Ekraani õnnetuselaps ja ühepäevaliblikas

Aarne Ruben

Vladimir Karassev-Orgussaare neljaseerialise mängufilmi “Lindpriid” (1971) esilinastusest Eestis suurel ekraanil 1. ja 2. aprillil.  Eessaare Aadu romaani “Linnupriid” ainetel, osades Mikk Mikiver, Ada Lundver, Aarne Üksküla, Margit Goldi, Tõnu Aav, Veljo Tormis, Ene Rämmeld, Ago-Endrik Kerge jt.

 

Kahekümnendatel aastatel elati hoogsalt ja täie rinnaga, sest kust sa ikka enam vabadust saad, kui sind juba niiskesse vangikoopasse viiakse? Tunti, et elu põletab rinda, ja nauditi seda.

Film “Lindpriid” on aga õieti tõeline hingeahastus, spliin, mis tuleb välja elada. Tumedad ristmikud ja pimedad tühermaad on selle sümboliks. Põrandaaluse võitluse liider Papp (Veljo Tormis) organiseerib võitlussalka. Selle toimivaimaks osaks saab salatrükikoda, mille eest hoolitsevad Kill (Ago-Endrik Kerge) ja Illi (Ene Rämmeld). Maur (Mikk Mikiver) on aga poollegaalne tegelane, keda näeme isegi tööliste majas. Samas on ta alati valmis kaduma. Pärast haavatasaamist satub Maur jõuka arsti Meeri Ilmari (Ada Lundver) juurde ning agiteerib niigi oma võimetes ja sotsiaalse tausta eetilisuses kahtlevat tohtripreilit pöörama selga oma senisele klassile ning saama riigikukutajaks. Meeri Ilmarit armastab kirglikult tema ametivend, aga samas ka kodanline poeet Vidrik Virbus (Aarne Üksküla). Maurist saab äraandja, ta reedab ühe oma seltsimeestest ning kaudselt tema käikude pärast tapetakse Illi.

“Põrandaaluse trükikoja sissekukkumisel läheb ladujal Killil õnneks põgenema pääseda, kuna ta õde Illi kaitsepolitseinikkude kätte jääb. Teel nikastab Kill jala ja ronib nüüd käpuli soo poole, mille taga kirjanduspunkt seisab, et oma seltsimehi Pappi ja Mulki hädaohu eest hoiatada,” annab 14. detsembri 1922 Tallinna Tööline loole omapoolse resümee.

“Lindpriid” on haruldane lugu sellepoolest, et tulnud läbi kahekordse teisitimõtlemise prisma. Ühelt poolt Eessaare Aadu (kodaniku- ja poliitikunimi Jaan Anvelt), teisalt aga Vladimir Karassev-Orgussaare dissidentlus. Õigesti märkis Karassev-Orgussaar nüüd filmi näitamisele kaasa saadetud kirjas, et Anvelti enda elu oli nagu õudusunenägu ja film selle sünopsis.

 

Kas näidata kommunismifilme?

 

Operaator Rein Marani põletamisest päästetud neljatunnist filmilinti on selle omanik Eesti Televisioon näidanud vaid ühe korra, 1989. aastal. Vaid stseenist, kus Maur loobib prostituut Minni raha, saab selgust, et mingit katkendit sellest oleks nagu kusagil nähtud. Möödunud on 17 aastat ja nende aastate kestel ei ole ükski Eesti telekanal olnud aldis kommunistliku sisuga filme näitama. Täielikult on riiulile jäänud ka Kaljo Kiisa ja Mati Undi kunagine “Surma hinda küsi surnutelt”.

Nagu teada, nimetatakse kommunismi ja enamlasi kujutavat filmikunsti ja kirjandust sotsrealismiks. Kommunismifilmide näitamisega kaasnevad eetilised probleemid, arvestades asjaolu, mis selle liikumisega siinmail kaasnes. Tänases Eestis ei ole vaja klassiviha õhutada, oleme niigi väikesed. Kuid ei saa unustada, et kommunismi näol, eriti selle 20. aastate alguse faasis oli tegemist ideede ja ideaalidega, mille nimel mindi silma pilgutamata surma. Kas tänapäeva noortel on veel aateid? Kümne-viieteistkümne aasta tagune röövkapitalism ja endisest ühiskonnakorrast lahti rebiv parempoolne hoiak kergitas ühiskonnateadvuse fookusse müügimehe kuju. Moodi läks ärikas, kes hangeldab metalliga, “maale toob”, “ühiskassat peab”, erakondi rahastab ja parteilasi ära ostab. Abstraktsemad ideed tallati porri. Ja kui Eestis veel mingit rahvuslust ongi, siis hämmastavalt sageli korporatiivselt mammapoeglikus, teklite ja värvidega eputamise vaimus.

Niisuguses sootsiumis saavad aktuaalseks “Lindpriides” kõlanud ballaadi sõnad: “Oh mina vendadest vähim, müün ja ostan ma vendade aateid, päev-päevalt ma reedan siin vendi… hämara aguli lapsi…” Paradoksaalsel kombel käib nii mõnigi “Lindpriide” lõik ka tänase ajastu kohta.

Film jääb painama. Kindlasti mängib seal kandvamat ja nauditavamat osa Mikk Mikiver, kes peab kehastama võitlejat, kes kahtluste pärast eemaldatud EKP organisatsioonilisest tuumikust. Lindudel on pesad ja loomadel urud, aga sel igavesel rändajal pole kuhugi oma pead panna. Filmi ärakeelamise üks põhjusi ongi see, et kangelaseks on tehtud kõhkleja.

Kõhkleja mütologiseerimine ja töölisväe mittenäitamine on kaks asja, mille pärast Vladimir Karassev-Orgussaar võis arvestada partei ideoloogiatuusade kriitilise suhtumisega. Me ei näe filmis kanoniseeritud proletariaati, me näeme lihtsaid inimesi.

Nõukogude filmikunsti ideoloogilisse kaanonisse ei mahtunud kommunist, kes ütleb “Mul on raske” või “Ma ei saa aru, mille eest me seisame”. Seal polnud kohta enamlikul võitlejal, kes võtab vastu armuanni valitseva klassi esindajalt, et seda siis prostituudi ümberkasvatamiseks kulutada. Klišeedesse ei mahtunud ka meeltesegaduse tunnustega pantomiimietendus ega pureleva koertejõugu tulistamine eemal inimasustusest. Niisugusel kujul keelati film ära ja KGB jälitas Karassev-Orgussaart signaali alusel, mille algne impulss võis tõenäoliselt tulla Alma Vaarman-Silberilt või Olga Lauristinilt. Sest kuigi “Lindpriid” üldiselt vastab pildile, mis on inimestel põrandaalusest võitlusest, siis need kaks parteiveterani, kes teadsid asjast sügavuti, mäletasid või arvasid mäletavat sündmusi teisiti.

 

Juurdeluuletatud prostituut

 

Nende silmis pidi idees kõhkleja alati olema joomar, astuma esimesi samme allakäigutrepil, võtma armuande suvalistelt. Vastav kõhklejakuju leidub ka teistes selle perioodi teostes, Valter Juhkumi “Meretõusus” ja Juhan Madariku “Riigikukutajates”. Keskkomitee ebakindla liikme figuur on võetud konkreetsest elust, selle eeskujuks on Kingissepa ära andnud Malm-Linkhorst, kes väidetavalt andnud vihjeid partei saladuste kohta joomalauas. Ega ta lobisenud midagi, ta ainult vihjas. Ja sellisena mäletasid teda ka Vaarman ja Lauristin. Just sellepärast ei saanud Mikk Mikiveri loodud Maur neile mitte kuidagi sobida.

Ikka kaugemale jäävad need aastad ja vähe on neid, kes asja uurinud. Näeme linateoses, kuidas Kill tuleb salakorterisse, kust ta minema aetakse. Hetk hiljem on sealsamas ukse taga soldatite salk, Kill jõuab aga plangu taha tõmbuda. Nähtavasti on režissöör parteiarhiivi vahendusel tutvunud situatsiooniga 27. aprillil 1920, kui Iisraeli uulits 20 pidi algama salakoosolek partei põrandaaluse operatiivosakonna juuresolekul. Maja piirati ümber, kuid koosolekule ilmunud legaalne töölisjuht Johannes Vanja (1891 – 1937) märkas kohe varitsust. Vanja jäi veidi hiljaks ja märkas hooviväravast sisse minnes kohe, et majaga ei ole kõik korras, ning pööras Liivamäe uulitsasse, läks seltsimees Nuia juurde ja pääses arreteerimisest. Koosolekul viibinud Georg Kreuks aga võeti kinni. Pargis varitseva ja vahepeal töölisjõugu keskel provokatsiooniliselt asju ajava “selle mehe” (nuhi) prototüüp on muide Heinrich Tammerik.

Prostituudi kuju on Karassev romaanisüžeele “juurde luuletanud”, ehkki on teada, et Anvelt lõbutüdrukute ümberkasvatamisele mõtles ja ühes oma varasemas erakirjas kuuluvad talle sõnad, et määritud on need lilled, mis purjus lõbutüdrukud tema kuuereväärile kinnitanud. Täiesti paradoksaalne, et Maur jääbki lõbutüdruku orbiiti, kuni tema päevad lõpevad; mujal tal asupaika pole. Anveltile nii omane naiste abituse ja vägivaldsuse teema on teoses lahendatud peamiselt Meeri Ilmari isiku kaudu, romaanis aga kohtame Kaitsepolitsei kõikvõimsa ülema Tenti ottoweiningerlikku filosofeerimist sellest, kuidas emased isaseid vaimselt lõhki kisuvad ja ainult irvitavad mehe üle, kes nende küljes ripub. Vidrik Virbus on just selline lõhkikistud mees ja tema õnnetu seismine vanglajärjekorras on lahendatud geniaalselt.

 

Eksperimentaalne kino

 

Karassev-Orgussaare Tent ei räägi naiste deemonlikkusest, vaid sellest, kuidas riik püsib ametnikul ja et “suurtel meestel on aega vaid allkirjade andmiseks”. See ja siseministri pillatud vihje, et temagi on olnud nooruses anarhist, viitab täiesti selgelt, et autor ei ole tahtnud kujutada mingit abstraktset diktatuuri “kusagil”, vaid ikka selgelt Eesti Wabariiki. Sest meie vabariigile oli omane, et riigi algusaastate suured mutrite kinnikeerajad on olnud kunagi revolutsionäärid, 1920. aasta siseministrid Aleksander Hellat ja Lui Olesk olid kõigest 15 aastat tagasi ise kas põranda all või tsaarivõimu poolt taga kiusatud. Just seetõttu on ajaloolased ühel meelel selles, et riiklik kurjus, mis perioodil 1919 – 1924 kommuniste ülirangete kohtuotsuste näol tabas, oli kõigepealt tabanud kommunistide karistajaid endid, küll veidi pehmemal kujul. Ja kui nüüd keegi naiivne hing võtab filmis kujutatut tõe pähe, siis peaks ta kõigepealt aru saama, et revolutsionäärid karistavad seal revolutsionääre, need ei ole täissöönud kodanlased, kes sulle püssitiku ette torkavad.

Karassev-Orgussaare mängufilm on kuuekümnendate aastate eksperimentaalse kino produkt, mis pildistab kadunud maailma. Nagu Anveltki kujutab ta inimese hinge küpsemist/lagunemist ekstreemsetes tingimustes ja tema sümbolid vajaksid raamatu mõõtu käsitlust.