Eesti filmi la nouvelle vague

Eesti Filmiajakirjanike Ühingu Neitsi Maali auhinnatseremoonia 6. jaanuaril kinos Sõprus.

MAARJA HINDOALLA

Teisipäeval kuulutas Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) 2014. aasta parimaks Eesti filmiks Martti Helde „Risttuules“. Pärjatud said ka möödunud aasta parim levifilm, milleks osutus „Adèle’i elu. 1. ja 2. peatükk“ („La vie d’ Adèle“, Abdellatif Kechiche, 2013), ning aasta filmiajakirjanik, kelleks valiti Tristan Priimägi.

Filmikriitik Jaan Ruus sõnas, et „Risttuules“ valiti aasta filmiks rahvuslike kollektiivsete arhetüüpide esitamise eest tänase kolmekümnele läheneva põlvkonna seisukohalt kinoharjumuslikult ootamatus vormis. Ta lisas, et „Risttuules“ esitas kino paljunäinud filmiinimestele oma valitud vormi veenvalt. „Mul on hea meel, et nii julged filmid võidavad Eestis kriitikute auhinna. Olgu see ka rahastajatele ja filmitegijatele märk sellest, et Eestis saab teha selliseid filme ja neid võiks teha ka edaspidi,“ oli filmiajakirjanike ühingu esimees Tristan Priimägi valikuga rahul ning rõhutas, et oluline on mitte muganduda, vaid proovida leida midagi uut, mida maailmale öelda.

Neitsi Maali laureaat, filmi „Risttuules“ režissöör Martti Helde.

Neitsi Maali laureaat, filmi „Risttuules“ režissöör Martti Helde.

Renee Altrov

„Mul on alati auhinnatseremooniatel kurb tunne, sest kui ei saa auhinda, siis on enda pärast kurb, ja kui saad, siis on teiste pärast kurb meel,“ naljatles filmi režissöör Martti Helde, kuid lisas, et kodumaine tunnustus teeb rõõmu. „Sügis oli hästi reisiderohke, käisime palju festivalide vahet ja mul on hea meel, et me maandume nüüd korraks uuesti Eestis ja et Eesti kriitikud on selle filmi üles leidnud,“ sõnas ta.

Võidufilmi kõrval olid nominentideks Andres ja Katrin Maimiku „Kirsitubakas“, Priit ja Olga Pärna „Lendurid koduteel“, Jaan Toomiku „Maastik mitme kuuga“ ning Ilmar Raagi „Ma ei tule tagasi“. Ruusi sõnul võitis „Risttuules” küllalt ülekaalukalt, kuigi tema favoriit oli teine film. Tema hinnangul näitab parima filmi valimine pigem läbilõiget arvamustest, sest kunsti suhtumine on alati väga isiklik asi. „Rõhutan – meil ei pea olema konsensust. See on meie kunstimaitse ja -kogemuse aritmeetiline kokkuvõte.“

Kokkuvõtvalt peeti möödunud filmiaastat vaheldusrikkaks ja taset tugevaks: leidus väga eriilmeliste filmidega uusi tulijaid ning vanameistreid oma tuntud headuses töödega. „Mulle meeldib see aasta, kuhu „Risttuules“ paigutus, sest see oli hästi vaheldusrikas, eksperimentaalne aasta,” lausus Helde, kelle arvates on Eesti filmimaastikul praegu õitsenguaeg ning kujunemas julgem ja eneseteadlikum uus laine. „Mingisugusest konkurentsitaagast on minu arvates üle saadud. Igaüks nokitseb oma asja ja need on hästi ausad filmid,“ ütles Helde ja rõhutas, et see on ühele väikesele filmiriigile väga oluline.

„Risttuules“ on pälvinud mitmeid auhindu Varssavi, Thessaloníki, Mannheim-Heidelbergi ning Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil, kuid festivalitee veel jätkub. Helde ise tahab uute ideedega edasi liikuda: „Ma olen need teemad läbi hammustanud, nutnud ja higistanud. Nüüd tahaks võtta midagi värsket ja alustada protsessi otsast peale.“ Veebruar-märts on uue filmi arendamise aeg ning noor režissöör lubab jätkata hoopis teiste teemade ja tehnikatega. „See on live action film, elava pildiga. Näitlejad jooksevad, hüppavad, tantsivad,“ vihjas Helde põgusalt.

Parima levifilmi auhinna pälvinud „Adèle’i elu“ pärgamise põhjenduseks toodi ühe inimsuhte kulgemise eelarvamusvaba ja loomulik kujutamine. Esikolmikusse jõudsid „Ida“ (Pawel Pawlikowski, 2013, levitaja Elektriteater) ja „Poisipõli“ („Boyhood“, Richard Linklater, 2014, levitaja Vaata Filmi).

EFÜ liikme Jaanus Noormetsa sõnul hääletas võidufilmi poolt kümme filmiajakirjanikku kolmeteistkümnest, kes sedeli teele läkitasid. „Adèle’i elu“ sai aga vaid kahelt filmikriitikult esikoha, nagu ka filmid „Ida“ ja „Kongress“ („The Congress“, Ari Folman, 2013, levitaja Must Käsi), mis platseerusid vastavalt teisele ja viiendale kohale. Kokku pidasid filmiajakirjanikud esikoha vääriliseks kümmet filmi, seega selget favoriiti polnud, kuid „Adèle’i elule“ tõi edu stabiilne esindatus erinevate ajakirjanike hääletuslehtedel. „See kõik peaks näitama, et nagu demokraatlike valimiste puhul ikka, toob võidu konsensuslik valik: see, mis läks korda kõige suuremale hulgale inimestele,“ ütles Noormets.

Kuigi „Adèle’i elu“ linastus Eestis üsna soodsal ajal, kui oli teravalt õhus kooseluseaduse arutelu, oli selle levi piiratud ja vaatajaid kõigest 600 ringis. „See jõudis kahjuks levisse alles aasta pärast Kuldse Palmioksa saamist suure pusimise peale ja kuna tal läks nii kehvasti, siis see võeti väga kiiresti levist maha, millest on äärmiselt kahju, sest see on väga ilus film,” sõnas levitaja Tiina Savi.

Parima levifilmi valimise puhul on arutlusel olnud, kas ja kui palju peaksid kriitikud arvesse võtma vaatajate arvu. „Kuivõrd valitakse parimat levifilmi, siis ei tohiks olla tabelisse kaasamise argumendiks, kui palju seda kinodes vaatamas käidi,“ väitis Noormets ning selgitas, et hindamisel on oluline siiski filmi sisukus, mitte teenitud rahapakid. Seejuures möönis ta, et on äärmiselt tervitatav, et tabelisse jõuavad ka kinohitid, näiteks „Tähtedevaheline“ („Interstellar“, Christopher Nolan, 2014, Eestis üle 40 000 vaataja) ja „Kadunud“ („Gone Girl“, David Fincher, 2014, üle 30 000 vaataja). „Kui kassatükk tähendab ühtlasi ka suurepärast taset, väärib see mõistagi tunnustamist,“ sõnas Noormets.

Kriitik Teet Teinemaa märkis, et esikolmik ühtis suuresti tema favoriitidega, kuigi esikümnest jäid välja mõnedki tema valitud filmid , näiteks „Lego film“ („The Lego Movie“, Phil Lord, Christopher Miller, 2014). „Selliste tabelitega on alati küsimus, mille põhjal neid tehakse. Kas me teeme ainult omaenda arvamuste kohaselt, milline film tõesti meile endale parasjagu sümpaatne on, või me mõtleme ka sellele, mis jätab mingis suhtes jälje – kas tehniliste või muude omaduste tõttu,” lausus ta, tuues näiteks „Gravitatsiooni“ („Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013). „Selge on see, et 3D tehniliste rakenduste poolest oli see üks suur õnnestumine. Ma arvan, et sel aastal on „Poisipõli“ samas suurusjärgus selles mõttes, et film sisuliselt võib kas meeldida või mitte, aga see on latti tõstnud pühendumisega teha kümme aastat ja rohkem sama filmi,“ oli Teinemaa kindel.

Noormets tõi välja, et nagu eelmistelgi aastatel kujutab levifilmide edetabel ootuspärast valikut juba tunnustatud lavastajate uutest töödest, millest suurem osa esilinastus ka nimekamatel filmifestivalidel. Seetõttu võivad aga väiksemad pärlid kahe silma vahele jääda: „Mul isiklikult on kahju, et tähelepanuta jäi Iisraeli kättemaksupõnevik „Suured kurjad hundid“ („Big Bad Wolves“, Aharon Keshales, Navot Papushado, 2013), mis linastus Eestis veebruarikuus,“ nentis Noormets.

Aasta filmikriitikuks nimetati Tristan Priimägi ajalehe Sirp filmikülgedele uue hingamise andmise eest. „Filmiajakirjandus ja -kriitika on tegijate ja publiku vahendaja. Ajakirjandus peegeldab, manifeste peavad tegema kineastid ise. Vaid pöördehetkedel tõusevad para­digma muutjaiks kriitikud. Praegu on difusiooniaeg,“ kommenteeris valikut Jaan Ruus. „Priimägi on Sirbi filmitoimetajana meie filmielule vilkalt reageerinud. Kui ta pole leidnud asjatundjaid Eestimaalt, on ta otsinud neid kaugemalt,“ sõnas Ruus ning lisas, et selline asjakäik on ühest küljest väikese riigi puhul loomulik, kuid võib tekitada ka vastuseisu. Välisautorite osaluse märkis ära ka Teet Teinemaa, mainides samuti, et selline valik võib tekitada kahetisi reaktsioone, kuigi talle on see suund pigem meeldinud. „Mõned leiavad, et see on meie vähestelt kirjutajatelt leiva või sõnavõimaluse äravõtmine, aga teisipidi on see võib-olla väga hea perspektiiv, hinnang filmile kelleltki, kes ei puutu Eesti asjadesse – välisvaade meie asjale,“ põhjendas ta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht