Emadusest kõige mustemates toonides
Mängufilm „ Hundikutsikas” („Voltšok”, Venemaa 2009, 88 min), stsenarist ja režissöör Vassili Sigarjov, operaator Aleksei Arsentjev. Osades Polina Plutšek, Jana Trojanova, Veronika Lõssakova jt. Produtsendid Roman Borissevitš ja Ruben Dišišjan. Mulle meenutas see mind ennast lapsepõlvest, elasime emaga täpselt nagu selles filmis. Mulle film väga meeldis, andsin selle ka emale vaadata, kes andis lõppude lõpuks mu lastekodusse. Nataša Iževskist Selles filmis on kaks tegelast, tütar ja ema. Kõik teised, ka vanaema ja tädi-õde, on statistid. Nagu paljude muudegi filmide kohta võib „Hundikutsika” kohta öelda, et see on linateos armastusest. Väike tüdruk armastab nii hirmsasti oma ema, et valus hakkab. Aga ema ei paista selle järgi, mis näha, mitte kedagi armastavat, ka mitte iseennast. Proloog algab sellega, kuidas tüdruk (tulevane filmi peategelane ehk „ema”) põgeneb miilitsate eest, temast tilgub verd. Tema selja taha jääb veretöö, ta ise sünnitab pärast kinnivõtmist tütre. Selline on „Hundikutsika” sissejuhatus. Lugu ise läheb lahti siis, kui seitsmeseks saanud väike tüdruk (tema nime ei saagi filmi jooksul teada) näeb lõpuks oma vangist vabanenud ema (kel samuti pole nime). Ema saabub koos mingi purjus jorsiga vanaema juurde. Ema tormab muudkui edasi ja väike tüdruk muudkui ootab oma ema. Nende kahe peale ongi kogu mäng üles ehitatud. Väike Polina Plutšek paistab kohati kui „hundikutsikas”, kangekaelne lootusetu üksik armastaja. Ema, keda mängib väga võimsalt vene filmi uustulnuk Jana Trojanova, on nii jõhkralt vastik, et tema enda traagika jääbki täiesti silmade, mõistuse ja kaadri taha. Kusjuures filmi minategelane on tütar, kelle tagasivaatavat teksti loeb ema mängiv Jana Trojanova.
Filmi ei saa nimetada ühiskonnakriitiliseks, sest ega ühiskond pole süüdi, et üks naine on „sterva”, nagu vene keeles tema kohta öeldakse. Ja kuigi kogu keskkond ja osaliste keel on ehedalt venelik, ilma igasuguse klantsita, pole see ju ka mingi eripärane „vene realism”, kui laps armastab oma ema, aga emale on ta mõttetuks takistuseks. Kus seda ei juhtuks? Kus ei elata vaeselt? Kus poleks jälki vastikut ema? „Hundikutsika” ema karjub oma moto ka filmis välja: „Я молодая, бл…, я жить хочу, бл…, жить, жить, жить, бл…!”. Ekstra huvitav ja sügavalt liigutav on filmi sisse põimitud haru tüdrukukese sõprusest surnud poisiga. Tüdruk hakkab käima kohalikul surnuaial ja leiab seal värske haua, kuhu on maetud temavanune uppunud poisike – õigeusklikel ju kombeks pilt hauakivile panna. See väike kõrvalepõige ehk sõprust igatseva tüdruku sõprus surnud poisiga on jälle väga mõjuv. Vassili Sigarjov on väga andekas inimene. „Kammerlik” kõlab suupärasemalt teatri või muusika puhul, aga seda sõna võib julgelt kasutada ka „Hundikutsika” kohta. Stsenarist ja režissöör Vassili Sigarjov on Venemaal küll tuntud nimi teatriringkondades, aga „Hundikutsikas” on tema esimene täispikk mängufilm. Tont teab, kuidas tal see lavalt võtteplatsile üleminek õnnestunud oleks, kui tal poleks kõrval olnud operaator Aleksei Arsentjevit. Jäägu kaameramehe töö täpsem hindamine asjatundja hooleks, aga ka profaanile jääb silma hulk põnevaid rakursse ja iseäralikke kaadreid.
Film kandideeris 2009. aasta Vene tähtsaimale filmiauhinnale Nika, aga lõpuks sai selle tiivulise kuldse kuju vaid operaator Arsentjev. Režissöör Sigarjov jäi aasta parima uustulnuka konkurentsis alla teisele vene filmis tähelepanu äratanud debütandile Pavel Bardinile („Rossija ’88”). Ema mänginud Jana Trojanova on tema kaasa ja eks nad kahe peale selle filmi stsenaariumi olevatki välja mõelnud. Mõlemad on pärit Jekaterinburgist, seega Venemaa mõttes ikka nagu provintsist. Vaadake seda filmi, emadus pole indulgents, mis annab eetilisel trepil automaatselt pool korrust kõrgema koha. Ja ega need „Hundikutsika” tegelased meie tõsielust kuigi kaugel pesitse. Näiteks võib lugeda linnalehest Pealinn: „Lastekaitse tõi hiljuti meie juurde üheksa-aastase tüdruku, kes oli üritanud oma „sügavasse unne” jäänud ema äratada,” räägib Tallinna turvakeskuse psühholoog Tiina Simson. „Tüdruku kohustuseks oli igal hommikul ema üles ajada ja kontrollida, et ta ikka tööle läheks. Sel hommikul ei tahtnud ema kuidagi ärgata ja laps läks naabritelt abi paluma. Selgus, et emal oli üledoos, ja talle kutsuti kiirabi. Arstid suutsid sel korral tema elu päästa. Kui palusin tütrel ema iseloomustada, siis rääkis ta emast ainult head ja muretses, kuidas too tööle jõuab.”
Värsked artiklid
Leia veel huvitavat lugemist
