Filmiajakirjanike valikud erakordsel filmiaastal

Neitsi Maali filmiauhinna tänavune valimine näitab, et raskel ajal tundub Eesti filmil olevat päris hea minek.

TÕNU KARJATSE

Lõppenud aasta oli erakordne nii mitmeski mõttes: koroonakriis sulges kinod, peatas filmivõtted, lükkas segi esilinastuste ja festivalide plaanid ning mängis trumbid kätte voogedastusplatvormidele. Kõigest hoolimata pole kodumaisel filmitööstusel läinud kunagi nii hästi kui praegu: läinud aastal valmis lausa 11 täispikka mängufilmi, 21 dokumentaalfilmi koos „Eesti lugudega“, neli lühimängufilmi ja üks täispikk animafilm. Koos tudengifilmide ja vähemuskaastootmistega ulatus aasta filmisaak ligi 40 teoseni. Kasvab kaastootmisprojektide ja erarahastusel valminud filmide hulk. Koostöö Eesti filmitööstusega tõi läinud aastal kinodesse Christopher Nolani „Teneti“ ja oleks mõne aasta pärast andnud ka Eesti koostööfilmi veel ühe kinolegendi Kim Ki-dukiga, kui poleks olnud seda neetud viirust.

Kaastootmisprojekte tuleb edaspidi tõenäoliselt rohkemgi, sest riigikogus aasta lõpus heakskiidu saanud otsusega saavad Eesti filmitootjad osaleda Euroopa kaastootmistes ka viie protsendiga (seni oli lubatud miinimum 10% eelarvest). Korralikule tasemele jäi riigieelarves ka kodumaise filmi rahastus. Aastalõpuintervjuus ERRile1 ütles EFI juht Edith Sepp, et filmide tootmiseks on alanud aastal raha seitse miljonit eurot, mis lubab teostada mitu rahastust oodanud tugevat projekti.

Eesti vaataja armastab eesti filmi. EFI andmetel käis lõppenud aastal kodumaist filmi vaatamas 450 000 inimest, mis on kinode kaootilist lahtiolekut arvestades märkimisväärne arv. Samal ajal jäi pandeemia tõttu kinolevisse tulemata mitmel suurte filmistuudiote menukil, mis oleks kodumaiselt filmilt vaataja võib-olla ära tõmmanud. Eesti filmide tõusva taseme näitaja on aga see, et PÖFFil läks publikuauhind esimest korda Eesti filmile ja sealjuures jagamisele Lauri Randla täispika mängufilmidebüüdi „Hüvasti NSVL“ ja vendade Eskode lühifilmi „Välguga löödud“ vahel.

Selline on taust, millele paigutub Eesti Filmiajakirjanike Ühingu (EFÜ) traditsiooniline aastaauhind Neitsi Maali. Traditsioon ise ulatub 1993. aastasse, mis teeb Neitsi Maalist Eesti vanima järjepideva filmiauhinna. Nõnda peegeldab Priit Tenderi voolitud pronkskujukese laureaatide nimistu ajaloolises vaates ka kodumaise filmi arengut taasiseseisvunud Eestis. 15 korral on Neitsi Maali saanud täispikad mängufilmid, kümnel aga hoopis dokumentaalfilm ja viiel animafilm.

Tänavu sai pronksist daami taas Veiko Õunpuu, kellele see on juba neljas selline auhind. Kuigi Õunpuu „Viimased“ on soomekeelne koostööfilm Soomega, on Eesti filmi peatootja ja seetõttu on „Viimased“ maailmatasemel Eesti draama, kus lihtsalt räägitakse soome keelt. Pealegi ei tunne teravad teemad, mida film käsitleb, riigipiire ning on üldinimlikult mõistetavad keeleruumile vaatamata.

Aasta parima filmi valimine on EFÜs demokraatlikel alustel: EFÜ liikmed esitavad isiklikud viis paremat, mille hulgast sõelutakse välja viis nominenti ja lõpphääletusel saab punkte anda juba ainult nende vahel valides. Erakorraline filmiaasta andis ka palju erinäolisi filme ja see variatiivsus peegeldus ka EFÜ liikmete valikutes. Isiklikes edetabelites sattusid esikohale näiteks ka aasta ainuke täispikk animatsioon „Sipsik“2 ning Ülo Pikkovi südamlik žanre segav lühidokumentaal „Kilpkonn ja jänes“.

Valida sai vaid nende filmide vahel, mis olid detsembri lõpuks ka kinolevisse jõudnud, s.t linastunud rohkem kui korra. Kuna pandeemia tõttu kinolevi on paljud edasi lükanud, jäävad 2021. aasta valikusse Peeter Simmi meisterlik taastulek „Vee peal“, Rasmus Merivoo julge muinasjutuhorror „Kratt“, Priit Pääsukese „Öölapsed“, Marian Võsumetsa dokk „Keha võitlus“ ning valikust jäi üldse välja Jaak Kilmi „Jõulud džunglis“, sest tegemist on vähemuskaastootmisega, ehkki režissöör on Eestist. Nominatsioonini jõudsid linatööd, mis olid edukad ka aasta jooksul – Jaan Tootseni portreedokk „Fred Jüssi. Olemise ilu“, mida hindasid esikoha vääriliseks kolm filmiajakirjanikku; Margus Paju menukas spioonifilm „O2“, mis oli Fred Jüssi filmi kõrval kinodes üks aasta vaadatumaid kodumaseid filme; Janno Jürgensi debüütdraama „Rain“, mis sai esikoha kahe filmiajakirjaniku isiklikus edetabelis; Margit Lillaku dokk „Südamering“ ning „Viimased“, mille seadsid isikliku edetabeli tippu 15 filmiajakirjanikku ehk enamik hääletanutest. Vaid ühe punktiga jäid lõppviisikust välja „Kilpkonn ja jänes“ ning „Hüvasti NSVL“. Lõpphääletus kujunes isegi dramaatiliseks, sest ehkki võitja oli aimata, tekkis rebimine teise ja kolmanda koha pärast – mõlemad kohad läksid dokkidele („Fred Jüssi. Olemise ilu“ ja „Südamering“), mis osutab ka kodumaise dokfilmi tugevale tasemele. Tänavusest esikuuikust oleks mõnel vaesemal aastal väärinud aasta parima tiitlit igaüks.

Aasta levifilmi valimisel arvestatakse filme, mis on linastunud kinodes vähemalt kümnel korral, ja levitaja puudumisel võib levitaja olla ka kino ise. Eesti filmid siin arvesse ei lähe, küll aga konkureerivad ka vähemuskaastootmised. Ülekaalukalt kujunes võitjaks seikluslik sõjadraama „1917“,3 mis jõudis kinodesse aasta alguses, levitajaks ACME Film. Teiseks jäi favoriit „Lõputusest“4 (maaletooja Must Käsi 2), kolmas ja neljas koht aga jagamisele moralistliku draama „Järgmine ring“5 (Estinfilm) ning sensuaalse armastusdraama „Põleva tütarlapse portree“6 vahel. Isiklikes edetabelites said maksimumpunkte 12 filmi, mis osutab taas me filmiajakirjanike maitseerinevustele ja kokkuvõttes ka sellele, et ehkki paljude filmide suhtes ollakse eri meelt, räägitakse lõpuks siiski ühel häälel.

Filmiajakirjanikel tuleb igal aastal välja selgitada ka aasta parim kolleeg ehk aasta filmiajakirjanik. Selle tiitliga tunnustab EFÜ aasta jooksul filmiajakirjanduses oma panusega silma paistnud inimest, kes ei pea olema üldse EFÜ liige. Määravaks sai seekord tõsiasi, et aasta lõpus valmis Tristan Priimäe filmiraamat „101 Eesti filmi“ (Varrak), mis on küll 101-sarja kuuluva raamatuna tellimustöö, kuid mida ei saa teostuselt kuidagi liigitada kuivade ja ülevaatlike teatmeteoste kilda. Autori lähenemine Eesti filmile ja filmiajaloole on isikupärane, ladus ja haarav ning tal on õnnestunud siduda kuivad faktid humoorika väljendus­laadiga ühelegi filmile liiga tegemata ja ka ennast või oma maitse-eelistusi peale surumata. „101 Eesti filmi“ on silmapaistev tähis mitte ainult filmiraamatuna, mida meie kirjastused ei julge trükki võtta ja mida seetõttu ilmubki aastas heal juhul üks või kaks, vaid ka sellepärast, et Priimäe käsitlus on omamoodi vabastav, aidates üle saada kammitsevast aupak­likkusest ajaloo ees ja akadeemilisest krambist filmidest kirjutamisel.

2021. aasta toob kinodesse hulga riiulil ootavaid kodumaiseid filme ja järgmine Neitsi Maali hääletus ei tõota tulla sugugi lihtsam. Tuleb vaid loota, et kultuurielu taastub, kinod saavad filme näidata ja filmikunsti tulevik on siiski kinode, mitte voogedastusplatvormide päralt.

1 Tõnu Karjatse. Edith Sepp: tegeleme sellega, et Eesti film leviks lisaks festivalidele ka voogedastusplatvormidel. – Kultuur.err.ee, 4. I 2021; https://kultuur.err.ee/1227730/edith-sepp-tegeleme-sellega-et-eesti-film-leviks-lisaks-festivalidele-ka-voogedastusplatvormidel

2 „Sipsik“, Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich, 2020.

3 „1917“, Sam Mendes, 2019.

4 „Om det oändliga“, Roy Andersson, 2019.

5 „Druk“, Thomas Vinterberg, 2020.

6 „Portrait de la jeune fille en feu“, Céline Sciamma, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht