Filmid, tehnoloogia ja afekt

Tõnis Kahu: „Ühel hetkel oleme oma arenguga jõudnud uude olukorda, kus tehnoloogia ei ole enam ese, vaid pigem ikkagi ruum; miski, milles me kogu aeg viibime. “

JUHAN RAUD

Septembrist alates hakkab Sõpruse kinos kureerima filmiseeriat „Filmikool“ pigem muusikakriitikuna tuntud Tõnis Kahu. Üheksale kavas olevale filmile eelneb tema kultuuriteoreetiline kommentaar. Istusime ürituse eel maha ning rääkisime filmist, tehnoloogiast ning sellest, mismoodi kunsti ja kultuuriga üldse suhestuda võib.

Millest tekkis sellise filmisarja idee ja mille põhjal sa sinna filme valid? Mis neid filme seob?

Idee tekkis Sõpruse programmiinimestel. Mulle anti täiesti vabad käed, eeldusel, et ma oleksin valmis iga valikus oleva filmi kohta pakkuma mingisugust teoreetilist põhjendust, miks ta seal on. Selle asjaga on muidugi nii ja naa, sest tegelik neid filme siduv põhjus on see, et need on mind sel või teisel viisil läbi aegade mõjutanud. Mõnel juhul on see seos tõesti väga isiklik ja teisel juhul ka vähem. Mõnel juhul on see ka nii-öelda „õpitud“, kui ma pean filmi kuidagi üldiselt oluliseks, aga kõikidest filmidest peaks olema võimalik rääkida.

Tegelikult on võimalik eristada kahte sorti motiive, miks üldse midagi kuhugi valida või millestki rääkida. Esimesel puhul räägid sellest, mida teos ütleb. Kõik see, mida eri aegadel popkultuuri või massikultuuri nime all tuntakse, on selles mõttes huvitavas positsioonis, et kui populaarkultuuri artefaktid räägivad, siis tavaliselt neid ei kuulata, kuna nende kõnet peetakse kultuurilisel väljal sekundaarseks. Aga nad ütlevad seda, mida nad ütlevad, ikkagi.

Seevastu teisel puhul – eriti populaarkultuurist rääkides – pole küsimus selles, mida nad ütlevad, vaid mida nad teevad. Populaarkultuuri tegelik jõud võib paljus ikkagi olla just nimelt afektiivses toimes. Võtame näiteks populaarmuusika võrdluses klassikalise muusikaga. Üheks klassikalise muusika väärtuse tunnuseks on tihti olnud see, kuidas naudingut edasi lükatakse. Tihti kehtib see psühhoanalüütiline mudel, et laps võib küll reageerida kõigele hästi loomulikult ja vahetult, aga see on lapsik ja lapselik ning alles täiskasvanuks saades õpitakse ära rafineeritumad tundeväljendused. Populaarmuusikal on aga näiteks omadus olla afektiivselt tugev ja jõuline. Kui selle kogemuse järel osata oma tundeid analüüsida, siis on äkki võimalik neid ka teistele edasi anda. Afektiivne jääb meelde sellega, et ta söövitab ennast meie mällu ja selle kaudu jõuab meieni lõpuks ka see, mida ta ütleb. Loomulikult ei saanud valikuid tehes läbi ilma kummagi elemendita. Õppejõu positsioonilt on ka lihtsam seletada ja õpetada, mida see või teine film „ütleb“, aga ma oleksin natuke rahulolematu, kui inimesed unustaksid ära, et igasuguse kunsti tegelik eesmärk on ikkagi tunda. Sa võid ju öelda palju asju, aga tundmist ei saa kõrvaliseks pidada. Ma loodan, et publikuni jõuab ka see aspekt.

Tõnis Kahu: „Filmil on siiski olemas mingisugune kõrvalmõju. Mingisugune hingus või värelus, mis ei ole otse silma all, nagu on seda „lugu“.“

Pressifoto

Kuidas kogemused muusikakriitiku ja õppejõuna mõjutavad sinu filmivaatamist?

Ma ei arva tegelikult, et filmide ja muusika kogemine oleks väga sarnane. Neil on väga suured erinevused. Filmi puhul on olemas sellised asjad nagu lood või stseenid, mille puhul on selge, et need võtavad justkui inimeselt tähelepanu. Filmi vaatamise põhjust või filmi sisu kirjeldades räägitakse tihti just filmi stoorist, aga muusikas ei ole midagi sellist – muusikat ei saa niimoodi kirjeldada. Ma mäletan, et muusikavideote tulles hakkasid inimesed kirjeldama muusikavideote lugu ja kirjeldama laulu kui „muusikapala, kus juhtuvad need ja need asjad“.

Võiks ju öelda, et ka muusikavideo seob mingis mõttes filmi ja poplaulu žanre …

Jah, see on selline fantaasia koloniseerimine. Video pakub muusikast fantaseerimiseks visuaalse keele. Aga ka filmil on siiski olemas mingisugune kõrvalmõju. Mingisugune hingus või värelus, mis ei ole otse silma all, nagu on seda „lugu“. Et on olemas mingisugune mõju või intensiivsus, mis on filmi esiplaanist väljas. Võtame näiteks kõige esimese filmi, mida tutvustama hakkan, Francis Ford Coppola „Kõneluse“.1 Seal on heliefektide kaskaad, mis jääb pealtkuulamise ajal lindile. Ühel hetkel tuuakse see filmis vaatajale esiplaanile. Samal ajal on see miski, mis on toodud esiplaanile pealtkuulaja jõuga – tegelikult on see ju kõrvalmüra. Siis veel näiteks klaverikäigud, mida mäletan uduselt juba sellest ajast, kui ma seda filmi esimest korda nõukogude ajal nägin. „Kõnelust“ näidati toona kinos, sest keegi oli kuskil otsustanud, et tegemist on kapitalismikriitilise filmiga (mida ta muidugi ka on) ja otsustasid selle siis kinno lasta. Teismelisena jäid mulle meelde hüpnootilised detailid, mis on kummalises seoses peategelase väga intensiivse mänguga, aga mis on kõrvalised – mitte asjad, mida oleks võimalik kohe seletada, aga mis filmist kaasa tulevad. See on filmi kui popkultuurinähtuse tragöödia, aga lihtsamalt öeldes ikkagi saatus: kui meile helistatakse, paneme soovi korral oma masina seisma. Või räägime telefoniga heliteosele peale. Meil on valida. Me oleme kogu aeg kontaktis maailmaga.

Kuidas paigutuvad sinu valitud filmid n-ö madala ja kõrge või näiteks meelelahutuse ja kunsti skaalal? Kas sellistest kategooriatest on popkultuurist rääkimisel üldse kasu või on selliste vastanduse aeg läbi?

Ma ei arva, et nende vastanduste aeg on läbi. Neid tehakse kogu aeg, mis ei tähenda, et selle valiku puhul oleks väga lihtne selliseid rõhuasetusi välja tuua. Ma ütlen nii: suur osa kõrge ja madala suhtest on seotud teatavate rituaalidega. Ajal, mil ühiskond oligi reaalselt seatud kõrgeks ja madalaks, polnud see üldse teema. Probleemiks muutus see suhe siis, kui kunstinähtused hakkasid sõltuma n-ö kodanluse või kodanliku keskklassi maitsest, kellele oli väga oluline, milliste rituaalidega on seotud kõrge ja millistega madal. Rituaalina on see vastus väga lihtne. Kuivõrd ma räägin oma „autoriteeti“ kasutades neist filmidest tõsisel (või vähem tõsisel) ilmel neid tõsistena luubi alla võttes, siis vääristan ma neid sellega, seon nad mingisuguste tõsiste rituaalidega. See ei tähenda seda, et nad peaksid ilma jääma oma afektiivsest mõjujõust; sellel ei pruugi tõsidusega mingit pistmist olla.

Kas sa kujutad ette sihtgruppi või kedagi, keda see filmisari peaks otseselt kõnetama?

Ei. Need, kes tahavad filme vaadata ja need, keda ei häiri sinna juurde rääkimine. Aga ka inimesed, kes tahavad ja keda häirib. Nad saavad mu jutu miinimumini keerata, tulla natuke hiljem kohale või minna varem ära. See on taaskord nende n-ö populaarkultuuriliste nähtuste (mille alla ma selle sarja siiski ikkagi liigitan) üks plusse ja miinuseid. Need madalduvad seeläbi, et on igal pool, ja samas omandavad tohutu jõu tänu sellele, et võivad puudutada kõiki inimesi.

Milliste kriteeriumite alusel sa ise filme väärtustad? Kas on filme, mis meeldivad, kuigi sa tunned, et nad justkui ei tohiks, kuna hea maitse ei luba?

Jaa, loomulikult. Ma olen taluvam kui paljud näiteks nii õudukate, trillerite kui igasuguste elukafilmide suhtes. Olen vaadanud ka mitmeid minu meelest kohati täiesti põhjendatult sõimata saanud elukafilme ja kui thrill minuni jõuab, siis olen sealt ikkagi midagi saanud. Filmide puhul ei saa öelda, et need võtaks kokku selle, mis ma olen. Film mõjub, kuigi ei peaks. Ja ma ei tea, miks. Miski mõjub mulle kinolinal efektselt, et võiksin öelda: „Kuradi tõprad! Nad on selle minu manipulatsiooniks lavastanud.“ Ma saan aru, et manipulatsioon, aga see toimib ikkagi. Paljudele ka natuke küüniline positsioon, sest tegelikult on suur osa XX sajandi kultuuriteooriast võidelnud selle nimel, et inimesed oleksid nende manipulatsioonide suhtes ärkvel. Mina aga leian, et kunstist (kaasa arvatud madalast kunstist) manipuleeritud saamine ei ole mingi kuritegu, vaid vastupidi – midagi väärtuslikku.

„Tõelise” kunsti puhul on küsimus selles, kas inimene saab aru, kuidas teoses asjad on. Siin on oluline inimese aktiivsus, aktiveerumine. Ta tõlgendab. Teise, afektiivse mudeli puhul on inimene passiivne. Ja ma ei saa lahti mõttest, et olla passiivne tähendab saada ka väga tugevat naudingut.

Kas seda eristust ikkagi saab nii lihtsalt teha? Ka näiteks õudusfilmide puhul võib öelda, et vaataja on ekraanil toimuvaga aktiivses suhtes?

Jah, aga sinu keha ikkagi n-ö motoriseeritakse – natuke selline arvutimängu-efekt –, sulle antakse nagu mingi droog (mis on paralleel, mida me seni pole kasutanud) ja selle abil siis hoitakse sind lõa otsas. Seesugust suhet kunstinähtusega on väga raske siduda näiteks ilu mõistega või ka üldse sellega, kuidas kunsti kasvatuslikul eesmärgil kasutada. Selle näitel ei saa koolis rääkida sellest, mis on hea või halb. Võib öelda, et mingi teos on halb, aga selle kiuste oled sa mingil viisil ikkagi vapustatud. Seda võib põlastada ja öelda, et see on puhtalt füüsiline – ja nagu ikka, füüsiline on madal –, aga välja sellest ei saa. Seesuguse – minu poolest kasvõi jutumärkides – „kunsti“ tõmbe vastu ei saa hästi võidelda traditsiooniliste vahenditega.

Aga väärtuslik ta ju on?

No vaat, kas on? Antud juhul ma püüdsingi arutada selle üle, mis asi on väärtus. Kas väärtus on selles, kuidas oma kehaga toimuvat kirjeldada või see kunst, millega ollakse dialoogis ja mille abil siis arutatakse maailma üle? Kas väärtus tekib keha või vaimsete protsesside kaudu? Need küsimused tekivad kohe, kui tuleb kriitikuna kirjutada seesugusest afektiivsest filmi- või muusikakogemusest. Mida sa kirjutad sellest? Mis see on? Afektiivse tarbimisega kaasneb mingisugune peaaegu narkootiline kogemus, põhimõtteliselt lausa õudust sisendav näide sellest, millest kirjutas juba Frankfurdi koolkond. Sellest, kuidas inimene muutub masina lisandiks. Mitte ainult tööprotsessis, vaid ka läbi kõige selle, mis puudutab ajaviidet ja meelelahutust. Vaat see ongi see! Muututakse masinate lisandiks selle tõttu, mida kunstist saadakse. Lakatakse kontrollimast omaenda kunstikogemust. Aga ma arvan, et selline kunstitarbimise režiim ei kao ka kuhugi. See n-ö manipuleeriv hoiak nõuab oma kunstikriitilist, filmikriitilist keelt. Seda kindlasti otsitakse. Ma arvan, et ka leitakse.

Filmide puhul on aja möödumist kuidagi eriti selgelt näha. „Kõnelus“ ja nii mõnigi teine kujutab maailma enne internetti või mobiiltelefone. Kas tehnoloogiaga seotud hirmud või probleemid on ajas muutunud või jäänud pigem samaks?

Tehnoloogiaga on inimesed sidunud alati mingisuguseid päris vanadest aegadest pärit müütilisi veendumusi ja uskumusi, mis kas leiavad kinnitust või ei leia. „Kõneluses“ on üks väga huvitav teema – tehnoloogia neutraalsus. See oli tehnoloogia iseloomujoon, millesse püüti kaua uskuda. Kurja ei tee mitte tehnoloogia vaid inimene, eks ole? „Kõneluse“ peategelane seisab vastamisi sellesama küsimusega. Samal ajal näeme, kuidas tehnoloogia võtab ka tema mingil viisil üle; viidatakse sellele, et tehnoloogiale on omane mingisugune agentsus või algatusvõime. Ta ei ole lihtsalt asi, mille me sisse või välja lülitame.

Minu valikus räägitakse tehnoloogia rollist väga mitmel moel, sest isegi filmide kaetava piiratud aja jooksul on tehnoloogia täitnud inimese jaoks väga mitut erinevat rolli. On olemas näiteks veendumus, et tehnoloogia on midagi sellist, mida meie siin maa peal ei mõista, kuid mis on kurjades kätes ohtlik. Tuumasõjaohu aegadel usuti, et inimese poolt valla päästetud tehnoloogiamasina peatumiseks peab taas sekkuma inimene. Optimistlikumal ajal, umbes 1980datel, kujutati ette, et tehnoloogia on üks viis, mille abil inimene leiab üles iseenda. Terence McKenna ja kõik need utoopilised kujutlused sellest, kuidas inimene ja tehnoloogia arenevad mingisuguses tulevikuvormis koos harmooniliselt. Tehnoloogia võib tuua inimeses välja mingi potentsiaali, mis traditsioonilise humanistliku käsitluse järgi meile tegelikult ei kuulugi. Inimene kui mingi tohutu masinavärgi osa, kelle edukus sõltub sellest, kuivõrd ta tunneb ära oma masinliku loomuse.

Ka meie kapitalismiideoloogid ütlevad, et kapitalismi suur väärtus on see, et ta pole ideoloogiline; ehk siis põhimõtteliselt see, et kapitalism on puhtalt tehniline. Ja kuivõrd kapitalism on puhtalt tehniline, siis ei pea inimene minema ka mingisugust päris loodust otsides seda kapitalismi trotsima. See on paljuski võib-olla selline nukker avastus inimesele, aga see on ühtlasi üks viis tehnoloogiat mõtestada: me kõik oleme paratamatult tehnoloogilised ja meil ei ole eriti suurt võimalust pääseda mingisse päriselt inimlikku maailma.

Aga muidugi on terve kapitalismi ajalugu (XX sajandi ajalugu) seotud kahe vastandliku tehnoloogiakäsitlusega. Algselt üritati hajutada tehnoloogia suhtes igasuguseid hirme – näiteks räägiti kodumasinate puhul alati sellest, kui lihtne nendega on ja kui vähe nad müra teevad. Nad ei peaks tekitama võõristust, on puhtad ja ilusad ning sobivad meie koju. Nagu ideaalsed koduloomad. Samas mõeldakse neile välja iseloom, lisatakse näiteks feminiinsust, antakse neile mingi selline „armas“ karakter. Kogu aeg toimub tehnoloogiaga lepitamine. Ühel hetkel oleme oma arenguga aga välja jõudnud uude olukorda, kus tehnoloogia ei ole enam ese, vaid pigem ikkagi ruum; miski, milles me kogu aeg viibime. Siis tuleb justkui hakata pingutama, et me sellest tehnoloogiast välja saaksime – leiaksime iseenda väljastpoolt kujutletavat virtuaalset ruumi. Erinevad kultuuriteoreetikud on rääkinud sellest, et me elamegi lõputus virtuaalsuses. Marshall McLuhan uskus, et sellest on võimalik välja pääseda ja jõuda enda juurde tagasi, Jean Baudrillard aga, et meil ei olegi tegelikult võimalik enam ennast selle virtuaalsuse seest üles leida.

Kas teine „Filmikooli“ film, David Cronenbergi „Kokkupõrge“,2 on ühiskonnakriitiline film? Raamatu autor J. G. Ballard nägi teost hoiatusena, samas on paljud teised, näiteks ka Baudrillard, seda tõlgendanud entusiastlikult pigem huvitava uue olukorra kirjeldusena.

„Kokkupõrge“ on äärmiselt poliitiline film, mis uurib laiemalt erootikat seksuaalsuse vastandina. Erootikat, mis ei ole seotud tingimata inimese kui liigi seksuaalsuse ja selle paljunemisfunktsiooniga. Ta vaatleb selle asemel teatud erootilisi protseduure, mis on seotud konkreetselt ka tehnoloogiaga, autode ja nende põhjustatud õnnetustega. Inimkeha ja autode kokkupuutest sündinud uue seksuaalsuse ja võimalike perversioonidega.

Ma usun, et „Kokkupõrke“ filmiversioon ei ole selles mõttes kriitiline nagu Ballardi raamat. Filmi puhul oldi ilmselt teadlik sellest, kuidas varem on raamatut kultuuriteoreetilises võtmes tõlgendatud. Küsimus ei ole siin mitte „perverssuses“ iseeneses, vaid pigem on teemaks see, kui loomulikud meie kehad üldse on. Kui loomulik on meie kehade läbikäimine? Mida loomulikkus üldse tähendab? Selliseid küsimusi polegi ilmselt väga palju põhjust mujal küsida kui kunstiteoste puhul.

Mida sa veel näidata plaanid?

Ma saan praegu öelda ainult seda, et tehnoloogiaga seotud asju on veel, aga arvan, et kavas on näiteks ka Brian de Palma „Arminägu“,3 mis räägib muide ühest teist tüüpi masinlikkuse ja inimlikkuse suhtest. „Arminägu“ on kindlasti üks hiphop-kultuuri nurgakive. Ka omamoodi võõras olemise, võõrandumise ning ebainimlikkuse analüüs. Abel Ferraralt võib midagi tulla, ma usun, ja ka midagi Eestist, aga ma praegu ei tahaks veel kõiki nimesid reeta.

1 „The Conversation“, Francis Ford Coppola, 1974.

2 „Crash“, David Cronenberg, 1996.

3 „Scarface“, Brian de Palma, 1983.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht