Briljantse ilukirurgi fantastiline näputöö

Margit Adorf

Näeme ekraanil suures plaanis portselanõrna, kuid tugevat, vahajalt läbi kumavat ihu, laitmatut siledust otsekui taevalikku ilmutust.        Mängufilm „Nahk, milles ma elan” („La piel que habito”, Hispaania 2011, 117 min), režissöör ja stsenarist Pedro Almodóvar, Thierry Jonquet’ romaani põhjal. Osades Antonio Banderas, Elena Anaya, Jan Cornet, Marisa Paredes, Roberto Álamo, Blanca Suárez jt. Linastub kinos Artis.  Ma arvan, et iga filmi võiks osata vaadata värske pilguga, mis on rikkumata teadmisest režissööri varasema loomingu kohta ega otsi uues linateoses pidevalt paralleele. Muidugi on autoreid, kes terve elu teevadki sama filmi, kaotavad ise värskuse või ehk püüavad üht ideed loometee lõpuks täiuslikuks lihvida. Pedro Almodóvar nende autorite ridadesse ei kuulu, lõpuni mitte. Tema kirg kriminaalse loo ja soovahetuse teema vastu on küll vaibumatu, kuid teda ei saa kindlasti süüdistada enesekordamises või nendesse teemadesse „kinnijäämises”.       

On hea, kui vanameistritelt linastub filme, mille mõistmiseks ei pea tutvuma guru kogu senise loometööga, on hea, kui tehakse niisuguseid filme, millesse ei lülitada kümneid tsitaate ja vihjeid teiste autorite töödele. On hea, kui kinodesse jõuab uus kunstfilm, mis  on selge ja arusaadav ega muutu koormavaks isegi siis, kui ekraanikangelane, keda portreteeritakse, on püstihull keerulise elusaatusega õnnetu hing, kes hoiab kramplikult kinni oma lämmatavast minevikust. Tegu on filmiga, mis on kaks tundi pikk, ent ei muutu terve selle aja jooksul koormavaks, ei tekita kordagi tungi käega rehmata ja saalist välja jalutada. Selle puhul ei kiirusta ütlema, et lõpust oleks võinud vabalt pool tundi välja monteerida või et  kuskilt otsast venis.       

Pedro Almodóvari „Nahk, milles ma elan” on just niisugune klaar ja selge film, millele ei tahagi midagi ette heita. Siin on küll terasele pilgule märgata mõningaid ebakohti, nagu näiteks on hullu teadlase Robert Ledgardi (Antonio Banderas) surnukeha paljas tagumik ühes kaadris liiga püsti ega haaku sama keha positsiooniga veidi hiljem. Või et kord, kui meespeaosaline enesetapulise patsiendi sülle haarab, on liiga selgelt näha, et tegemist on nukuga. Või et  takso, millega sõidab Vera Cruz (Elena Anaya), on alguses Ford, hiljem Volkswagen. Kuid kuna 99% filmist on ladus ja karjuvate konarusteta, siis võivad need pisidetailid jääda märkamata. Nõudlikum vaataja võib ehk iriseda, et autor rõhutab detaile liiga palju, kordab. Minu arvates on detailide esiletoomine selles voolavas filmis pigem pluss. Vaataja saab rahulikult filmi kulgu jälgida, ilma pingesse minemata, et ehk on midagi kahe silma vahele jäänud. Ei  teki soovi haarata kerimispuldi järele, et näha – oot, mis seal nüüd täpselt juhtuski? Nagu ma ütlesin, kõik on selge. Ja see ei ole mitte nüri järjekindlus, vaid visa kannatlikkus, millega Robert Ledgardi oma tööd teeb.     

Üks, mis siiski kohe esimesest kaadrist selge ei ole, on uue naha aretamisele spetsialiseerunud kirurgi (Banderas) patsiendi (Anaya) minevik. See hargneb tasapisi ja kuigi vaatajad võivad hakata aimama lõpplahendust eri kohas, umbes kuskil poole peal, ei kahanda need aimdused  siiski ekraanil toimuva pinget. Banderas mängib abikaasa ja hiljem tütre kaotanud meeleheitel tippkirurgi, kes on hakanud kaotusvalust ülesaamiseks endale taaslooma oma kadunud abikaasat. Siin ei ole midagi üleloomulikku: ta ei lapi uut keha kokku laipade abil, ei kasvata hiirtele kõrvu või sigadele inimsilmi. Ta ei ehita bioloogilist robotit. Tal on patsient, elav, luust ja lihast inimene, kellele mees püüab anda uue näo, uue identiteedi.  Mees on rikas, ta ei pea oma aeglase loometöö teostamiseks sooritama kuritegusid, tal on kõik vahendid olemas ja ta jõuab oma eesmärgile. Kogu protsess võtab aega, kuid ta jõuab sihile. Kirurgitöö nõuab täpsust ja kannatlikkust ning see antakse filmis ka visuaalselt edasi. Selline detailidele keskendumine ei mõjunud koormavalt, sest tegemist on pildiliselt väga kauni filmiga ja justnimelt kinofilmiga; see teos väga ei sobi DVD pealt vaatamiseks,  vaid pääseb enam mõjule just lahmakal ekraanil pimedas kinosaalis. 

Ekraaniloo aluseks on prantsuse kirjaniku Thierry Jonquet’ 1995. aastal ilmunud romaan „Mygale”, mis on hiljem inglise keeles ilmunud ka „Tarantula” pealkirja all. See on tänaseks manalateele läinud autori kõige tuntum romaan mitteprantsuskeelse lugejaskonna seas. Eesti keelde ei ole seda paraku tõlgitud, ent Tallinna keskraamatukogus on selle prantsuskeelne versioon laenutuses olemas. Aga see selleks. Almodóvar on võtnud romaani ja vorminud  kriminullist filmi, järginud loo arengut kirurgilise täpsusega, toonud ekraanile detailirohke, kuid mitte steriilse teose. Üheks steriilsuse lõhkujaks on näiteks vägagi koomilisena mõjuv kurikael Zeca (Roberto Álamo), kes ilmub vaataja ette, seljas kirev tiigrikostüüm, näos kahtlased lõikearmid, olekus jõhkrus ja toorus, külm egoism, mis nalja ei mõista ja armu ei tunne. Kui keegi julgeks niisuguse tegelase puhul tema kostüümi  üle kihistada, lõikaks see tüüp tal silma pilgutamata kõri läbi. Ja siis teeks võib-olla veel midagi hullemat, kui viitsiks. Hea kõrvaltegelane on ka vanem daam Marilia (Marisa Paredes), kes on ilmale toonud kaks krimikangelast, kelle saatusele saab kinopublik kaasa elada. Marilia on nii Roberti kui ka Zeca ema, emotsionaalselt irdunud naine, kunagine teenijanna majas, mille omanikud Roberti käigu pealt adopteerisid ja kus Robert  püüab oma peent kuritööd täiuseni lihvida. Selles majas kustutatakse loo käigus nii mõnigi eluküünal. Marilia hoiab südames justkui mõlema poja poole, kuid ei avane nood talle, ei paku pojalikku armastust. Kui üdini aus olla, siis on Marilia isegi neist piisavalt võõrdunud. Ematunded on küll olemas, kuid sordiini all. Zeca puhul takistab see, et naine pole pojaga peaaegu kokku puutunudki: see on tänavalapsena üles kasvanud. Roberti jaoks on ta aga  alati olnud majateenija. Need suhted on elegantselt välja mängitud. Oma ülesannete kõrgusel on ka Roberti tütre Norma rolli täitev Blanca Suárez ja Vicente osatäitja Jan Cornet. Kõikide mainitud tegelaste elusaatus on omavahel tihedalt põimunud, lugu on tihe ja emotsionaalselt intensiivne. Võimalik, et ka sellest tuleneb filmi kaalutletult mõõdukas, publikule pidevaid hingetõmbepause pakkuv tempo.  Filmi pildilisest küljest on väga selgelt edasi antud kirurgi püüd luua täiuslikku nahka. Näeme ekraanil suures plaanis portselanõrna, kuid tugevat, vahajalt läbi kumavat ihu, laitmatut siledust otsekui taevalikku ilmutust. Näeme kunstiküllast kodu, palju suuri plaane. Näeme Vera kasvamise piinu pigem visuaalsete kujundite kui mingi psühholoogilise karje kaudu. Vera kaltsukujud, riiete käristamine, seinale kirjutamine – kõik see on edasi antud pigem  üleõlapilguga kui sukeldumisega patsiendi hinge näitleja silmade abil. Kirurgilist täpsust õhkub nii filmi emotsionaalsest õhustikust kui ka kaadrite kompositsioonist. Ja seda kõike on kerge seedida: vaataja saab vastuse kõikidele oma küsimustele ning see, et midagi õhku rippuma ei jää, on omamoodi kergendus, mitte piin, et miks niisugune lahendus või kuidas on selline asi ikkagi üldse võimalik. Selge, puhas, lõpetatud töö. Elav ja hingav. Soovitan vaadata.  Ja teha seda puhta lehena, mõtlemata Almodóvari varasematele töödele, võrdlemata, kastistamata, sildistamata.