Elada, elule jalgugi jääda

Mathura

Ehkki „New Yorgi varjus” ei näe võigast naturalismi ega kuigi palju otsest vägivalda, mõjub linateos raskelt. Mängufilm „New Yorgi varjus” („The Place Beyond the Pines”, USA 2012, 140 min), režissöör Derek Cianfrance, stsenaristid Derek Cianfrance ja Ben Coccio. Osades Ryan Gosling, Bradley Cooper, Eva Mendes, Posa, Burne, Ray Liotta, Ben Mendelsohn jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Ainult mõnel sekundil me elust on tegelikult tähendus. Stuart Adamson* Kui olin kuu aega tagasi seoses teadustööga Bostonis, oli mul õnn peatuda Coolidge Corneri läheduses. See on paik, mis ei ütle ilmselt eesti vaatajale midagi, kuid on Ameerikas peaaegu sümboltähendusega sealse kuulsa arthouse’i pärast. Üks filme, mis sealses programmis auväärse koha võttis, oli just Derek Cianfrance’i „New Yorgi varjus”. Kas tegu on ka sümbolfilmiga, on kaheldav. Küll on see aga tugevalt ameerikalik film ja samas kaugel Hollywoodi suurtoodangu tunnusjoontest. Filmi taustast Režissöör Derek Cianfrance ja näitleja Ryan Gosling olla mõned aastad tagasi isekeskis vestelnud oma kõige kummalisematest unistustest ning viimane tunnistanud, et kui ta vanglat ei kardaks, siis läheks ta panka röövima. Cianfrance küsinud, kuidas Gosling oma röövi korraldaks, ja too öelnud, et sõidaks kohale mootorrattaga, millega ta pärast põgenedes saaks kihutada teda kolm-neli kvartalit eemal ootava kaubaauto furgoonini. Cianfrance vastanud, et on parajasti lõpetanud just seesuguse stsenaariumi. Raske on öelda, kas see kõik ka tegelikult just nii oli, aga mõlemad mehed kinnitavad seda justkui ühest suust.

Igatahes, kui see tõesti oli nii, sobitub see hästi Cianfrance’i arusaamaga kinematograafiast. Nimelt on ta tuntud kui linastuse suurele realismile rõhuv lavastaja, kellele pole oluline mitte niivõrd stsenaarium ja verbaalne esitus kui näitleja suutlikkus oma tegelaskujuga toimuvat ise läbi elada. Nõnda ei ole stsenaariumisse kirjutatud ei pisaraid ega muid emotsionaalseid markereid – kõik see peab tekkima loomulikult, kui üldse. Antud juhul järgib realismitaotlust näiteks fakt, et film on tõepoolest üles võetud linnas, kus tegevus väidetavalt aset leiab. Massistseenideks on värvatud kohalikud elanikud ning pangaröövides astuvad telleritena üles need, kes on ka päris elus oma ametis pangaröövi üle elanud. Apteegis, kus filmitakse narkootiliste ravimite röövi, on leti taga tollesama apteegi tegelik omanik jne.

Keskset naisrolli kehastav Eva Mendes on tunnistanud, et oli enne öö otsa üleval, kui filmiti stseen, kus ta ootab haiglas peksmise ohvriks langenud poja teadvuseletulekut, sest arvas, et vaevalt oleks poisi ema tol ööl magada saanud. Filmi realismi poolele võib arvata sellegi, et Gosling ja Mendes on paar nii kinolinal kui väljaspool seda.

Tegevuspaik on ses filmis aga lausa eriliselt tähenduslik. Esiteks on New Yorgi osariigis asuv Schenectady linn, kus varem tegutses suurkorporatsioon General Electric. Linnast lahkudes vallandas firma ühekorraga 65 000 töötajat ja andis sedasi esimese tõuke paiga allakäigule. Filmis noort Jasonit mängiv Dane DeHaan on märkinud, et tegu on tänapäeval väga ebaturvalise linnaga, kus on palju nii kohalikke töötuid kui ka lähikonnast metropolist saabunud ühiskonna heidikuid. „Schenectady iseloomustab paljuski seda, milliseks tänapäeva Ameerika on muutunud,” ütleb ta. Paigad, mis peaksid justkui olema ilusad ja rahuküllased kodud, virelevad toimetuleku ja mandumise piiril; maa, kuhu mindi kunagi looma uut „paradiisi”, on vaevatud samadest hädadest mis ülejäänud maailm – ja sageli veel drastilisemalt. Oluline on siinkohal märkida, et Schenectady linna nimi tähendab mohauki keeles „paika teisel pool männitasandikke” ning sellega rõhutab toimumispaiga valik veelgi tegelaskujude suutmatust leida endale „parem paik mändide all”. Seda seost arvestades on andestamatu, et Eesti levitajad on filmi pealkirja ümber muutnud. „New Yorgi varjus” ei ole mitte ainult meelevaldne pealkiri, vaid rikub filmi taotlust – tegevus ei leia aset ju isegi mitte New Yorgi linnas, millega eestlane New Yorki enamasti seostaks, vaid osariigis.

Pimedus teisel pool pimedust

Samavõrd kui „New Yorgi varjus” on realistlik, on see ka väga sünge film. Ehkki seal ei näe võigast naturalismi ega kuigi palju otsest vägivalda, mõjub linateos raskelt. Ükskõik millist tegelast vaadata, selgub lõpuks, et päästvat „heledamat kiirt” ei paista kusagilt ega hakkagi paistma. Teisel pool pimedust ootab ees vaid uus pimedus, kus kõik võimalused oma elu muuta osutuvad petlikuks. Õigupoolest lõpeb film küll justkui positiivse noodiga: noor Jason sõidab mootorrattal minema tuleviku suunas ja vaataja võib loota, et uus põlvkond teeb oma eluga midagi paremat kui eelmine generatsioon. Kogu ülejäänud filmi sündmuste kulgu arvestades on seda siiski raske uskuda. Võib öelda, et Cianfrance annab edasi tundmuse elu peatamatust kulgemisest ilma suurema võimaluseta sekkuda. Piltlikult öeldes sõidab elu inimesest üle, enne kui too jõuab oma valiku üle pikemalt järele mõelda. Filmi reklaamklipis on see tundmus kokku võetud sõnadega „üks hetk määrab su elu, ühest otsusest saab kogu su pärand”.

Ilmekas näide elu tormakusest on stseen, kus politsei sisejuurdluse esindaja tuleb küsitlema noort „kangelast” Avery Crossi (Bradley Cooper) eesmärgiga selgusele jõuda, kas kurjategija tapmine tolle poolt oli ikka seaduslik. Vaataja mõistab sel kohal Avery nõutust ja segadust, sest teab, kuidas sündmused, mille üksikasju ja järjestust uurija määrata tahab, toimusid mõne sekundi jooksul. Vaataja saab kontrollida endagi mälu: kumb tulistas esimesena, kui kahte lasku lahutas teineteisest vaid sekundi murdosa? Vastata on raske ja ometigi on sekundi murdosaga ära määratud palju tegelaskujude kogu edasises elus.

Teiselt poolt on see ka film inimese korrumpeerumisest. Korrakaitsjad pole kuidagimoodi ausamad ega eetilisemad kui kurjategijad, kelle vastu nad võitlevad (võitlus käib just nimelt kurja tegijate, aga mitte kurjuse endaga), kusjuures ükski kurjategija ei ole filmis olemuslikult pahatahtlik. Edu ja rikkusega ei oska aga keegi suurt muud pihta hakata kui iseennast aeglaselt hävitada. (Veenev on oma rollis Austraalia näitleja Ben Mendelsohn, keda võis hiljuti näha samalaadses rollis Andrew Dominiki neo-noir’ draamas „Räpane amet” – rikastudes hangib ta esimese asjana hunniku narkootikume.) Ainus karakter, kes jääb kuhugi aatelisuse ja allakäigu piirile, on eelmainitud kangelaspolitseinik Avery Cross, kes näeb pangaröövlis Luke Glangonis (Ryan Gosling) pigem noort isa kui pätti. Ta ei lepi tõigaga, et politsei kasutab narkoäri peatamiseks enam-vähem samu vahendeid kui kuritegelik seltskond ise ning tema pürgimist poliitikasse võib tõlgendada püüuna ühiskonnas midagi muuta. Siiski ei ole filmi lõpus selge, kas ta ei ole end võimu ja kuulsuse sädelusest mitte eksitada lasknud, kas poliitiline edu ei ole saanud mitte asjaks iseeneses ja kas tema poja pidev „pilvetõmbamine” teda ka sügavamalt liigutab.

Nii käib see film oma tonaalsuses ühte jalga Cianfrance’i eelmise tööga „Blue Valentine”, mis hoolimata vägivalla ja roppuste puudumisest sai Ameerikas alla 17aastaste vaatamiskeelu, enne kui Weinsteini filmikompanii selle otsuse kohtusse kaebas (ja kohtuasja võitis). Filmi tonaalsus on sedavõrd raske ja rusuv.

Võidud ja vead

„New Yorgi varjus” on käsitletud korraga nii paljusid sotsiaalseid probleeme, et esmapilgul võib näida, nagu puuduks sel selge kese. Seda tundmust võib süvendada fakt, et film on üles ehitatud kui triptühhon, mis haarab kolm teineteisest suhteliselt sõltumatut lugu. Ent filmi eesmärgiks ei olegi mu meelest lahata üht või teist sotsiaalset, eetilist või ideoloogilist küsimust, autorit ei huvita probleem ega lahendus kui sellised. Samuti ei saa öelda, et „New Yorgi varjus” on lihtsalt üks lugu – see tunnusjoon läbib näiteks Clint Eastwoodi sotsiaalkriitilisi filme. Cianfrance’i eesmärgiks – nii mulle tundub – ei ole midagi vähemat kui katse taasluua elu nõnda, nagu see juhtub, olla pelgalt tunnistajaks sündmustele, mis võivad hargneda lahti ilma igasuguse näilise seaduspära või loogikata.

Selline taotlus teeb Cianfrance’ist mõneti ainulaadse režissööri, seda vähemalt Ameerika kinematograafia kontekstis. Samas seab selline „minnalaskev” lähenemine filmi üldisele struktuurile veel rangemad nõuded kui muidu. Peab ju ka loogika ja seaduspärade puudumine jääma usutavuse piiridesse. Siin lubab „New Yorgi varjus” mu meelest endale mõned häirivad apsakad. Romina (Eva Mendes) ei näita kordagi tõsisemat märki, et ta võiks oma senise perekonna Luke’i heaks maha jätta, aga ometigi teatab ta pärast Luke’i surma politseinikule, et too on tema ja tema lapse elu tuksi keeranud. Veelgi vähem usutav on see, et sellal, kui Luke’i poeg Jason leiab internetist minutitega andmed oma isa kunagise töökoha kohta, ei näi politsei olevat seal kunagi käinud.

Filmi tugevuseks on seevastu näitlejasooritused. Ryan Goslingist on juba mõnda aega räägitud kui tulevasest suurest tipust Ameerika filmis. (Gosling on, tõsi küll, ise kanadalane.) Ja on tõepoolest tõsi, et Gosling, kes ühe oma suurima eeskujuna nimetab Marlon Brandot, suudab olla ekraanil veenvalt intensiivne. Ent kui hästi teeb ta ka kõike muud, ei ole seni veel päris selge. Goslingi kuulsamad tööd nagu „Ohtlik sõit” või „Märtsi iidid”, aga ka „Gängsterite jahtijad”, on oma tüpaažilt küllalt sarnased. Kõigis neis filmides on mänginud ta (vähemalt pealispinnal) iseteadlikku, enesekindlat, macho’likku ja teatud alal väga võimekat noort meest, kes ühiskonna sotsiaalsetest ja eetilistest normidest suurt ei hooli, kes kehtestab ise oma elamise standardid. (Mõnevõrra erandlik on olnud vaid tema roll filmis „Pool Nelsonit”, mis tõi talle ka Oscari nominatsiooni.) Luke’i osa on küll sümpaatne esitus, ent isiklikult jään ootama, et Gosling julgeks end tõestada ka hoopis teist laadi tundeelu ja sügavusega karaktereid mängides.

Ehk üllatavama ja mitmekihilisema rolli teeb hoopis „Pohmaka” staar Bradley Cooper, kes rolliga filmis „Õnneteraapia” teenis samuti oma esimese Oscari nominatsiooni. Cooper on maininud, et tõenäoliselt suutis ta olla „New Yorgi varjus” mängides nii avatud just tänu sellele, et filmi võtteid tehti vahetult pärast tööd „Õnneteraapiaga”. Igatahes on Goslingi ja Cooperi näol tegu kahe näitlejaga, kelles on head potentsiaali ning keda tasub ka edaspidi silmas pidada. Kuulukse, et Gosling astuvat lähiajal üles ühes Terrence Malicki uues filmis.

---

* Rida Adamsoni laulust „Your Spirit to Me”, mille ta kirjutas paar aastat enne oma enesetappu.