Dialoogid helilooja Valentin Silvestroviga

Igor Garšnek

Muusikadokumentaal „Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov”, režissöör, operaator ja stsenarist Dorian Supin. Produtsent Reet Sokmann, Minor Film 2008, 82 min. Esilinastus 18. II Tallinna Kinomajas.      Portreteerida filmiversioonis üht tänapäeva kuulsamat heliloojat – Dorian Supin on valinud oma linateose „Dialoogid. Valentin Silvestrov” kaameraobjektiks ukraina helilooja Valentin Silvestrovi (s 1937) – pole just lihtne ülesanne. Ei peagi olema, kui on ette teada, kuidas filmi kompositsioon võiks vaataja vaimus kujustuda linapildiks ühest tähelepanuväärsest kultuuriheerosest. Ja tõesti, ei peagi olema, kui on teada ka, et Valentin Silvestrov on Arvo  Pärdi, Gia Kantšeli, Edisson Denissovi ning Sofia Gubaidulina mitte ainult mõtte-, vaid ka põlvkonnakaaslane.

Need seosed ilmuvad linateoses aga ikkagi vaid siis, kui Valentin Silvestrovist kui isiksusest ja muusikust räägivadki Sofia Gubaidulina, Andrei Volkonski ja Arvo Pärt. Silvestrov ise räägib filmis mõistagi samuti, kuid ega me temalt kuigivõrd analüütilist või filosofeerivat juttu ei kuule. Välja arvatud ehk episoodides, mis puudutavad tema muusika  esitamisnüansse – seal esineb ta kompromissitu loojanatuurina. Ma arvan, et „Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov” on hea ja huvitavalt kokku pandud muusikadokumentaal kui portreefilm, ent filmi kui terviku hindamisel on mõned momendid ehk veidi problemaatilisedki.

Kõigepealt tundub mulle, et filmi formaat (82 minutit) on sellise lavastusliku lahenduse jaoks natuke liiga pikk. Kui kompositsiooniline  väljund oleks valitud teine – näiteks Valentin Silvestrovi kui isiksuse kujunemislugu –, siis oleks see ehk „täiega” pildilise materjali välja kandnud. Kõnealuses linateoses näeme me ikkagi pigem fragmentaariumi suhteliselt vabas vormis valitud-käsitletud intervjuudest, kontserdiepisoodidest ja vähestest ajaloohõnguga kroonikakaadritest. Paraku on nõukaaegsete noorheliloojate pildilisel kujutamisel ka see üsna levinud iseärasus,  et neist püütakse takkajärgi teha märterlikke figuure. Olid nad siis seda või polnud (Valentin Silvestrov oli oma ajastu kunstipõhimõtete märter päris kindlasti!), kuid see situatsioon tuleks vaatajale pildiliselt ehk rohkem lahti mängida, olgu dokumentalistika või intervjuude abil. Dorian Supini filmis välja käidud variant, kus tollast asjade tagamaad seletavad helilooja Sofia Gubaidulina ja klavessinist Andrei Volkonski – sellest jääb vaatajale  minu hinnangul ehk natuke väheks. Teine asi on mõistagi see, et režissöör pole ju taotlenudki mingit erilist sotsiaalset teravust.

Valentin Silvestrov kui loomenatuur praeguses ajas – sellele näib olevat suunatud selle filmi kunstiline teravik. No ja eks anekdootlikult pikantseidki momente avaneb kõnealuses linateoses, näiteks kui dirigent Igor Blažkov räägib, kuidas tollane KGB pidas ühte Weberni dodekafoonilise  teose salvestust, mida eetris esitati, mingiks šifreeritud informatsiooniks. Või Silvestrovi olukord Kiievi konservatooriumi lõpetamisel, kus talle lõpudiplomit ei tahetud välja anda põhjendusel, et „noor helilooja ei tea, millist muusikat nõukogude proletariaat praegu vajab”. Silvestrov ise kommenteeris seda üsna leebelt sõnadega, et teda kiusati omal ajal taga just reeglite rikkumise pärast. Reeglid viiekümnendate Nõukogude Liidu kunstielus lähtusid,  teadagi, sotsialistlikust realismist. Minevik minevikuks, kõige tabavamalt iseloomustab filmis heliloojat viiuldaja Tatjana Grindenko: „Sellistes inimestes nagu Silvestrov on peidus mingi kõrgem veendumus, nad lihtsalt tegutsevad”. Vaatamata kultuuriametnike kehtestatud reeglitele.

Kui kuuekümnendate aastate Silvestrov oli dodekafooniast lähtuv avangardist, siis seitsmekümnendatel pöördus ta juba neoromantismi  radadele. Heakõlaline meloodia ning meloodiline fraas said tema jaoks nüüd erilise tähenduse. Selle kinnituseks näeme filmis päris mitmeid episoode, kus Silvestrov töötab proovisaalis koos interpreetidega ning laseb neil tundeliseks viimistleda iga fraasilõpu. Huvitav on helilooja kommentaar oma loomingulisele stiilipöördele: „Avangard on oskus avangardist eemalduda”. Arvan, et kõige sisutihedamaid kaadreid  näeme just filmi lõpuosas, kus Silvestrovi muusika tõlgendamisest räägivad mitmed tuntud interpreedid. Kui Andres Mustonen konstateerib, et Silvestrovi muusika seab esitusele väga suuri nõudmisi, siis viiuldajast dirigent Gidon Kremer täpsustab, et „tuleb vabaneda neist noodimärkidest, mis Valja on paberile pannud” ning minna muusikuna nende noodimärkide taha. Nähtavast ja nähtamatust, kuuldavast ja kuuldamatust ning väljendatavast  ja väljendatamatust räägib kujundlikult ka Silvestrov ise: „Teos on partituuris olemas, nüüd tuleb öelda vaid üks võlusõna, ja see teos hakkabki elama!”. Tundub, et kõnealune film ongi suuresti tolle interpretatsioonilise võlusõna otsimisest ning selle leidmise võimalikkusest.