Euroopa moodi naerud

Margit Adorf

4. detsembril Tallinnas peetud 23. Euroopa Filmiakadeemia auhinnapidu möödus suuremate viperusteta ja jättis külalistele hea mulje. Piduliku auhinnatseremoonia juhtideks olid seda tööd juba varemgi teinud saksa naljanaine Anke Engelke ning meie näitleja Märt Avandi. Eestlastes tekitasid nende naljad kohati piinlikkust, eriti sellised, mis vihjasid,  et Eesti asub täielikus pärapõrgus ning eestlased ei tea lennuliiklusest midagi. Tõsi see ju on, et paljudel külalistel oli raskusi Tallinnasse kohalejõudmisega, sest samal ajal halvas lennuliiklust streik ja sõidugraafik oli mitmel pool Euroopas halva ilma tõttu häiritud. Ometi võis naerda ka nii, et pisar silmas. Eriti lõbustav oli kohe tseremoonia alguses näidatud video, kus vale Wim Wenders ja Anke Engelke valivad kohalikku õhtujuhti; Michael Haneke ei  kõlbavat, sest too põrnitseb altkulmu ja ajab hirmu nahka. Lusti ja rõõmu pakkusid ka Jaak Kilmi vaheklipid, kus nii-öelda inimesed tänavalt vaatasid filmiauhindadele nomineeritud töid ning andsid neile oma hinnangu.     

Pärast tseremooniat muljeid vahetades leidus austajaid kõikidele videoklippidele, oma lemmikuks nimetati nii kalameest, sportlasi kui kudujat. Filmikaugema publiku etteheiteks oli see, et oleks tahtnud saada rohkem meelelahutust ja vähem kõnesid ning et kõned olid liiga klannikesksed. Kuid eks EFA galaõhtu ongi alati olnud kõnede pidamise  ja auhindade üleandmise koht, selles mõttes jäävad niisugused kriitikanooled mulle arusaamatuks. Lavakujundus ning ETV lastekoor olid väga head, samuti eesti filmimuusika jupikesi esitanud saatebänd. Kõik laabus sujuvalt. Aga nüüd auhindadest. Edukaim oli Roman Polanski film „Variautor”, mis oli nomineeritud kaheksas kategoorias ja võitis kuus auhinda: parima režissööri, parima filmi, parima helilooja, parima meesnäitleja,  parima stsenaariumi ja parima kunstnikutöö preemia. Polanski film on küll väga korralikult tehtud, kuid kohati tundub, et see on liiga vähe Euroopa film ja pigem Hollywoodi toodang. Kuid „Variautor” väärib oma loorbereid, hoolimata spekulatsioonidest, justkui oleks see nii palju auhindu saanud vaid seepärast, et teda taheti toetada seoses ammuse seksiskandaaliga. Nimelt soovib ju USA tänini Polanskit 1977. aastal nahistatud alaealise pärast trellide  taha pista. 

Parima debüüdi preemia noppis „Liibanon”, mille autoriks 50aastane Samuel Maoz.  Parima näitlejatari tiitli võitis prantslanna Sulvie Testud rolli eest filmis „Lourdes”, mis on liigutav lugu sellest, kuidas halvatud naine ei suuda oma puudega leppida ning püüab palverännakul terveneda, olemata ise just kõige kindlam oma usus. Imekombel see tal ka õnnestub, kaasusklike suureks pahameeleks, sest naine polevat ime osaliseks saamiseks nende arvates piisavalt vaga. Loodetavasti jõuab „Lourdes” tuleval aastal ka Eesti publikuni,  olgu siis kinos või telepildi vahendusel. Parimaks animafilmiks hinnati „Illusionist”, dokumentaalfilmiks „Valgusenostalgia”. Auhinna saavutuste eest Euroopa kinos sai helilooja Gabriel Yared, kes andis Tallinnas Estonia kontserdisaalis ka paar päeva enne EFA galaõhtut filmimuusika kontserdi. Elutöö auhind anti seekord Šveitsi päritolu näitlejale Bruno Ganzile, kes on filmides mänginud juba alates 1960. aastate algusest. Tema  üheks tuntumaks rolliks võib pidada Adolf Hitleri kehastamist filmis „Allakäik” (2004). Selle rolliga kandideeris ta toona ka EFA parima näitleja tiitlile, kuid siis jäi auhind saamata. Ganz on olnud pikka aega ka teatrinäitleja, kuid viimastel aastatel on lavalaudadest eemale hoidnud, sest ta pole enda sõnul rahul sellega, mis suunas saksa teater liigub.       

EFA auhinnad valib akadeemia liikmeskond, kuhu kuulub üle 2300 hinge. Esimest korda anti auhinnad välja 1988. aastal. Järgmisel aastal peetakse auhinnatseremoonia taas  Berliinis, 2012. aasta sihtkohaks sai valitud Maltal asuv Valetta.