Döblin, Fassbinder ja Biberkopf

Aare Ercmel

Oinapea Franz Biberkopf (Günter Lamprecht) ja tema riukalik semu Reinhold (Gottfried John).  

Meie tänavuse filmisügise vaieldamatu tähtsündmus on Werner Rainer Fassbinderi maailmamainega kultussarja “Berliin, Alexander­platz” linastumine kahes Eesti kinos. Eesti on üks esimesi riike väljaspool Saksamaad, kus saab seda mammutfilmi vaadata suurelt ekraanilt.

Panoraamne telesaaga pole eestlastele siiski päris tundmatu. Seriaali “Berliin, Alexanderplatz” (1979-1980) sai esmakordselt Soome TV vahendusel nautida juba aasta pärast selle valmimist. Kindlasti märksa vähem teatakse Alfred Döblini romaani varasemat ekraniseeringut aastast 1931, mille lavastas Phil Jutzi ja kus peategelase Franz Biberkopfi rollis hiilgas omaaegne ekraanikuulsus Heinrich George.

 

Fassbinder

Rainer Werner Fassbinder kirjutas 1977. aastal: “Niikaua kui eksisteerib kolmainsus “isa, ema ja lapsed”, ei muutu siin ilmas midagi. Tõsi küll, kujutletakse, et kunstiinimene võib elada meie ühiskonnas vabana igasugustest piirangutest, kuid selle vabaduse all mõistetakse üksnes veidi boheemlikumat elustiili. Ent kui kunstnik hakkab elama kui totaalne väikekodanlane, algavad kohemaid skandaalid. Mõeldakse, et on ju tore, kui mõned inimesed võivad elada esinduslikult ning teha seda, mida vaid ihaldavad. See annab lootust. Kuid samas on see väga nukker, kuna tegelikult nii need asjad paraku ei toimi.”

Rainer Werner Fassbinderi (1945–1982) filmid ei räägi peaaegu kunagi sellest, mida inimesed peaksid tegema, küll aga alati sellest, mida nad mingil tingimusel teha ei tohi. Oma filmide kohati ülivenivat tempot motiveeris ta sellega, et kuna tema tegelastel puudub elus kindel eesmärk, pole neil mingit põhjust kiiremini liikuda ning nõnda pole ka temal õigust panna neid filmis kiiremini tegutsema. Juba Fassbinderi esimeste eksperimentide puhul oli kohe täheldatav isikupärane maailm, meeleolu ja filmikeel.

Varasurnud filmiklassiku aukartustäratavalt mahuka loomingulise pärandi lahutamatuks osaks on tema eluheidikuist küünilisevõitu alter ego’d, homoseksualismi teema ja kõikvõimalikud varitegelased, soov puhastada Saksamaa ajalugu süütundest ja teatav antisemitism.

Fassbinderi töö ja eraelu olid nii tihedalt omavahel põimunud, et nende vahel on võimatu mingit piiri vedada. Ta mitte ainult ei kandnud oma isiklikke kogemusi filmi üle. Kui kaamerad ei surisenud, lavastas ta justkui oma personaalset elufilmi.

Fassbinderi suhetes kaasinimestega oli pidevalt pingeid, tema erootilised suhted muutusid järjest vägivaldsemaks. Naiste puhul, kes tundsid ennast mahajäetuna, ilmnes vägivald ennekõike enesetapukatse(te) ja/või alkoholismina. Tõrjutuks osutunud meestel seevastu jätkus mitmel korral otsustavust pöörata vägivald Fassbinderi enese vastu.

 

Fassbinder ja Döblin

Aastail 1979-1980 avanes Werner Rainer Fassbinderil viimaks ometi võimalus keskenduda Alfred Döblini suurromaani lavastamisele. Döblini 1929. aastal ilmunud teos on suuresti mõjutanud Fassbinderi elu ja loomingut. Nagu ta on meenutanud oma autobiograafilises essees “Die Städte des Menschen und seine Seele” hiljem, luges ta raamatut esmakordselt 14aastase noorukina. Teist korda tegi Fassbinder seda viis aastat hiljem, oma esimesel teatriperioodil, kui ta tegutses Müncheni Action-Theateris (s.o enne, kui alustas aktiivset filmide tegemist). Juba tollal oli tulevase geeniuse elus üpris keskne roll vägivallal ja seksil. Umbkaudu samal ajal tekkis Fassbinderil kindel kavatsus tuua “Berliin, Alexanderplatz” kunagi ekraanile. Enne unelmate projekti teostumist võis vihjeid teosele kohata kõikjal tema filmides ja näidendites. Näiteks oma 1975. aasta gangsterifilmis “Vabaduse rusikaõigus” mängis Fassbinder ise rumalkavalat pisisuli nimega Franz Biberkopfi ehk Foxi.

Murdeeas aitas “Berliin, Alexanderplatz” Fassbinderil ilmaelu adekvaatsemalt hinnata. 15 ja pool tundi kestvas monumentaalses telesarjas leiti väljenduvat filmigeeniuse poliitiline kreedo, tema nägemus kaasaja ühiskonnast.

 

Fassbinder ja Biberkopf

“Berliin, Alexanderplatzi” peategelasel Franz Biberkopfil (Günter Lamprecht) on lapselikult naiivne ja kärsitu arusaam, nagu peaks tema anarhistlik utoopia teostuma just nimelt täna, kuna homme võib olla juba hilja. Biberkopf vabaneb pärast nelja vangla-aastat ning otsustab edaspidi elada ausat elu. Ta püüab teenida elatist kinganööride müügiga ukselt uksele käies ning kaubitseb metroojaamades pornograafia ja natsionaalsotsialistliku suunitlusega trükistega. Seadused, mida Biberkopf on üritanud järgida, ei olegi nii lihtsad ja üheselt mõistetavad. Ehkki kodufilosoofist Franz on üpris lihtsameelne, jõuab temalegi lõpuks kohale, et tegelikult pole mingit vahet, kas olla üdini seadusekuulekas või mitte. Temasuguse tähtsusetu isiku elu läheb nii ehk teisiti aina viletsamaks.

1920. aastate Berliinis on mees kogenud nii mõndagi, mistõttu ta mõistab hästi anarhistide kõnekoosolekuil kuuldud sõnumit. Kapitalistlikku ühiskonda on tabanud suur majanduskriis, samal ajal kulutavad sotsialistid oma aega ja energiat tühja jutu veeretamisele. Franz Biberkopf seevastu soovib elada just siin ja praegu, kuna inimesele on antud vaid üks elu. Ta ihkaks luua endale meelepärasema maailma koos inimestega, kes on talle sümpaatsed. Sestap saab temast väikeettevõtja selles ainsas ametis, mida ta tunneb ja oskab. Franzist saab kupeldaja.

Biberkopfi uus suur armastus Mieze ehk Miisu (Barbara Sukowa) läheb suurest armastusest mehe vastu tänavale elatist teenima. Pisigangster Reinhold Hoffmann (Gottfried John), keda seovad Franziga kummalised armastuse ja vihkamise suhted, ei või näha teiste õnne ja tapab Miisu.

Hulluravilas näib Franz saadud hoobist pikapeale toibuvat. Ent aegadel, kus rõhuv enamik eelistaks olla vaimselt nõder, tundub kahtlasena pigem Franzi ootamatu meelemuutus…

Telesaaga lõpeb Fassbinderi lausutud sõnadega: “Sel õhtutunnil suri Franz Biberkopf, kunagine transporditööline, sissemurdja, sutenöör, tapja. Keegi teine lebas voodis. Teisel on needsamad paberid mis Franzil, ta näeb välja nagu Franz, kuid teises maailmas kannab ta uut nime. See oli niisiis Franz Biberkopfi hukk, mida ma tahtsin kirjeldada, alates Franzi väljumisest Tegeli vanglast kuni ta lõpuni Buchi hullumajas 1928.-1929. aasta talvel.”