Cannes?i laev läheb? tulevikku

JAAK LÕHMUS

Cannes?i filmifestivali auhinnasaajatest ja programmist ? võiks öelda, nagu juba traditsiooniks saanud ? on kodumaises ajakirjanduses tänavugi üsna palju räägitud, nii et mingi pilt on filmieestlase ettekujutuses olemas. Nüüd, kui üritus on juba õige mitu päeva läbi, hakkab laagerduma ka midagi üldmuljetaolist.

Võistlusprogrammi ja þürii töö tulemuste kohta võib ütelda, et tunduvalt selgemini kui ühelgi viimasel aastal võib tänavuste auhinnasaajate valikut seostada þürii esimehe ja mõnede þürii liikmete maitsega. Üheksast þürii liikmest kindla peale kolm, s. o. reþissöörid Quentin Tarantino ja Tsui Hark ning soome filmikriitik Peter von Bagh, on suured oriendi filmi armastajad ning on teada, et oma valikus kalduvad nad eelistama pigem kummastavat assortiid, mitte välja timmitud ühtset stiili ja viisipärast filmijutustust. Olgu selle arvamise taustaks Tarantino videopoekoolitus ning esimesed filmid või Peter von Baghi koostatud Sodankylä filmifestivali kirjud, kaasakiskuvalt metsikud filmivalikud.

Heakskiidu pälvisid nüüdselt þüriilt näiteks niisugused kummalised idamaised filmid nagu ?Troopikapalavik? või ?Vana poiss?, mis leidsid traditsioonilist filmijutustust armastavate hindajate hulgas lausa halvakspanu. Otsiti uusi värve, uut maitseelamust. Sama pädeb paremate näitlejate ning lavastaja auhindamise kohta. Kaks kõige ?harilikumat? filmi auhinnasaajate hulgas on Agnes Jaoui ?Vaata mind? kui parima stsenaariumiga pilt ning Kuldse Palmioksa saaja, Michael Moore?i ?9/11 Fahrenheiti?.

Moore?i film on lihtsalt väga hästi tehtud, valdavalt montaaþfilm, vormiliselt ei midagi erilist. ?9/11 Fahrenheiti? tugineb väga põhjalikule eeltööle filmi-, video- ja dokumendiarhiivides. Eriliselt köitvaks muudab selle filmi tähelepanu fookuses seisev figuur, keda Moore väsimatult piirab. See figuur on USA president, keda viimastel aastatel on maailma rahvastele serveeritud niihästi rahupäästja kui püstikuradina. Moore tirib ekraanivalgele kõik palju kordi varemgi kõlanud süüdistused, esitades muu hulgas tõendeid George W. Bushi omaste ja lähemate kaasvõitlejate tihedate sidemete kohta bin Ladeni suguvõsaga. Ja palju muud, mis ajab eestlaselegi hirmujudinad peale.

Kogu võistlusprogrammi üle vaadates ei jääkski lõppude lõpuks sõelale midagi tähtsamat ja löövamat, kui Micahel Moore?i publitsistlik dokumentaalfilm (teine tõsielufilm Cannes?i ajaloos, mis Palmioksa saanud, pärast 48aastast vaheaega). Sama filmi hindasid parimaks ka FIPRESCI ajakirjanikud; küllalt haruldane on, et kriitikute þürii ja suure þürii lõpphinnang kokku langeb.

Vanad, juba etableerunud Cannes?i lemmikud nagu Emir Kusturica oma filmiga ?Elu on ime?, Joel Coen filmiga ?Naisetapjad? või Wong Kar-Wai oma otse laborist Cannes?i ekraanile antud filmiga ?2046? teenisid seekord ära vaid tavapärase meediatähelepanu. Tõsi küll, Wong Kar-Wai viimasel minutil ekraanile tulnud teose hindas ajakirja Screen International kriitikute seltskond (sh. eestlane Jaan Ruus) võistluskava parimaks filmiks ? kunstilisest küljest. Aga mitte alati, et mitte öelda enamat, ei võida Cannes?is kunst.

Cannes?i festival ei tähenda kaugeltki mitte ainult punast vaipa mööda Lumiere?i saali suubuvat filmivõistlejate ja -vaatajate glamuurset show?d. Cannes on veel tuhat muud asja: üliõpilasfilmide programm, restaureeritud filmiklassika programm, lühifilmid, kontserdid, filmiturg ehk Marche du Film mitmekümne tuhande osavõtjaga, ministrite kohtumised, produtsentide seminarid, levitajate koolitused, festivalikorraldajate nõupidamised, öökino mererannal jne.

Kui otsida filmiloolist kujundit, millega Cannes?i võrrelda ja avada, kõlbaks väga hästi Federico Fellini ?E la nave va? ? ?Ja laev läheb?.

Kuhu see laev siis läheb? Eks ikka tulevikku.

Tulevikku mitte üksnes selles mõttes, et filmid, mis Cannes?is tänavu tiirelnud 3000 liikuvpildi hulgast lõpuks minevaks kaubaks osutuvad, jõuavad eeloleva aasta või paari jooksul laia ringlusse, kujundades filmivaataja meelt ja maitset siin- ja sealpool meresid. Loodame, et parim valik jõuab ka Eestisse.

Tulevikku liikus too alus ka selles mõttes, et Cannes?i festivalilaeva pardal arutatud asjad, paljud sõlmitud kokkulepped, hakkavad lähiaastatel mõjutama filmiilma. Ka Eestis.

Muide, selle laeva pardal (turukorrusel küll) sõitis oma reisi ka neli kinopilti Eestist. Näis, missugune tulevik neid ees ootab.

57. Cannes?i rahvusvahelise filmifestivali auhinnad

Peaauhind Kuldne Palmioks (Palme d´Or)?9/11 Fahrenheiti?, reþissöör Michael Moore, USA.

Þürii grand prix?Vana poiss?, reþ. Park Chan-Wook, Lõuna-Korea.

Parim naisnäitleja Maggie Cheung, Olivier Assayais? filmis ?Puhas?, Prantsusmaa. 

Parim meesnäitlejaYagira Yuuya, Hirokazu Kore-eda filmis ?Ükski ei tea?, Jaapan. 

Parim reþissöör Tony Gatlif filmiga ?Väljasaadetud?, Prantsusmaa.

Parimad stsenaristidAgnes Jaoui ja Jean-Pierre Bacri filmiga ?Vaata mind?, Prantsusmaa. 

?ürii eripreemia(võrdväärsena)Irma P. Hall naispeaosa eest filmis ?Naisetapjad? (reþ. Joel Coen, USA) ja Apichatpong Weerasethakul filmi ?Troopikahaigus? reþii eest (Tai). 

Kuldkaamera parimale reþiidebüüdileKeren Yedaya filmiga ?Ehk?, Prantsusmaa-Iisrael. 

Lühifilmi Kuldne Palmioks?Liiklusummik?, reþ. Catalin Mitulescu, Rumeenia. 

FIPRESCI (Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Föderatsiooni) þürii auhind?9/11 Fahrenheiti?, reþ. Michael Moore, USA.