“DocPoint’i” päris inimeste päris elu

Marko Martinson

Helsingis peeti 25. – 29. I dokumentaalfilmide festivali “DocPoint”.

Frederick Wisemani “Hospital” (1970).

Helsingi dokfilmide festival “DocPoint” korraldati juba viiendat aastat. Üritus on arenenud üsna suurejooneliselt: eelmisel aastal ületas külastajate hulk 20 000 piiri. Festivalil näidatakse umbes 100 filmi 21 maalt, sealhulgas ka tudengifilme. Tegelikult on sellest sarjast saanud juba kogu Põhjamaade suurim, mis leiab kajastamist kogu maailmas.

Üks olulisemaid tõiku “DocPoint’i” juures on see, et sellel festivalil filmid omavahel ei võistle, eesmärk on lihtsamast lihtsaim – tuua dokfilm inimesteni.

Festivali kunstiline juht Kristina Schulgin ütles oma avakõnes, et kui tavaliselt lood algavad ja lõpevad justkui muinasjutud (elas kord… ja kui nad surnud pole), siis dokfilmi tegelased on päris inimesed, kelle elu läheb pärast filmi edasi kuni surmani, mitte ei lõpe lampide süttimisega kinosaalis. Küllap on see ka üks peamisi põhjusi, miks dokfilmide staarideks on tihti kõige tavalisemad inimesed oma elu ja tegemistega.

2006. aasta “DocPoint”oli siiski pisut teistsugusem kui eelmised. Tänavu anti välja esimene Apollo auhind, mille sai Jarmo Jääskeläinen, kes on ehk arendanud Soome dokumentaalfilmi kõige rohkem. Tema on see, kes pani aluse Soome YLE 2 dokumentaalprojektile ning andis sellega ühtlasi filmitegijatel võimaluse saada väljund televisioonis. Nagu kõigil teistel, kes püüavad midagi uut luua, oli ka Jääskeläisel alguses üsna palju raskusi ning mõneks ajaks jäigi projekt katki. Ent 1990. aastate alguses sai projekt uuesti hoo sisse ning Soome võib nüüd uhkelt kõnealust meest oma dokfilmi ristiisaks nimetada.

“DocPoint’i” esmane suund on anda kodumaistele filmidele võimalus pääseda kinolinale, kuid alati on esindatud ka märkimisväärne hulk välismaiseid filme.

Tänavu oli peakülaline Frederick Wiseman, üks maailma tuntumaid dokumentaliste, mees, kes purgistab Ameerika märke nagu vangla, hullumaja, haigla, lihatehas, politsei jne ning heidab neile kriitilise pilgu. Wisemanile oli pühendatud terve retrospektiiv, 10 filmi, millest mainimist väärivad kõik (“Aspen”, “Domestic Violence I”, “Hospital”, “Meat” jne), eriti aga tema esimene film vangla hullumajast “Titicut Follies”, mis näitab kinnipeetavaid vääralt kohtlevat süsteemi. Hullunud vange hoitakse alasti kiviseinte vahel, aeg-ajalt toidetakse mõnesid voolikuga, mis lükatakse nina kaudu sisse. Sealjuures kasutatakse vaseliini või kui seda pole, siis sobib ka tavaline või ehk margariin. Töötajad lõbustavad end hullude peal ja lubavad endale nii mõnegi inimväärikust hävitava teo. See on üks haigus, mida leidub kõigis filmides, ning kõige selle juures jääb Wiseman erapooletuks filmijaks.

Festivali avafilm oli Pia Andelli “Hetket jotka jäivät”. See kujutab Soome lähiajaloo halvimat aega Talvesõda. Filmi peategelased on arhitektid Martta ja Ragnar Ypyä. Nende sõjaaegne kirjavahetus ning igatsus laste ja üksteise järele peegeldab selgelt põhjanaabritele karmi ajajärgu olukorda. Soome tolle aja üks suuremaid komplekse on sõjalapsed, lapsed, kes saadeti Rootsi peredesse sõja eest pakku. Neist mõned õige noorelt, mõned natuke vanemana, ent seda jälge, mis see nende peresse jättis, on tunda veel siiani. Seda jälge püütakse analüüsida ja lahti harutada. Mineviku paineid ja selgeksrääkimata tundeid on veel mitmes teiseski filmis.

Eestist valiti festivalile  Imbi Paju “Tõrjutud mälestused”, mis on valminud Eesti-Soome koostööna ja räägib eestlastele siiani ennast tunda andvast okupatsiooniajast. Läbi autori silmade otsitakse vastuseid Imbi Paju ema ja tema kaksikõe läbielatule võõrsil ning ka teiste naiste kannatustele.

Teine Eesti film tänavuse “DocPoint’i” raames oli Mark Soosaare autobiograafiline “Liblikate kodu”. Neli aastaaega maal, rahulik idüll, autori ja lapselapse unistused panevad vaataja samasse olukorda, kuhu võib tõmmata armastuse ja soovide piiri.

Kuna iseenesestki mõista ei suuda nelja päeva jooksul kõike maailma head ja paremat ära näidata, siis oli võimalik “DocPoint’i” kontorist laenutada filme, mis ei jõudnud kinolinale. Ennekõike on see võimalus mõeldud filmilevi proffidele nagu festivalide korraldajad, ostjad, levitajad. Laenutusest oli võimalik võtta ka veel Eesti kolmas film sellel festivalil, Ivar Heinmaa “Afganistani armid”.

Ehkki filme oli palju ja kõigile hammas peale ei hakanud, jäi läbielatust ja vaadatust väga mõnus tunne. Ajakirjandusest on nii mõnigi kord käinud läbi mõtted, et kellele seda ajaloos tuhnimist nii väga vaja on, vanad haavad kistakse lahti ja kõigil on halb. “DocPoint” vastas sellele väga hästi: saalid olid täis ja kinost lahkuvatel inimestel äraolevad näod peas, rääkimata meediakajastusest. Küsimused ja mälestused, mida varem vaka all hoiti, imbuvad nüüd vaikselt pinnale ja leiavad endale samm-sammult vastuse.