Eesti retk hansapealinna

ALJONA SURŽIKOVA

Põhjamaade filmipäevad Lübeckis 30. X – 4. XI 2018.

Minu Lübeckisse sõit polnud juhus. Tänavu toimusid seal juba 60. korda Põhjamaade filmipäevad ja külastatavus ületas kõik ootused: kuue päeva jooksul 36 000 vaatajat. 331 seansil näidati kokku 199 filmi. Kui arvestada, et Lübeckis elab ligikaudu 215 000 inimest, on tulemus muljetavaldav.

Festivalil neli auhinda pälvinud „Islandi amatsooni“1 mul näha ei õnnestunudki. Eesti delegatsioon üritas ausalt filmi vaatama pääseda, kuid mõlemal korral olid saalid pilgeni täis. Kuigi olime truult järjekorras seisnud ja Saksa pensionäridega tõugelnud, jäime ukse taha.

Otsustasime siis minna vaatama Norra režissööri Erik Poppe dokki „Per Fugelli viimane retsept“.2 Oli väga päikseline päev ning ei olnudki erilist tahtmist minna pimedasse kinosaali kuulsa norralase linateost jälgima, ent armastus filmikunsti vastu sai mugavusest võitu ja me läksime siiski. Esimeste kaadritega sai selgeks, et meie ees on filmikunst suure algustähega: erakordne tehnika, suurepärane operaatoritöö. Kõige tähtsam on siiski intrigeeriv ja hämmastav peategelane, suur mõtleja ja filosoof, kes paneb naerma ja kurvastama ühtaegu. Fugelli on küll vähki suremas, kuid tema elurõõm ja aktiivne eluhoiak lausa vaimustab. Professor ja arst Fugelli on 1992. aastal kirjutanud: „Kannatlik Maa on haige. Ökoloogia ülemaailmsel rikkumisel võivad olla tõsised tagajärjed inimese tervisele. On tulnud aeg, mil arstid peavad panema ülemaailmse diagnoosi ning andma ravisoovitused.“ Sellest sai filmi juhtmotiiv.

Meil ei ole filmi peategelasest kahju. Tema kõrval ei pane oma väikest haava tähelegi. Jah, ta peab surema, kuid me ei näe mingit jõuetut ja halli surmaootust, vaid eredat esinemist meeleavaldustel, väljakutel ja konverentsidel, et kutsuda üles inimlikkusele, vastutusele ja rahuarmastusele. Ühes stseenis näppab Fugelli pargist lilli kutsumaks esile adrenaliinivoolu, mis stimuleerib aju tööd. Möödakäijaid vältides varastab ta õie ja peidab selle oma vihmavarju. Saal on naerust kõveras. Lilled ei ilmu aga ekraanile juhuslikult, vaid sümboliseerivad professori ääretut armastust oma naise vastu. Armastus, mis oleks pidanud kestma igavesti, katkeb aga äkki: naist tabab südameatakk. Mees, kes on juba üheksa aastat suremas, elab edasi, kõik need aastad kannatanud naine aga sureb. Surmast ja surijatest kõnelevaid filme on nii raske vaadata, aga need ütlevad meile, elavatele: „Ärge viivitage, elage, looge, võidelge, ärge olge ükskõiksed.“

Ükskõiksuse, üksinduse ja armastuse puudumise teemat on käsitletud väga hästi Leedu filmis „Hingeõhk marmoril“3 – õpetlik, julm ja väga idaeuroopalik lugu. Kui Norra dokk oli koha ja ajata film, siis siin tunnen ära postsovetliku tegelikkuse selle pruunide värvitud põrandate, restaureerimata puitmajade, moodsate uusehitiste ja üksildaste inimestega.

Parima debüütfilmi auhinna võitis Lübeckis Moonika Siimetsa „Seltsimees laps“.

W.D. Turné

Filmi peategelast Izabelėt mängiv näitlejatar Airida Gintautaitė teeb tõesti tugeva rolli. Filmi algul näeme noort ja õnnelikku neidu, kes on tulvil lootust ja rõõmu, hasarti, kirge ja unelmaid, lõpus aga täiesti kaotsiläinud, väsinud inimest, kes on võtnud enda kanda üle jõu käiva taaga. Film jutustab lapsendamise raskustest. Traagiline ja ränk draama paneb pisaraid valama – kibedaid väljapääsmatuse ja ängistuse pisaraid. Siin ei ole tegemist inimarmastusega nagu Poppe filmis, siin on Nõukogude-järgne realism.

2014. aastal arendasin dokfilmi Kohtla-Järve perekonnast, kus kasvas juba 19 last. Pereema Ljubov Doroško, normaalne vene naine, keedab potitäite viisi suppi näljasele lastekarjale ja kisub sõna otseses mõttes kurjadest tigedate silmadega koertest välja normaalsed poisid ja tüdrukud. Neist ei ei pruugi ehk saada professoreid, aga lihtsad inimesed, olgu santehnikud, juuksurid või ehitajad, aga saavad ja neilgi sünnivad lapsed. Ljubov ütleb, et kukkuda võib igaüks, kuid tavaliselt pole inimestel kedagi, kes aitaks neil jalule tõusta.

Usu ja armastuse jõust rääkides ei saa mööda minna festivali avafilmist, meie Moonika Siimetsa debüüdist „Seltsimees laps“.4 Filmiks saanud Leelo Tungla lapsepõlve lugu on headusest ja inimarmastusest kantud liigutav jutustus tema ema küüditamisest, nõukogude võimust ning lapse naiivsest ja heatahtlikust elutunnetusest selles reeturite ja valetajate maailmas. Kõik seansid olid välja müüdud ning ukse taha jäänud rahvahulgad küsisid nördinult: kus ja millal saab siis seda Eesti filmi näha, ehk peatselt Saksa kinodes?

Oma dokumentaalfilmi „Kerro 40“5 linastustele ma ei jõudnud, sest kuupäevad ei klappinud, aga Lübeckis sai teoks ka Eesti naisautorite dokikasseti „Juured“6 maailma esilinastus. Kuuest režissöörist esindasime seda algul kohapeal koguni neljakesi: Heilika Pikkov, Moonika Siimets, Nora Särak ja mina. Viimasele seansile jõudis ka Anna Hints.

Seisame siis meie, tüdrukud-režissöörid, linastuse ajal üheskoos saaliukse taga, kui saalist väljub silmi pühkides Saksa saatejuht ja ajakirjanik Udo Biss. „Milline kohtumine! Tere, Udo!“ Saime tuttavaks möödunud aastal samal festivalil, kui tähistati Soome iseseisvuse 100. aastapäeva. Udo lubas toona sõita Eestisse tegema meie 100 aasta juubeli saadet telejaamale NDR. Isegi mu elupaika Kärusse lubas tulla, võitis aga Narva nagu ikka ning Käruni Udo ei jõudnudki. Nüüd lubas see turske mees mulle õlale patsutades ja punaseid silmi varjates, et tuleb tingimata Kärusse.

Dokumentaalfilmide kategoorias näidati ka minu selle aasta lemmikut „Ahto. Unistuste jaht“.7 Dokumentaalkaadrid 1930. aastate ümbermaailmareisist köidavad meie rahutul ajal kuidagi eriliselt. Dokfilmide seas võistles ka Marianna Kaadi „14 käänet“ (2018) ja kesklinna virtuaalklubis linastus veel Rain Rannu „Beqaa VR“ (2018).

„Seltsimees laps“ pärjati parima debüütfilmi auhinnaga ning veel üks Eesti linateos, Mart Laari esimesest valitsusest rääkiv dokumentaalfilm „Rodeo“, tõsteti esile audiplomiga.

Võib julgelt öelda, et Eesti filmikunst on Lübeckis populaarne, kioskites müüdi virtuaalreaalsuse kõrval aga hoopis reaalsemaid Eesti käsitööõllesid, Vana Tallinna ja glögi, nii et sakslased tähistasid meie maa sajandat aastapäeva meie moodi.

Tõlkinud Mait Eelrand

1 „Kona fer í stríð“, Benedikt Erlingsson, 2018.

2 „Per Fugelli – siste resept“, Erik Poppe, 2018.

3 „Kvėpavimas į marmurą“, Giedrė Beinoriūtė, 2018.

4 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

5 „Kerro 40“, Aljona Suržikova, 2017.

6 „Juured“, Heilika Pikkov, Moonika Siimets, Nora Särak, Aljona Suržikova, Kersti Uibo, Anna Hints, 2018.

7 „Ahto. Unistuste jaht“, Jaanis Valk, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht