tema filmis säravad. Madden on varemgi töötanud („Peamine kahtlusalune”) Helen Mirreniga: „Kõik, mida ta teeb, on suurepärane, instinktiivne ja suurejooneline, ta on ka varasemaga võrreldes veel palju pingevabamaks ja külmaverelisemaks läinud.” Lisaks kiidab ta nagu mitmed teised režissöörid Mirreni pühendumust ning auahnust leida ikka ja jälle midagi uut nii žanriliselt kui iseendast, kuigi see näitleja ei pea küll enam kellelegi midagi tõestama.

Madden: „Ma otsisin Racheli osatäitjaks täiesti tundmatut osatäitjat. Mina ta avastasin esimesena ja veensin suurt stuudiot teda palkama.” Maddeni õnnetuseks tuli Terrence Malicki suurfilm „Elupuu” varem välja ja just sealt jõudis Jessica Chastain filmitegijate ja -huviliste silma ning teadvusse.