Feministlik Hitchcock 30ndate Lõuna-Koreas

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Nopenäpp“ („Agassi“, Lõuna-Korea 2016, 145 min), režissöör Park Chan-wook, stsenaristid Park Chan-wook ja Chung Seo-kyung, operaator Chung Chung-hoon, põhineb Sarah Watersi romaanil „Fingersmith“. Osades Kim Min-hee, Tae Ri Kim, Ha Jung-Woo jt.

Ida-Aasia kino mõjub Eestis üsna eksootilisena, sest sealsed menukid jõuavad siia frustreerivalt harva. Naaberkontinendi filmide esteetika ja eetika võivad võrdselt lummata ja võõristust tekitada, kuid geograafilisele kaugusele vaatamata on ida ja lääne kultuurilaenud filmiajaloos õigupoolest küllalt sagedased. Näiteks on legendaarne Akira Kurosawa jaapani kultuurikastmes serveerinud mitu Shakespeare’i teost ning animatsioonijumala Hayao Miyazaki maagilised maailmad on saanud inspiratsiooni Lewis Carrolli ja Antoine de Saint-Exupéry töödest. Põnevusžanri praegune tipptegija Park Chan-wook on aga veelgi ootamatumalt oma värskeimas filmis kohandanud Walesi kirjaniku Sarah Watersi viktoriaanlikku Inglismaad kujutava kelmiromaani Lõuna-Korea 1930ndatesse.

Eesti keelde pigem Watersi originaali (fingersmith on slängis taskuvaras) kui Parki töö pealkirja „The Handmaiden“ (naissoost teenija) järgi tõlgitud „Nobenäpp“ on kolmeks osaks jaotatud psühholoogiline ringmäng, mille labürintlik ülesehitus lubab vaatajal tervikpildi kildhaaval kokku panna. Loo keskmes on allilmas kasvanud naiivsevõitu tütarlaps Sook-hee (Tae Ri Kim), kes haarab särasilmil võimalusest teenida petuskeemiga tubli tasu. End kõrgklassi sokutanud pahelisest petturist krahv Fujiwara (Ha Jung-woo) üritab saada küüned taha kauni, kuid mineviku deemonitest painatud Leedi Hideko (Kim Min-hee) varale. Selleks tuleb too kõigepealt võrgutada ning päästa pururikka veidrikust onu (Jo Jin-woong) käest, kes soovib neiuga abielluda. Klaveriõpetajana esineva Fujiwara trumbiks kuratliku plaani täideviimisel saabki uhkesse mõisa teenijannaks palgatud Sook-hee, kes peab utsitama Hidekot mehesse kiinduma. Planeeritud kulminatsiooniks on naise sulgemine hullumajja, kuid loomulikult ei lähe miski päris nii, nagu plaanitud.

Nelja peategelase ümber keerlev kassi ja hiire mäng kestab kokku peaaegu kaks ja pool tundi, mis lubab loodud maailmal avaneda ja hingata, kuid nõuab kohati väga mõõdetud tempo tõttu vaatajalt ka üksjagu kannatust. Kes Parki varasemate töödega kursis, peaks olema harjunud nii tema poeetilise pildikeele, sagedase verd tarretava jõhkruse kui ka musta huumoriga.

Kuigi kriitikud on tõtanud nentima, et „Nobenäpp“ pole päris lavastaja parimate palade tasemel, on siiski tegu tubli sammuga sisulise mitmetahulisuse suunas. Parki nimi seostub jätkuvalt triloogiaga, mille keskmes kättemaks. Filmides „Kaastunne hr Kättemaksule“, „Vana poiss“ ja „Leedi Kättemaks“¹ uuris ta Kim Ki-duki (või ka vendi Coeneid) meenutava fatalismi ja emotsionaalse distantseeritusega vihkamise eskaleerumist šokeerivaks vägivallaks, õnnetute otsuste hävitavat mõju ja indiviidi jõuetust julma maailmaga hakkamasaamisel.

Kuigi Park on teemapaletti üha laiendanud, on äärmuslikud kannatused jäänud üheks tema meelismotiiviks. Lisandunud on aga tubli annus psühholoogiliselt peenemaid tasandeid, kus annavad temaatiliselt tooni kiindumus ja usaldus, paranoia või ka psühhoseksuaalsus. Tema eelmine töö, ingliskeelne debüüt „Stoker“ (2013), tõukus suuresti Alfred Hitchcocki „Kahtluse varjust“² ning selle pingekruvimise kuninga mõju on tugevalt tunda ka „Nobenäpus“. Nagu „Stoke­ris“ on suur roll gootilikult pahaendelisel atmosfääril ja kammerlikel interjööridel. Tegelased liiguvad omakorda pidevalt varjudes (Parki filmograafiast leiab muide ka vampiiripõneviku „Janu“³) ja keegi pole päriselt see, kellena näib. Isegi peamine tegevuspaik, suursugune loss Lõuna-Koreas, on ehitatud pooleldi jaapani ja pooleldi inglise arhitektuuri imitatsioonina.

Ruumide klaustrofoobilisus toob oma hitchcocklikkuses meelde näiteks suurepärase põnevusdraama „Rebecca“,⁴ ent päris maestro tasemele pole Parkil õnnestunud tõusta. Kohati liialt uneleva tempo kõrval võib viidata nii mõnelegi ülesehituslikule küsitavusele, mida saanuks kergesti vältida tihedama montaažiga. Teemasid ja detaile jagub filmi väikese tegelaste arvu kiuste üksjagu. Tausta­lugusid avavad stseenid on aga seatud vaataja ette sedavõrd risti-rästi, et tekitavad tervikpildi asemel pigem segaduse. Maitse asi, kas keerukas lugu on toone vahetava psühholoogilise põneviku ja erootilise armastusfilmi seguna üleüldse piisavalt usutav ja tõsiseltvõetav. Teatav tonaalne üleküllus ja sisuline äärmuslikkus on ilmestanud enamikku Parki töödest ja lavastaja näibki rohkem huvituvat meeleolust ja stiilist, mitte loost ja loogikast. Komplekssuse tõttu on siiski tegu tema kõige nõudlikuma filmiga. Õnneks lasevad suurepärane muusika ja pilkupüüdev operaatoritöö üle libiseda pisut venivamatest kohtadest.

„Nobenäpu“ tõstab paljude žanrikaaslaste seast mõningatele puudustele vaatamata esile jõuliselt feministlik alatoon. Kui Parki filmide tegelased kannatavad enamasti omaenda halbade valikute süül, siis siin peamiselt seetõttu, et nad on naissoost. Ei Sook-hee ega Hideko pole oma elu üle otsustamisel vabad, vaid ennekõike manipulatiivsete meeste käpiknukud. Mehed on aga esindusliku fassaadi taga parajad värdjad, kellele on dominantne positsioon naiste suhtes nii majanduslikus, sotsiaalses kui ka seksuaalses mõttes loomulik ja vääramatu seisund. Lavastaja on käinud algmaterjaliga väga vabalt ringi ning olulise rolli omandavad Hideko onu pornograafiline raamatukogu ning erootilised ettelugemised jõukate meeste kambale, kes valmis haruldase lugemisvara eest välja käima krõbeda summa.

Park vastandab naistegelaste subjektsuse objektsusele meeste järk-järgult eemaletõukavamatena avanevates fantaasiates. „Nobenäpu“ erootilisus ja üha paljastavamad seksistseenid võiksid taipamatuma lavastaja kätes olla osa samast maskuliinset jõuvahekorda taaskehtestavast fantaasiast, Aasia vaste „Viiekümnele halli varjundile“. Parki geniaalsus seisneb riiete järkjärgulise ihult korjamise ja kerge eelmängu lõpetamises rahulduse asemel hoopis brutaalse antikliimaksiga, mille eesmärgiks on peategelasi vangistav fantaasiamaailm pikema jututa maha põletada ka filmi tegelikkuses.

1 „Boksuneun naui geot“, 2002; „Oldeuboi“, 2003; „Chinjeolhan geumjassi“, 2005.

2 „Shadow of a Doubt“, Alfred Hitchcock, 1943.

3 „Bakjwi“, Park Chan-wook, 2009.

4 „Rebecca“, Alfred Hitchcock, 1940.