Eile algas 56. Berliini filmifestival

Endel Link

56. “Berlinale” avas režissöör Marc Evansi kokaiinidraama “Snow Cake” (“Lumekeeks”). KAADER FILMIST

 Küsimusele, kas mullune filmiaasta andis maailmale silmapaistvaid linateoseid, aitab osaliselt vastata 9. – 19. veebruarini aset leidev “Berlinale”. Osaliselt seepärast, et mitte kõik režissöörid, stuudiod ega filmibossid ei tõtta oma vastsete suurte filmidega Berliini; paljud eelistavad hoopis kevadist Cannes’i või hilissuvist Veneetsiat. Ometi, kui uued Kuld- ja Hõbekarude omanikud on leitud (žüriid juhib seekord Charlotte Rampling), võib pärast “Berlinalet” mõndagi järeldada.

 

Inimõigused ja jalgpall

“Berlinale” avamise au oli briti filmi “Snow Cake” (“Lumekeeks”) päralt. Kõige oodatumad külalised Marlene Dietrichi platsi punasele vaibale olidki selle kokaiinidraama tegijad: režissöör Marc Evans ning peaosalised staarid Sigourney Weaver ja Alan Rickman. Muidugi on lahtine, kas neid kui võidukaid karuomanikke ka nädalapäevad hiljem samamoodi tervitatakse. Sest karusid jahtivaid rivaale on palju.

Seekordne 19 filmiga koosnev võistlusprogramm pakub 11 maailma esilinastust. Lisaks avafilmi valusale problemaatikale, mille toovad endaga kaasa narkootikumid, tuuakse Inglismaa teise filmiga “Tee Guantánamosse” ekraanile poliitiliselt aktuaalne teema, inimõiguste rikkumine terroriõhustikus elavas maailmas. Režissöör Michael Winterbottom näitab kolme süütu moslemi sattumist kurikuulsasse vangilaagrisse, kus neid kaks aastat ilma süüdistust esitamata kinni peetakse. Meenub, et 2002. aastal sai Winterbottomi film “In this World” (“Selles maailmas”) Berliinis Kuldkaru.

Islamimaades on inimõigused õrn teema, mille käsitlus võib kaasa tuua väga ootamatu reaktsiooni. Põnev on oodata Iraani autori Jafar Panafi filmi “Offside” (“Suluseis”) vastuvõttu. Selles kujutatakse sündmusi Teherani jalgpallistaadioni pääslas, kust üritab sisse saada end noormeheks riietanud neiu, sest jalgpalli vaatamine pole Iraanis naistele lubatud.

 

USA tõrjutud ja soovitud

“Berlinale” direktor Dieter Kosslick jätkab ikka oma joont, püüeldes omanäolise programmi suunas. Ta on riskeerinud, tõstnud valikut tehes esile debütante ja vältinud Hollywoodi suurte stuudiote filmidega kindla peale minekut. Nii polegi Berliinis võistlemas ühegi Kuldgloobuse laureaati ega Oscari nominenti. Kosslickit võib mõista: mis võiks kaunistada üht festivali rohkem kui uute, seni tundmata tähtede avastaja oreool.

Lausa ilma USA filmita võistlusekraan siiski ei jää, Ameerikat esindab kaks vanameistrit: mitu korda varem “Berlinalel” pärjatud Robert Altman ja Sidney Lumet.

Altmanil esilinastub komöödia “A Prairie Home Companion” (“Preeria majakaaslane”), mille sündmustiku paneb keerlema vana raadiošõu uusesitus. Filmi publikumagnetiks on staaride ansambel (Meryl Streep, Woody Harrelson, Kevin Kline, Lily Tomlin).

“Kaheteist vihase mehega” 1957. aastal kuulsaks saanud Lumet toob Berliini seekord kohtudraama “Find Me Guilty” (“Mõista mind süüdi”), mis tugineb 1980. aastatel peetud USA ajaloo kõige kauem kestnud maffiaprotsessile.

 

Saksamaa nelik ja teised

Programmis torkab silma püüd anda rohkem võimalusi saksa filmile. Kuldkaru küttimise liinile on lastud neli Saksamaa režissööri, rohkem kui ühestki muust riigist. Ilmselt on korraldajate optimismi turgutanud kahel viimasel “Berlinalel” koju jäänud auhinnad. Nüüd on lootused seotud Hans-Christian Schmidi “Reekviemi” (“Requiem”), Oskar Roehleri “Elementaarosakeste” (“Elementarteilchen”), Matthias Glasneri “Vaba tahte” (“Der freie Wille”) ja Valeska Grisebachi “Igatsusega” (“Sehnsucht”).

Enamik riike on esindatud ühe filmiga, aga ma pole sugugi kindel, et nende auhinnakaru võitmise tõenäosus oleks neli korda väiksem kui sakslastel. Ka debütantide filmid võivad üllatada, pakkuda seni tundmatut ja põnevust. Samas ei tea paljud kriitikudki suurt midagi näiteks Argentiina režissöörist-debütandist Rodrigo Morenost ja tema filmist “Vari” (“El custodio”), mis pakub kõrge poliitiku ihukaitsja psühhogrammi. Samas äratab usaldust info, et teos on loodud Maailma Filmifondi arendustoetusega.

Samasugust uudishimu äratab Taani-Rootsi koostööfilm “Seep” (“En soap”) debüteerijalt režissöörilt Pernille Fischer Christensenilt. Teos kujutab tragikoomilises võtmes ilukliiniku juhatajanna ja transseksuaali suhteid. Ikka kehtib ilming, et kõik koomiline ja komöödialik võetakse festivalidel hästi vastu, lõõgastumisminuteid on vaja siingi. Publikumenule võib loota ka Austria režissöör Michael Glawogger oma musta komöödiaga “Lögas” (“Slumming”), mis ei tähenda veel auhinnale küündimist.

“Berlinale” on oma teemadelt ja probleemidelt väga mitmekesine. Väljaspool võistlusekraani olgu selles seoses nimetatud veel Itaalia režissööri Michele Placido film “Kriminaalromaan” (“Romanzo criminale”), Iraani režissööri Rafi Pittsi neorealistlik elupeegeldus “See on talv” (“Zemestan”) Teherani agulist või Kuldkarule konkureeriv, Prantsusmaa-Saksamaa koostöös sündinud Claude Chabroli “Võimu afäärid” (“L’ivresse du pouvoir”), kus korruptsiooni uurija rollis staar Isabelle Huppert.

Lisaks, õigemini täispikkade filmide vahel, esilinastatakse võistlusekraanil 10 lühifilmi. Ka parim lühifilm pälvib Kuldkaru. Pakub huvi, kuidas võetakse vastu Läti režissööri Laila Pakalniņa “Vesi” (“Udens”).

 

Kõrvalprogrammid ja äri

Tavapäraselt peibutavad festivali külalisi “Panoraam” (37 mängufilmi, 23 lühifilmi) ja noorematele filmiloojatele keskenduv “Foorum”, pakkudes täiendavat sissevaadet möödunud filmiaastale. Samuti jaotus “Saksa kino perspektiivid” ja “Lastefilmide ülevaatus”. Filmiajalukku heidab pilgu “Retrospektiiv”, mis kannab seekord pealkirja “Unelmate naised. Staarid 1950. aastate filmis” ning kutsub vaatama 45 filmi. Üha enam näib laienevat koolitust pakkuv ettevõtmine “Talentide linnak”, kuhu tänavu on oodata üle 500 noore filmitegija.

Ka filmiäri keeb: ”Berlinale”-aegne Euroopa filmiturg toimib nüüd avaramates ruumides, sest vanasse paika 45 maa 240 firmat ei mahtunud.

Ja “Berlinale” kaks Kuldkaru saajat on juba teada. Elutöö eest tunnustatakse Poola suurt režissööri Andrzej Wajdat. Tema rikkalikust filmiloomingust linastatakse austamistseremoonial filmi “Pilatus ja teised”. Kuulus inglane sir Ian McKellen pälvib kõrge tunnustuse hiilgavate filmirollide eest. Sel puhul linastub tema nimirolliga film “Richard III”.

Eesti Filmiajakirjanike Ühingu

kinofilmide edetabel 2005

1. “Allakäik”, Saksamaa, (levitaja MPDE).

2. – 4. “Tühi maja”, Lõuna-Korea (lev Tallinnfilm); “Sisemeri” , Hispaania (MPDE); “Skiso”, Venemaa-Kasahstan (lev Cinema Nouveau).

5. – 6. “Samaaria tüdruk”, Lõuna-Korea (Cinema Nouveau); “Wallace ja Gromit: Libaküüliku needus”, Inglismaa (MPDE).

7. – 8. “Mees, kes tõusis jalule”, USA (MPDE); “Kallis Wendy”, Taani (Tallinnfilm).

9. – 10. “Külili”, USA (MPDE); “Kohtumine tundmatuga”, Eesti (ETV); “Frank ja Wendy”, Eesti (Joonisfilm).

* Jagatud kohad tähendavad võrdset arvu punkte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht