“Berlinale” saksa kriitikute peeglis

Hinnanguid on refereerinud Endel Link

  Saksamaa ajalehed pühendasid “Berlinale’le” palju leheruumi. Üldiselt paistab, et nähtu ei vastanud ootustele. Kuid avafilmiga “Roosi elu” oldi rahul, õige mitmed olid lausa vaimustuses. Die Welti arvustaja nendib: ““Berlinale” avafilmid on sageli olnud keskpärased, pärast avafilmi on festival ikka pidanud kosuma. “Roosi elu” asetab festivali hoopis teistsuguse probleemi ette: film Edith Piafist on niivõrd emotsionaalne, stiilne ja intelligentne, et tuleb küsida, mida festival veel võiks pakkuda... Kuldkaru on juba antud.”

Vaimustust jagab Christian Peitz (Der Tagelspiegel), kiites eriti “Roosi elu” struktuuri, mis “funktsioneerib suurepäraselt: elu, mida film edasi annab, pole rahulik voog, vaid rida lühikesi palavikulisi raputusi. Nähes Edith Piafi traagilisi maske, elab vaataja 140 minutit nagu agooniale kaasa.”

Die Zeiti artiklis “Suure rahva tundlik hing” ülistab Michael Mönninger näitleja Marion Gottilard’i, kes mängib Piafi nii, nagu oleks toimunud hingede vahetus. “Ta on veenev vulgaarse jõmpsikana, vapustava noore talendina, tujuka diivana ning kustuva haige staarina.”

Festivali esimene pool rõõmsaid üllatusi siiski ei toonud. Der Tagelspiegeli kauaaegne “Berlinale” vaatleja Jan Schultz-Ojala konstateerib: “Iga päevaga venib “Berlinale’t” külastavate professionaalide nägu üha pikemaks. Juba päevi pole võistlusfilmidest midagi rääkida (või kui seda tehakse, siis ainult irooniliselt). Festival ei näi endale aru andvat, kui tolmuseid ja klišeelikke teoseid ta pakub.”

Ka ajalehtede gallupitest järeldub taseme keskpärasus. Näiteks Der Tagelspiegeli hindajad andsid neljatärnilise “väga hea” vaid neljale võistlusfilmile, “väga halb” aga pandi kaheksale filmile.

Üheks väljapaistvamaks oli pressis berliinlaste lemmiknäitleja Robert De Niro teine režissööritöö “Hea karjane”, kus tunnustatakse režiid, kuid taunitakse ambitsioonikust haarata kogu CIA 50aastast ajalugu, mis ei mahu isegi 167 minutit kestvasse suurfilmi. Linateos on laialivalguv, leiab Die Welti arvustaja Hans-Georg Rodek arvustuses “Meestekamba psühhogramm”.

Frankfurter Allgemeine Zeitung tõstab festivali parimaks filmiks saksa režissööri Christian Petzoldi “Yella”, mille puhul on oluline hästi valitud sündmuste keskkond, hinnatakse ka lugu ja selle mõtet klassikalises tähenduses. Kõrgelt hinnatakse ka Nina Hossi näitlejatööd “Yella” peaosalisena.

Suurima publikumenu osaliseks sai režissöör Sam Garbarski melokomöödia “Irina Palm”, kus Marianne Faithfull mängib seksipoes mehi kantseldavat vanaema. See film tõusis Kuldkaru favoriidiks. “Film ei ole nilbe, vaid armas, lõbus ja lihtne,” väidetakse Der Tagelspiegeli kommentaaris. Kriitik Christian Peitz imetleb oma arvustuses “Leebe Irina” režissööri, kes on filmi iga stseeni täpselt ja lakooniliselt pannud näitlejanna teenistusse.

“Berlinale” lõpupoole on kriitikud oma ülevaadetes enamasti karmisõnalised. Die Welti artiklis “Kus on kunsti südametukse?” kirjutab Hans-Georg Rodek: ““Berlinale” peab oma valikukriteeriumide üle kõvasti mõtlema. Filmidel nagu “Kui mees kukub metsas” ja “Piirilinn” ei tohiks olla kohta A-kategooria festivalil, kuigi need filmid tõid filmipeole staarid Jennifer Lopezi ja Sharon Stone’i. Jennifer Lopez mängib reporteri rolli hästi, aga kahjuks halvas filmis.”

Jan Schultz-Ojala väidab Der Tagel­spiegelis: ““Piirilinn” mõjub lausa pamfletina, kuigi on püütud olla aktuaalne ja maailma parandada.” Elmar Krekler lisab Die Weltis: “Maailmaparandamiseks peame sellistest filmidest hoiduma.”

Ülevaateartiklis kirjutab Schultz-Ojala: “See festival ei lisanud “Berlinale” ajaloole kuulsust /—/ Direktor Dieter Kosslick alustas “Berlinale” juhina pehmelt öeldes tagasihoidlikult.”