Filmifestival ja filmipäev korraga

Aarne Ruben

11. ? 19. III leiavad Tallinna Kinomajas aset Eesti filmi päevad

Kaader Ilmar Raagi filmist ?August 1991?

Traditsioonilise ülevaate üritused jagunesid esmakordselt põnevateks alaliikideks nagu ?Lindpriide laupäev? (12. III), ?Eetrilugude esmaspäev? (14. III) või ?Kulka kolmapäev? (16. III). Filmipäevadega täpselt samal ajal algas tudengifilmide näitamine. Kuna pakutavas peitus tõepoolest väga mitmekesine valik, siis vaatasin vaid mõningaid neist, enamasti dokke.

?Küll siis Kalevi? teinud Karl Kello on jätkanud oma teemadega. Autor ise on sel alal muidugi suur autoriteet, kuid filmi oleks võinud kaasata enamgi autoriteete. Tulemus on heal tasemel. Filmiga oleks võinud oodata niikaua, kuni uus, pooleldi keskerakondlik linnavalitsus filmis palju kordi näidatud Kalevipoja kuju merre üles paneb.

 

Olemise raskusest

 

?Masingu maastike? autoriks on Vallo Kepp, idee mõistagi Uku Masingu õpilaselt Mikk Sarvelt, heliloojaks varalahkunud Rauno Remme. Siin peaks küll midagi ütlema. Masingut kujutatakse võimsa mõttegeneraatorina, kes tegelikult ?polnud meie hulgast? ja kellele on väga iseloomulik tsitaat: ?Lõpetame nüüd selle ära ja lähme hoopis minema? (filmi lõpupoole.) Saame teada, et armuasjust rääkis ta Jaan Kaplinskiga, veini jõi Ave Alavainuga ja taimedest rääkis Viivi Luigega.

Kepp on pannud Masingu elama tema ühe noorpõlvekirja võtmes, kus too halab, et olemine on raske, sest lapsepõlve(traumade)st ei saa üle ega ümber (kuidas ehk võiks üle saada, vt allakirjutanu koduleheküljelt www.hot.ee/adelheid). +Uku Masingut+, nagu ta ise oma nime kirjutas, võiks aga kajastada ka range ja halastamatu loogiku võtmes. Näiteks pole ju filmis Masingu enda räägitavas Magellani pilvede jutus midagi eriti padu-ulmelist. Ta ütleb sisuliselt järgmist: inimesi Galaktikas peale meie endi rohkem pole, kes on aga väljaspool, Magellani pilvedes, need ei ole kindlasti inimesed. Üks saadik Magellani pilvedest tuli ja küsis, kas on väärikas olla inimeste naaber (väärikus tähendaks ka peatset massilist kontaktivõtmist). Aga kuidas vastata, kui juba inimenegi olla on lihtlabane, inimene oma tavakeskkonnas ei suuda oma mannetuid tegusid läbi näha? See on suur Masingu Narratiiv ja leian, et eestlased peavad seda hoidma põlvest põlve. Aga Masing kui loogik tuleks siit hästi välja.

Sulev Keeduse film ?Perekond? (2004) näitab meile ühe vene perekonna elu. Mees on hästi äpu, aga naine tegeleb feng shui?ga ja toob perele raha Tallinna ? Moskva rongi brigadirina. Nende üks tütardest, Larissa, on suur naljahammas, kes läheb pesuväel geiklubi avamisele. Mis mulle Keeduse filmi puhul meeldis? Ta tõi hästi välja vene koduvideote erilise kultuuri, mis on ju samuti üks omaette maailmadest.

 

Hullud, vaimupanijad ja härjad

 

Mark Soosaare teos ?Hull hollandlane? (2004) kõneleb ühest hollandi hullukesest, kel jätkub söakust tegelda lendavate lehmade ja tulnukate maalimisega. Nagu teame, nimetasid nõukogude ajal kasvanud lapsed lendavat lehma glissiks, ühe tuntud multika järgi. Hollandi hull seda ei tea, ta maalib neid lehmi niisama, suvaliselt. Kui kogu auditooriumil olid viimased kaadrid ära vaadatud, siis tõusis saalis üles üks vanahärra, kes esines kaastundele sundiva arutlusega skisofreeniast ja suremisest.

Soosaare teine film ?Siiri, hääl maa ja taeva vahel? näitab kaunist naisest kauneid rakursse, muu hulgas näeb ka viimast Pariisi moodi.

Jaan-Jürgen Klaus väntas filmi ?Alma Mater Power Tartuensis?. Meie ette astub rõõmus tudengielu kogu oma eheduses. Näiteks Tallinnas ei peeta nii suurejoonelisi tudengite kevadpäevi ja kui juba noored Tartus midagi nii suurejoonelist korraldavad, siis on see hästi näha igale linnakodanikule. Jaan-Jürgen Klaus otsis filmis Tartu vaimu oma finantsiliste vahenditega, kelleltki toetust nõutamata. Kõnelesid ka Tartu vaimu vaimsed pojad Erki Hüva ja Hillar Palamets. Noorema rahva jätsid selle kurikuulsa vaimu otsimise katsed nõutuks ja selle karistamiseks virutas vaim välguga ülikooli sisse, otsekui meelde tuletades, et liiga palju tema taustas tuhnida kah ei maksaks. See tõi sisse narratiivset elementi, mis dokfilmis on alati väga tänuväärne asi.

Ühel ajal selle väikese filmifestivali algamisega näidati Sõpruses ka kaheksat tudengifilmi. Noodsamad studendist härrad-preilid kujutavad endast ürgjõulist häält meie uusimas filmitaevas. Re?iitudengite puhul on kurdetud, et nende lühike õpiaeg ei võimalda palju aega nõudva filmieriala kõrvalt omandada humanitaaria aluseid laiemalt. Täiendatakse küll tehnilisi oskusi, kuid noore tudengi teadvusesse nii otseselt ei jõuagi tõsiasjad, ?kes oli Keres ja millal toimus Laulev revolutsioon?, kui kasutada Juku-Kalle Raidi kelmikat väljendusviisi. Nendele filmidele allakirjutanud teavad muidugi kõike, kuid sellest hoolimata keskendun siin vaid kolmele filmile.

Tanel Toomi filmisaaga ?2.68? on keeruline lugu mehest, kes harrastab kodumaja trepist allajooksmise omapärast kunsti. Tegelikult on see ideeliselt laialiulatuvam stoori eneseleidmise õnnest ja enesesalgamise kurbusest, eriti arvestades seda, et lühim tee saavutatu poole on nii-ütelda ?mats ja maaga ühendus?, nagu tegelane filmis näitabki. Film kutsub end ikka ja jälle uuesti üle vaatama.

Marianne Kõrveri, Rain Tolgi ja Andres Maimiku dokumentaal?anri esindav saavutus ?Surm Veneetsias? on sisuliselt filmi ?Vali kord!? suurem ja rikkam vend. Kõik tundub siin kuidagi suurejooneline, niihästi arutlus arhitektide kõrgetasemelisest rollist maailma ümberkujundamisel kui ka lühike vestlus Peter Greenawayga. Filmi vaadates tekib tahes-tahtmata ketserlik mõte, et postmodernse maailma jaoks on omad kõikvõimsad Albert Speerid, kes projekteerivad maju Boeinguga sissesõitmise eeldustest lähtudes. Häirivaks osutub aga küsitlejate ülbus, ülejala-pöördumine küsitletavate poole.

Piret Saarepuu ?Naljakas härjamüümine? puudutab sügavasti iga eestlase hingekeeli. Härg müüakse puule, puu all kuivab ta ära, peategelane saab ärakuivanud puust ühe kondi ja peksab seda nagu hull (siit ka väike paralleel ülal kirjeldatud ?Hullu hollandlasega?). Juured paljastavad mulla alt rahapaja, rahapada tapab ahne pastori. Pastori asemel maetakse lehm ja see lehm on ka parasjagu hull. See kõik on ju kompottide kompott! Pärast selle filmi äravaatamist on palju mõistetavam, mis tähendab ?härga panema?, ?oled ikka härg küll?, ?kes siis härga kotis ostab? ja ?meest sõnast, härga sarvist?. Võiks lisada, et sügav filmikunst peabki inimest puudutama nii, et rahvuslikku folkloori tekivad sissesõitmata rajad ning Mati Unt peab ekstra mingi lihtlabase härjamüümise pärast hakkama kirjutama uusi ?Argimütoloogiaid?, milles ta siis kirjeldaks lihtrahva liigutavaid suhteid igapäevaellu nii juurdunud asjadega nagu härg, puu ja kont.

Tudengifilmide kajastamisega paneme siinkohal punkti. Ebameeldivalt häirisid aga poolikud tööd. Näiteks Peeter Simmi ?Söerikastajas?  näidatakse kujutatavat vaid ühest küljest: meie armastatud klassik Jaan Kross on siin vabadusvõitleja, sidepidaja Eesti Rahvuskomiteega. Ent kuulatagu ära ka teine pool: näiteks Tiit Madissoni raamatust ?Vastasseis? saame suurest rahvakirjanikust hoopis teistsuguse pildi. Siinkirjutaja jaoks on poolik töö alati see, milles ei ole rakendatud printsiipi audiatur et altera pars. Ka film on üks meedialiik ja kui meedia seda ei arvesta, siis jääb ta elule jalgu.