Film noir popstaari seiklustest Kohtla-Järvel
Tanel Padari mäng pole halb, aga roll ei paku talle erilisi võimalusi: ta kondab ringi nagu iidol, aga ta mõtetest ja tunnetest sotti ei saa.
Eesti film noir: Kohtla-Järve päevane
interjöör. KAADER FILMIST “VÕÕRAS”
Mängufilm “Võõras”. Režissöör Dirk Haoyer, operaatorid Maksim Golomidov ja Johannes Arro, produtsent Eero Talvistu. Osades Tanel Padar, Karol Kuntsel, Maarja Mitt, Mari-Liis Lill jt. 61 min, esilinastus 25. IV kinos Sõprus.
Linnud, õhtutaevas ja majakas. Pealeloetud tekst, mis pretendeerib sügavamõttelisusele. Järgneb põhjakeeratud heliga Tanel Padari rokikontsert ja masside ekstaasis möirgamine. Kiire autosõit. Ja mees haiglavoodis, kes räägib, et temast sõitis üle auto.
Nii paljutõotavalt algab Eestis elava sakslase Dirk Hoyeri film “Võõras”, mis näitab popstaar Padari sattumist Kohtla-Järvele ja tema seiklusi sealses öös. Ja teda otsima saadetud tavalise tööinimese Kivi juhtumisi sealsamas. Filmis on kuhjatud ühtekokku klišeesid Kohtla-Järve narkomaanidest ja popstaaride elust, sinna vahele on üritatud sobitada üht tavalist inimest, kes teeb, mis kästakse. Kõike seda on püütud tervikuks siduda film noir’ õhustikuga.
Hoyer on ise kusagil ajakirjanduses öelnud, et eiras filmi tehes traditsioonilisi filmitegemise reegleid. Ometigi on tal ees žanri raamistik, sest ehkki film noir on mitmekesine ja üsna laialt käsitletav, on sel siiski kindlad tunnusjooned.
Võtame igaks juhuks appi autori enda, sest ikka varitseb oht geeniust mitte ära tunda. Selgitus filmi mõtte kohta kõlab nii: ““Võõras” on film, mis ei portreteeri ainult popstaari, Tallinna “kontoritöötajat” ja Kohtla-Järve inimesi, vaid ka narkareid kui ühe medali kahte poolt: ühisnimetajaks on tõik, et kõik üritavad põgeneda igavleva ühiskonna eest. See on üheaegselt nii filosoofiline mõtisklus meie ühiskonna põgenemisest kui ka karakteri uuring ning eksisteeriva tegelikkuse kirjeldus.”
Mida tähendab “narkarid kui ühe medali kaks poolt”? Kuhu ja kelle eest põgeneb siis meie ühiskond? Ja kuhu põgenevad kõik igavleva ühiskonna eest? Kui kirjeldatakse eksisteerivat tegelikkust, siis missugune on mitteeksisteeriv tegelikkus?
Olgu, norin ehk liiga, korrektset keelt ja selgelt väljendatud mõtet kohtab nagunii harva, kuid filmi PR-tekstid ei tohiks küll säärased olla.
Dirk Hoyer on sakslane, kes elab Eestis, on siin pere loonud ja õpetab Balti filmi- ja meediakoolis. Ilmselt tunneb ta end siin ise veel pisut võõrana, aga igal juhul on huvitav saada Eestile filmina peegeldus teistsuguse taustaga inimestelt. Kuigi vahel võib ette tulla väga veidraid sümbioose, sest meil kõigil on eelarvamused, nii avatuks kui me end ka ei pea.
Kohtla-Järve on tõenäoliselt koht, kuhu filmitegija läheb oma (ja ka meie) eelarvamustele kinnitust saama ja kus leiavad kõige hullemad hirmuunelmad kinnitust. See linnake on nagu must auk, kuhu inimesed kaovad. Krimistatistika ja viimaste aegade sündmuste taustal pole siin vaielda midagi. Sotsiaalsed probleemid võivad olla osa film noir’st, nii et kõik klapib.
Karmile tegelikkusele vastandub popstaari lilleline elu. Tanel Padarit, keda purjuspäi ära kasutatakse, on naljakas vaadata. Ta kondab ringi nagu iidol, ent mis ta mõtleb või tunneb, sellest sotti ei saa. Mitte et Tanel Padari osatäitmine oleks halb, aga roll ei paku talle ka erilisi võimalusi. Tema ema matus, kuhu ta ei jõua, ja pärg auto tagaistmel jäävad tühjaks atribuutikaks. Pole vahet, kust kuhu ja miks popstaar sõidab – võõritusefekt olnuks täiuslikum ja isegi põnevam, kui ta oleks Kohtla-Järvele sattunud mingil jaburamal põhjusel. Kohtla-Järve ööst ilmuvad välja pätid ja narkomaanid nagu kummitused, kes korraks tulevad ja kaovad. Nad on Padari vastu sõbralikud, aga rakendavad kogu oma õuduste arsenali Kivi vastu.
Kivi karakter joonistub välja kõige selgemini: heatahtlik rumalavõitu mees, kellel kõik viltu läheb. Kahjuks veab karakteriloogika siingi alt. Ükski usin tööinimene ei ole nii loll, et läheks Kohtla-Järve varemetesse öösel Padarit otsima. Sellepärast ei ole ka Kivi lõpuni usutav ja Karol Kuntseli hea rollisooritus läheb vett vedama. Kivi tegevusele pealeloetud tekstid on samuti naiivsevõitu.
Küsimusi tekitavad filmi naistegelased. Kas Dana oma sõbrannaga on vajalikud üksnes selleks, et nad kohtuksid Padariga ja tooksid kuuldavale mõned elulised naistejutud? Film noir’s vältimatu femme fatale’i mõõtu nad kuidagi välja ei anna.
Filosoofilist mõtisklust markeerivad ilmselt filmi alguses ja lõpus eksponeeritud majakas ja linnud. Veel puistatakse “Võõras” puhast kulda, reklaami õlletööstusele ja Viru Valgele, näpuotsaga sotsiaalseid probleeme ja lastakse surnuaia valvuril vanu aegu taga igatseda.
Topeltlõpp Kivi paljastusega – vastupidiselt esialgsele versioonile võtab too rõõmsalt narkomaani pakutud seksi vastu ja kaotab seega ontliku pereisa renomee – annaks justkui võimaluse tõlgendada seda filmi lynchlikus võtmes, kuid eelnenu seda kahjuks ei toeta.
Kindlasti oli seda filmi tore teha ja Dirk Hoyer ise on sümpaatne inimene. Ja ta on leidnud head osatäitjad ning operaatorid. Nagu ikka, ei puudu ka selles filmis mõned vaimukad toredad stseenid. Ma usun, et dialoog pakub kohati vähemalt noortele, kellele see film on ka eeskätt suunatud, äratundmisrõõmu. Aru võib saada ka püüdest näidata sotsiaalprobleeme, sest filmi tuleb ju teha tõsisest asjast. Et asi väga karmiks ei kisuks, tuli võtta mängu üks popstaar. Film noir on visuaalselt stiilne. Kõik oleks justkui õige, aga painama jääb lihtne küsimus: miks?
Ühe võimaliku vastuse pakub film ise oma vist juba kolmandas lõpus, kus ootamatult ilmub ekraanile Aleksei Turovski ja räägib, kuidas linnuriigis isased emaseid ahvatlevad. Turovski kuuldavasti olevat kõigi üliõpilaste suur lemmik nii Tartus kui Tallinnas.