Filmimaailm

Aare Ermel

Nike auhinnad 25. korda Meie naaberriigis on teatavasti suurimaks filmialaseks tunnustuseks Venemaa Kinokunstide Akadeemia poolt välja antav Nike (vene keeles Nika) auhind, skulptor Sergei Mikulski loodud tiivulise jumalanna pronkskujuke. Esmakordselt toimus filmiauhindade pidulik tseremoonia detsembris 1988 Moskvas Kinematografistide Keskmajas. Tollal osutus peafavoriidiks grusiin Thengiz Abuladze sürrealistlik ajaloodraama „Patukahetsus” (1984). See mõistulugu stalinismist pälvis kuus Niket. Kõik need aastad on olnud auhinnaga seotud aktsioonide ja ürituste kunstiliseks juhiks preemia asutaja Juli Gusman. Tänavu jagati Nikesid 20 kategoorias. Vene filmiakadeemia annab 2002. aastast välja ka rahvuslikku filmiauhinda Kuldkotkas (21 kategoorias, pronkskujukese autoriks on skulptor Viktor Mitrošin). Mulluseid Kuldkotkaste laureaate oli ka Nikega värskelt pärjatute seas. Ootuspäraselt oli taas võidukas Andrei Zvjagintsevi PÖFFilgi linastunud „Jelena”, mis pälvis parima režii, parima naisnäitleja (Nadežda Markina, preemia läks jagamisele), parima naiskõrvalosatäitja (Jelena Ljadova) ja parima operaatoritöö (Mihhail Kritšman) auhinna. Parimaks mängufilmiks valiti „Jelenas” Vladimirit kehastanud Andrei Smirnovi ajaloodraama „Kord elas üks naine”, kus 1909.–1921. aastani Venemaal toimunut näidatakse-nähakse lihtsa Tambovi külanaise Varvara silme läbi. Nike vääriliseks hinnati ka Smirnovi stsenaarium, parim naisnäitleja Darja Jekamassova, meeskõrvalosatäitja Roman Madjanov, kunstnik Vladimir Gudilin ja kostüümikunstnik Ljudmila Gaintseva. Parima meesnäitleja auhinna sai Sergei Garmaš (kehastas allilma autoriteeti Šamaani Oleg Pogodini krimidraamas „Maja”). „Au ja väärikuse” elutööpreemia pälvis teenekas teatri- ja filminäitleja Oleg Basilašvili.

Hitchcocki „Šantaaž” uues kuues

Suurbritannia üheks selle suve olulisemaks kultuurisündmuseks tõotab kujuneda 6. juulile planeeritud kaua oodatud filmiõhtu Briti Muuseumis (Londonis Bloomsburys). Filmifännidel avaneb esmakordselt võimalus nautida Alfred Hitchcocki legendaarse põnevusdraama „Šantaaž” („Blackmail”, 1929) digitaalselt taastatud versiooni. Üritusega hakkab otsustavasse järku jõudma Briti Filmiinstituudi aastaid kestnud suurprojekt, mille lõppeesmärgiks on restaureerida kõik filmiklassiku lavastatud tummfilmid. Vanameistri elu ja looming pole tänaseni kaotanud oma aktuaalsust. Aprilli algul käivitusid Sacha Gervasi eluloofilmi „Hitchcock” võtted, mille aluseks on Stephen Rebello bestseller „Alfred Hitchcock ja „Psühho” tegemine”. Nimiosa hakkab kehastama Anthony Hopkins, tema naist Alma Reville’i kehastab Helen Mirren.

Lähiminevikus lahkunuid

Pierre Schoendoerffer (5. V 1928 – 14. III), prantsuse filmilavastaja ja romaanikirjanik. Ta on üks neid väheseid kineaste, kes koges staažika rindeoperaatorina Indo-Hiinas (tegutses Saigonis juba 1951. aastal) palju sellist, mis jõudis hiljem tema mängu- ja dokumentaalfilmidesse. Schoendoerffer oli produktiivne filmikroonik, kes jäädvustas palju unikaalseid kaadreid 55 päeva kestnud kurikuulsast Diên Biên Phú lahingust. Enne Vietkongi sisside kätte vangilangemist jõudis ta suurema osa materjalist hävitada, ent osa sõjasaagiks saanud materjalist kasutati venelase Roman Karmeni propagandafilmis „Vietnam” (1955). Schoendoerfferi kaheksast mängufilmilavastusest on tuntumad naturalistlikud sõjadraamad „317. rühm” (1965), „Trummilööjakrabi” (1977, kolm Césarit) ja „Diên Biên Phú” (1992), seiklusdraama „Kapteni lauas” (1982) ja Tais vändatud põnevik „Pealpool pilvi” (2003). Samuti Vietnami sõjale pühendatud dokumentaal „Andersoni rühm” (1967) võitis Oscari. Aastail 2001–2007 oli Pierre Schoendoerffer Prantsuse Kaunite Kunstide Akadeema president.

Claude Miller (20. II 1942 – 4. IV), prantsuse filmilavastaja ja -stsenarist, üks nüüdisaja prantsuse filmikunsti võtmetegelasi. Miller sai korraliku filmihariduse (I.D.H.E.C. Pariisis, 1961–1963). Pärast aastast sõjaväeteenistust armee filmiüksuses avanes tal võimalus praktiseerida mitmete režissööride (Jean-Luc Godard, Marcel Carné, Jacques Demy, Michel Deville, Robert Bresson) assistendina. Aastail 1968–1975 töötas ta François Truffaut’ filmide tootmisjuhina ja kaasstsenaristina. Milleri esimeseks iseseisvaks täispikaks filmilavastuseks oli draama „Parim viis marssimiseks” (1976). 1993. aastast oli Claude Miller kinoühenduse Europa Cinemas president, 2007. – 2010. aastani oli ta Pariisi filmikõrgkooli La Fémis president. Milleri viimaseks projektiks jäi „Thérèse D.” (François Mauriaci romaani ainetel, nimiosas Audrey Tautou), mis esilinastub peagi Cannes’i filmifestivalil. Olulisemad filmid: „Ärge laske teda silmist” (1981), „Surmigav teekond” (1982), „Häbematu tüdruk” (1985), „Väike vargaplika” (1988), „Klaverisaatja” (1992), „Naeratus” (1994), „Suusaretk” (1998), „Väike Lili” (2003, A. Tšehhovi „Kajaka” motiividel).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht