Enn säde silmast ja meelest

Enn S?

„Kuuejalgne põder on ülijumala Tooru loom. Ta elas pärast suurt veeuputust esimeste inimeste aegu, oma kuue jalaga liialt väle küttidele.” Nii kirjutab Lennart Meri kolm kuud hiljem „Toorumi poegade” tekstilehele. On augustikuu  lõpp aastal 1988, meie filmirühm on Lääne-Siberis juba teisel ekspeditsioonil Agani lisajõe ääres. Tõltšinite suveleeris oleme jäädvustamas hantide rituaalseid karupeiesid. Lennart oli algaja fotomees, nüüd on ka tema... Töötame kui tuhat hiinlast, karupeied kestavad päikesetõusust loojanguni ja nii 4-5 päeva ühtejutti. Kaks filmikaamerat, kaks makki, sest pühasid toiminguid ei saa ega tohi katkestada. Kokku tuleb panna „tavaline” telefilm ja 6-tunnine teadusfilm Göttingeni Instituudile (IWF). Filmimaterjali koguneb 16 tundi, helilintidel on 300–400 laulu, mis teeb poolteist korda rohkem värsiridu kui „Kalevalas”.

Teadusfilmi pole tänaseni, laulud on ikka veel suures osas tõlkimata – suur poliitika sõitis Lennarti ellu sisse veel Helsingis filmi monteerides. Lõpusirgel sai minust tahtmatult Mere viimase filmi kaasrežissöör.