Filmilugu operaator Roosipuust soos ja rabas ning linna peal

Enn Säde, filmimees

Sumpame Sangla soos varahommikust saati. Jahe oktoobripäev niristab vihma, kummikud on juba ammu vett täis, kaamera ja maki kaitsmisega tüütu niiskuse eest on kõvasti tegemist. Aasta on 1964, operaator Hans Roosipuu võtab üles dokfilmi soouurijatest. Kroonikaoperaatorina on ta uskumatult kiiresti ennast üles töötanud ja sündmusvõtetel hinnatakse teda püstolreporterina. Siin aga: virvendav vesi, soosaared, kastepisarates ämblikuvõrk männil,  rästik vingerdab jõhvikate vahel ...

Režissöörina on Hans algaja, sestap on täna meiega ka filmi stsenarist ja toimetaja Ülo Tambek. Minule, üsna nappide kogemustega linnapoisist helioperaatorile, on selletaoline võttepäev ülepea suur avastusretk ja armetule Reporteri makile salvestatud helid sookurgedest, rabavee mulksudest, saabaste lirtsumisest, sügisvihma rabinatest männiokstel teevad mu nägijaks, õieti ju kuuljaks … Rein  Marani loodusfilmideni on siit Sanglast veel mitmeid pikki aastaid. Üks õige vana mees kaevab labidaga rabakraavi, on kaevanud seda kuuskümmend aastat, ja räägib meile kaamera ees, et pensionile ei kavatse jääda: „Noored mehed väsivad, see vanamees ei väsi”. Stopp! – filmilint lõppes. Hans saadab oma assistendi, just sõjaväest aega teenimast tulnud Mihkel Ratase üle vihmauduse raba stuudio bussi juurde kassette  laadima, ise kükitame kidurate rabamändide alla vihmavarjule. Miskipärast jääb Mihkel kauaks ära ja tema tulekus on ilmselgelt midagi valesti: „Ajasin filmikarbid segamini, oleme täna filminud eilsele materjalile teist korda peale …”. Väsinud, tülpinud, läbimärjad, ootame selle väikese Hiiobi sõnumi peale Hansu vertikaalstartset reaktsiooni. Tunnen teda selles mõttes piisavalt, pealegi oleme ühiselamus Mustamäel naabrid.

Midagi ei  järgne! Hans jääb istuma, presentmantel üll, ja ei ütle ühtegi sõna. Sookollidele ei ole meie lugu meeltmööda, see saab selgeks filmi lõpetamisel. Eesti soouurijatest kõnelev, omamoodi poeetiline, aga suhteliselt ambitsioonitu film äratab direktsioonis kahtlusi: „Kuhu jääb positiivne sõnum?”. Veel ei ole ju 1970. aastad oma sookuivendamisevastaste üleskutsetega, stuudios elatakse ikka veel Loone soo talgutes ja  „Me ise kui männijuurikad” lauludes ja kaugel see „Valgus Koordiski” on oma sotsrealistliku kitšiga. Direktor Danilovitš käsib labidamehe episoodi lühendada ja finaalis peavad traktorid soode vastu rünnakule asuma. Oleme Hansuga noored ja uljad, marsime direktori kabinetti: „See on meie film ja meie ringi ei tee!”. Mäletan elu lõpuni Danilovitši suunurga kerget tõmblemist …

No nii – täna ma filmiarhiivis eestikeelset  koopiat ei leia, seda pole seal kunagi olnud, ka kunstinõukogu otsust ei juhtu näppu, venekeelsest variandist on välja lõigatud kolm minutit ja lõpus on vägev traktorite paraad: „Inimmõistus on võitnud, miljonist hektarist saab kasulik maa”. Mäletamisi oli venekeelse variandi juures kaastegev jälle Jevgeni Rosental, asendamatu seltsimees … Uus pealkirigi pungitab optimismist – „Hüvasti, sookollid!”. Natuke hiljem (1966) tuleb „Pikk tänav”,  Hans on jällegi režissöör-operaator. Sedakorda on see dokfilm ühtlasi ka tema diplomitöö Moskva filmiinstituudis. Käsikirja autoriks tuleb Lennart Meri, paari aasta eest Tallinnfilmi tööle tulnud ajaloolasest kirjanik. (Olen seda stsenaariumi otsinud, seni veel tulutult. Minu rehkendust mööda peaks see olema esimene Lennarti käsikirja järgi tehtud film stuudios. Ja Hans on 1960. aastal Lennarti ja noorte teadlastega Kamtšatkal filmimas käinud.) Pikad  passimised tänaval, varahommik, keskpäev ja öö, ebaharilikud rakursid, teleoptika fluidum salaja tabatud inimestes. Et traditsioonilises mõttes sünkroonvõtteid ja diktoriteksti siin pole, kolan makiga linnatänavail või koos Hansuga kesköises Oleviste kirikus – mis uhke pikk kaja saatmas meie samme! Heliloojaks jälle noor Kuldar Sink, nagu ka „Sookollide” juures.

Hans on üpris ehmunud, kui näeb meid helisaalis Kuldariga kahekesi tennisepalliga klaverikeeli  tagumas. „Konkreetne muusika,” ütleb selle peale Kuldar ja kunstinõukogus ollakse väga uudsena kõlava helikeele peale üksjagu nõutud. Ja lähebki lahti transvaal: iseenesest rahulik kümneminutine vaatefilm (toimetaja Jaan Ruus: „See on mingi portreevisand, grafiidijoonis Pikast tänavast”) lööb emotsioonid lõkkele ning 6. oktoobri (1966) kunstinõukogu protokoll laiutab üheksal leheküljel! Mõnda mängufilmigi pole nii pikalt arutatud. Vladimir  Parvel: „Operaatoritöö on väga ja väga kõrgel tasemel, filmis on eksperimentaalsus, ilus fotograafia … Muusikaline taust on üle pakutud … Kuidas üleliiduline vaataja sellest aru saab?” Mihhail Dorovatovski: „Väga meeldis režissööritöö, ka võetud ilusasti. Aga pärast need lärmid?” Rein Raamat: „Meeldiv film, jättis emotsionaalse mulje …” Reet Kasesalu: „Ma olen nii rumal, et ütlen, et ei saanud aru …” Igor Jeltsov: „Suurepärane operaatoritöö,  huvitavad aktsendid … Algus on huvitav, pärast tüütab. Konkreetne muusika on lõpupoole kakofoonia, isegi hobuse sammud pole õieti antud …” Lembit Remmelgas: „… film on küllaltki huvitav, omapärane, terves reas detailides meisterlikult tehtud ja seda väärt, et tema ümber võiks väga palju arutada novaatorlusest, formalismist ja eksperimendist. Sobiv muusikaline kujundus …” Vitali Gorbunov: „Intrigeeriv vorm, aga sisu pole, mina ei saanud  midagi aru. Kui see film oleks tehtud oma tasku peal, oleks teine asi, aga siin kulutati riiklikke vahendeid …” Grigori Skulski: „Kuskil pole formalismi, mina sain kõigest aru.” Eks ta ole – film peab olema võimu ja ideoloogia keeleks, ta pole kunagi kunstniku eraasi, ta peab ilmtingimata kandma mingit kontseptsiooni, globaalset ideed.

Stsenarist Lennart Meri on üpris üllatunud filmikese niivõrd tormilisest vastuvõtust stuudios ja kutsub  meid kõiki, filmirühma liikmeid, oma pooleliolevasse Pilviku tänava koju lõpupidu pidama. Moskva kinokomiteesse filmi üleliidulisse patta „üle andma” sõidan koos Roosipuuga millegipärast ka mina. Olen sealses kontoris esimest korda ja kogen ühe kummalise déjà-vu. Tanksaabastega(!) pikemat kasvu seltsimees, väga meie Gorbunovi olekuga, süüdistab Hansu kümnes surmapatus, peaaegu et nõukogudevastasuses enam-vähem samade sõnadega,  mis suurtükiväelasest Gorbunov Harju uulitsas. Äkki on nad vennad? Hans on sellest argumenteerimata räigusest üpris ehmunud ja vaikib. Sõnaseadja, eriti vene keeles, ta ju pole. Filmiinstituudis diplomi kaitsmisel mängitakse läbi samasugune spektaakel. Nimekas operaator Vadim Jussov, Hansu juhendaja, vaata et tapab filmi ja möödaminnes ka diplomandi, põhjendused ikka samad: formalism,  lömitamine läänelike maneeride ees, kuni Iljin, operaatorite õppejõud ja dekaan, võtab aja maha: „Seltsimees Roosipuu kaitseb selle filmiga operaatoritöö diplomit, jätkem tema režissöörioskused täna kõrvale”. Hans saab diplomi, filmi üleliidulisele ekraanile ei võeta. Mida oligi vaja tõestada.

P. S. Jaan Krossi plagieerides – kui jumal annab, saab Roosipuu lugudega veel jupikese naljagi. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht