Evald Okase eneseversioon

Olev Remsu

Režissöör Tõnu Virve positsioon on olnud austav ja seetõttu on ka karisid välditud. Autor on ka ise kunstnik. „Evald Okas” on läbi ja lõhki portreefilm. Võiksime selle žanreerida isegi audiovisuaalseteks memuaarideks, need loob teatavasti meenutaja ise ühest punktist tagasi vaadates. Evald Okkal on see punkt 93aastane Metuusala iga. Okas on selles vanuses lahe, humoorikas džentelmen, kelle teravamadki minevikukarid muhelema panevad. 

Ots ja Okas

Mälu on selektiivne, nõnda meenuvadki maestrole vaid asjad positiivses võtmes. Ja miks ka mitte? Unustamine on osa isikuportreest … See, et oled Itaalia ühe kunstiakadeemia liige, tuleb meelde, see, et oled Nõukogude Liidu rahvakunstnik ja Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemias, see mitte. See, et oled kujutanud Pariisi Jumalaema kirikut, meenub, ent see mitte, et oled maalinud Kohtla-Järve põlevkivitööstust kui saavutust sotsialistlikus ülesehitustöös. Noh, tõsi, Punaarmee sõdureidki sai lahingu ajal puu otsast tehtud, Estonia laemaalgi koos kaasautoritega valmis maalitud, seda küll, kuid neid luues sai palju nalja … Siinjuures ma ei nori ega iroonitse, kohe kindlasti mitte.  Küsime näiteks teise iidoli varal, kas meile on praegu tähtis, et Georg Ots oli Estonia teatri partorg ja informaator huvitava varjunimega Moderato? Või naudime tema lüürilist baritoni, mis siiani ja arvatavasti ka tulevikus eriti naissoost kuulajal vere vemmeldama võtab? Kumb neist kahest poolusest jääb meie kultuuri? Kas üks oli ilma teiseta mõeldav?

Paistab, et Evald Okka mälu filmimemuaarides on valinud õigesti – jääb see, mis vere  vemmeldama võttis ja võtab. Ja arvatavasti teeb varsti (kellel varem, kellel hiljem, ja kellelgi, jah, üldse mitte) meie kõigi mälu umbes samasuguse valiku, kui see juba tehtud pole. Evald Okka ilmselt vaadatuima töö, Estonia sotsrealistliku laemaali (kahasse Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga) tegemisel sai hoopis muhedat siseringinalja, mis teose sisust ja sõnumist ehk tänasel päeval nagu olulisem ning mille mäletaja nüüd üldsusele avab: pildile  maalisid kunstnikud üksteist, ka Georg Otsa on sellel ansambliteosel kujutatud, muuseas, anonüümselt ja Punaarmee sõdurina. Tagantjärele võiksime ju öelda, et vapustav, kuid ilmselt juhuslik tõetabamus …

Üht asja oleks tahtnud küll kuulda – kuidas Okkal õnnestus vältida NLKPsse astumist? Vajaks laiemat lahtirääkimist, mis on üldse selle taga, et pisike osa meie sovetiperioodi kõrgete riiklike ordenite ja tiitlitega autasustatud  kultuuritegelasi ei kuulunud parteisse, mille kohta teised ütlesid/ütlevad, et see oli kohustuslik, koguni sunduslik? Kas vähemuse liikmed olid dekoratiivparteitud? Või oli eesrindlikku väesalka astumine tõesti vabatahtlik, ja sinna kiputi vaid enesele küünarnukkidega tee tegemiseks, et parteitud hüvede jahtimiselt kõrvale tõrjuda? Just Evald Okka muhe suu oleks võinud küll selle kohta oma arvamust avaldada. 

Mõnus monoloog

Filmis ei ole diktoriteksti, seda asendab portreteeritava monoloog, ja see suurendab filmiportree usaldusväärsust. Diktor võiks ju  lugeda seda, mida autorid talle ette kirjutavad, portreteeritav räägib ainult seda, mis on talle iseloomulik. Diktoriteksti kaudu saanuks küll lisada abstraktsemat, entsüklopeedilisemat informatsiooni, käsitleda keerulisemaid küsimusi, usun, et seda võib teha mõnes järgmises vanameistrit lahata püüdvas teoses. Päris huvitav, kui palju on ühe mehe esiletõusus ja hiljem tema müüdis sovetlikku ühiskonnastruktuuri, mis jäljendas ju riigijuhtimist: üks peasekretär, siis kitsam ring poliitbüroo ja veidi laiem ring keskkomitee näol, mis omakorda kopeeris Jeesust, tema apostleid ja jüngreid. Praeguses lahenduses mõjunuks nende saladuste lahtimuukimine filmis ehk võõrapärasena, tervikule sobimatult. Teave, ilma milleta jääks see või teine episood arusaamatuks, on antud ühe-kahe lausega, meeldivalt  kasinate subtiitritena, näiteks, et parajasti on tegemist selle kuupäeva näituse avamisega, oleme selles ja selles kohas. Portreteeritava monoloogis võime lihtsalt nautida eaka vanameistri enesemääratlusoskust: talle on meeldinud eksootilised naised, tema abikaasakski sai venelanna, ta ise oli nn sile poiss jne, jne. Filmi autorid on tabanud (see tähendab filmi valinud) Okkale iseloomulikud lausungid, ja seda nii vormi kui sisu  poolest. Okka idiolekt on osa tema portreest. Ent mulle jäi selgusetuks, kuidas igal konkreetsel juhul monoloog käivitub, kes valib teema, millest parajasti juttu tuleb. Kas keegi (lavastaja?, stsenarist?) on ikkagi küsimusega maestrot suunanud või on paik, kuhu Okas on viidud, temas ise äratanud mälestusi, mida ta siis jutustab? Kuidas näiteks võluti välja meenutus naistesaunas käimisest? Tuli see ise?

Vist küll. Sellega on aga hoopiski sügavad  kihid välja kaevatud. Teatavasti on Okka üheks kuulsamaks tööks „Naine ja hobune”. Monoloogist saadud info järgi võime konstrueerida teose lihtsa-freudistliku sünnirea: algul joonistas ema põnnile hobuse, seejärel viis ema põnni naistesauna, kus põnn avastas, et tema ema on kõige ilusam naine teiste seas, ning aastakümneid hiljem valmis šedööver. Selles episoodis on avatud minevik ning  Okka sotsiaalne taustki: teatud põlvkonna teatud majandusliku positsiooniga peredest poisid on ikka teatud ajal emaga naistesaunas käinud; kui sobib öelda, siis ka siinsete ridade autor. Aga, näe, virtuoos sai vist ainult Okkast! Kuidas aga tekkis Okka monoloogis kuraatorite tegevuse vastane repliik? Jällegi ise? Või kallutati vanameistrit sellele teemale? Tõesti-tõesti, kunstnik kujutavas nagu ka režissöör filminduses ja kirjanik kirjanduses  on taandatud tagaplaanile, ette on rühkinud igasugu asjamehed, kes loomise asemel korraldavad, kes oma korraldamisi loominguks peavad.     

Tabatud iseloom 

Portree loomisel on kohustuslik anda portreteeritava CV või, nagu öeldi vanasti, ankeet. Päris pärlina on esitatud ehtne ankeetki, sellest joonistub välja stalinistlik ühiskond. Lisaks tavapärastele perekonnafotodele, ajalehelõigetele ja dokumentidele on „Evald Okkas” midagi väga filmilikku: amatöörfilmikatked, tundub, et portreteeritava enda võetud, nõnda siis autoportreekillud suure portree sees. Ja isegi Pariisist, sovetiperioodi unistuselinnast,  kuhu pääseda polnud lihtsurelikul mingit võimalust! Need lõigud on filmile suureks plussiks, avavad isiku ja ajastu, ja neid on sisse lõigatud parajas, mõõdukas proportsioonis, nendega pole liiale mindud. Ka arhiividest pärit lõigud on asja eest, kuid ei valmista üllatust, need on varem nähtud. Inimese iseloom (dokfilmide puhul räägime inimesest ja tema iseloomust, mängufilmide  puhul tegelasest ja karakterist) avaldub tegevuses, mõnikord eriti tunnuslikult pisiepisoodides ja pisižestides. Okas saab oma iseloomu juba üsna filmi alguses, kui ateljeesse, kus uut näitust üles pannakse, hakkab sisenema tema tütar, kunstnik Mari Roosvalt. Käeviibe ja repliik tütre tervituseks ütlevad Okka kohta kõik, edasi tulevad minu meelest kunstniku olemuse parima tabajana viipamised jalutuskepiga, olgu siis kas reklaamiteksti  kirjutamisel Vabaduse väljaku galerii aknale või siis muidu märkuandmised. Neis viibetes on Okast ehk rohkemgi kui tema monoloogis. Diktoriteksti asemel on midagi mõjukamat, nimelt helitaust: kuuleme eestiaegseid olmekupleesid ja sovetiperioodi võltsoptimistlikke militaarmarsse, mis sobivad filmi muhedasse tooni. Režissöör Tõnu Virve positsioon on olnud austav ja seetõttu on ta ka karisid vältinud.  Autor on olnud eelkõige ise kunstnik ning küllap on see talle andnud ka õiguse eksponeerida ennast portreteeritava kõrval talumatult tihti. Seal olnuks minu meelest maestrole mõne lähedasema inimese koht, viimase näituse avamisel asubki isa kõrvale taktitundeliselt tema tütar. Võin öelda, et nüüd on meil olemas audiovisuaalsel kujul Evald Okka eneseversioon Evald Okkast. Ja see on suur asi, igatahes on  Okkal selle avaldamiseks teenitud õigus. Film on lihtne ja odav, särava pildikultuuriga.